1 POR tanto, hermanos santos, participantes de la vocación celestial, considerad al Apóstol y Pontífice de nuestra profesión, Cristo Jesús;

2 El cual es fiel al que le constituyó, como también lo fué Moisés sobre toda su casa.

3 Porque de tanto mayor gloria que Moisés éste es estimado digno, cuanto tiene mayor dignidad que la casa el que la fabricó.

4 Porque toda casa es edificada de alguno: mas el que crió todas las cosas es Dios.

5 Y Moisés á la verdad fué fiel sobre toda su casa, como siervo, para testificar lo que se había de decir;

6 Mas Cristo como hijo, sobre su casa; la cual casa somos nosotros, si hasta el cabo retuviéremos firme la confianza y la gloria de la esperanza.

7 Por lo cual, como dice el Espíritu Santo: Si oyereis hoy su voz,

8 No endurezcáis vuestros corazones Como en la provocación, en el día de la tentación en el desierto,

9 Donde me tentaron vuestros padres; me probaron, Y vieron mis obras cuarenta años.

10 A causa de lo cual me enemisté con esta generación, Y dije: Siempre divagan ellos de corazón, Y no han conocido mis caminos.

11 Juré, pues, en mi ira: No entrarán en mi reposo.

12 Mirad, hermanos, que en ninguno de vosotros haya corazón malo de incredulidad para apartarse del Dios vivo:

13 Antes exhortaos los unos á los otros cada día, entre tanto que se dice Hoy; porque ninguno de vosotros se endurezca con engaño de pecado:

14 Porque participantes de Cristo somos hechos, con tal que conservemos firme hasta el fin el principio de nuestra confianza;

15 Entre tanto que se dice: Si oyereis hoy su voz, No endurezcáis vuestros corazones, como en la provocación.

16 Porque algunos de los que habían salido de Egipto con Moisés, habiendo oído, provocaron, aunque no todos.

17 Mas ¿con cuáles estuvo enojado cuarenta años? ¿No fué con los que pecaron, cuyos cuerpos cayeron en el desierto?

18 ¿Y á quiénes juró que no entrarían en su reposo, sino á aquellos que no obedecieron?

19 Y vemos que no pudieron entrar á causa de incredulidad.

1 Sellepärast, pühad vennad, taevase kutsumise osalised, pange tähele meie tunnistuse Apostlit ja ülempreestrit Jeesust,

2 Kes on ustav Oma ametisseseadjale nagu Mooseski kogu Tema kojas.

3 Sest Tema on Moosesest niivõrd suurema au vääriline, kuivõrd maja valmistajal on suurem au kui majal.

4 Sest igal majal on oma valmistaja; aga kes kõik on valmistanud, see on Jumal.

5 Ja Mooses oli küll ustav sulasena kogu Tema kojas tunnistuseks sellest, mida pidi räägitama,

6 aga Kristus kui Poeg on Tema koja üle; ja Tema koda oleme meie, kui me julguse ning lootuse kiitlemise hoiame otsani kindla.

7 Sellepärast nõnda nagu Püha Vaim ütleb: „Täna, kui te kuulete Tema häält,

8 ärge paadutage oma südameid, nõnda nagu sündis nurina ajal, kiusatuse päeval kõrbes,

9 kus teie isad Mind kiusasid ning katsusid, kuigi nad olid näinud Minu tegusid nelikümmend aastat,

10 mispärast Ma vihastusin selle sugupõlve peale ning ütlesin: nemad eksivad alati oma südamega, ent Minu teid nad ei õppinud tundma;

11 sellepärast Ma vandusin Oma vihas: nad ei pääse mitte Minu hingamisse!"

12 Katsuge, vennad, et kellelgi teie seast ei oleks kuri uskmatu süda, mis loobub elavast Jumalast,

13 vaid manitsege üksteist iga päev, niikaua kui veel öeldakse „täna", et ükski teie seast ei paaduks patu pettusest!

14 Sest me oleme saanud Kristuse osalisiks, kui me vaid otsani kindla hoiame esimese usulootuse.

15 Kui öeldakse: „Täna, kui te kuulete Tema häält, ärge paadutage oma südameid, nõnda nagu sündis nurina ajal", —

16 kes siis olid need kuuljad, kes hakkasid nurisema? Kas need ei olnud kõik, kes olid väljunud Egiptusest Moosese juhatusel?

17 Aga kellele Ta oli vihane nelikümmend aastat? Kas mitte neile, kes olid pattu teinud, kelle kehad langesid kõrbes?

18 Kellele Ta siis vandus, et nad ei pääse mitte Tema hingamisse? Kas mitte neile, kes olid sõnakuulmatud?

19 Ja nii me näeme, et nad oma uskmatuse pärast ei võinud sisse saada.