1 VERDAD digo en Cristo, no miento, dándome testimonio mi conciencia en el Espíritu Santo,
2 Que tengo gran tristeza y continuo dolor en mi corazón.
3 Porque deseara yo mismo ser apartado de Cristo por mis hermanos, los que son mis parientes según la carne;
4 Que son israelitas, de los cuales es la adopción, y la gloria, y el pacto, y la data de la ley, y el culto, y las promesas;
5 Cuyos son los padres, y de los cuales es Cristo según la carne, el cual es Dios sobre todas las cosas, bendito por los siglos. Amén.
6 No empero que la palabra de Dios haya faltado: porque no todos los que son de Israel son Israelitas;
7 Ni por ser simiente de Abraham, son todos hijos; mas: En Isaac te será llamada simiente.
8 Quiere decir: No los que son hijos de la carne, éstos son los hijos de Dios; mas los que son hijos de la promesa, son contados en la generación.
9 Porque la palabra de la promesa es esta: Como en este tiempo vendré, y tendrá Sara un hijo.
10 Y no sólo esto; mas también Rebeca concibiendo de uno, de Isaac nuestro padre,
11 (Porque no siendo aún nacidos, ni habiendo hecho aún ni bien ni mal, para que el propósito de Dios conforme á la elección, no por las obras sino por el que llama, permaneciese;)
12 Le fué dicho que el mayor serviría al menor.
13 Como está escrito: A Jacob amé, mas á Esaú aborrecí.
14 ¿Pues qué diremos? ¿Que hay injusticia en Dios? En ninguna manera.
15 Mas á Moisés dice: Tendré misericordia del que tendré misericordia, y me compadeceré del que me compadeceré.
16 Así que no es del que quiere, ni del que corre, sino de Dios que tiene misericordia.
17 Porque la Escritura dice de Faraón: Que para esto mismo te he levantado, para mostrar en ti mi potencia, y que mi nombre sea anunciado por toda la tierra.
18 De manera que del que quiere tiene misericordia; y al que quiere, endurece.
19 Me dirás pues: ¿Por qué, pues, se enoja? porque ¿quién resistirá á su voluntad?
20 Mas antes, oh hombre, ¿quién eres tú, para que alterques con Dios? Dirá el vaso de barro al que le labró: ¿Por qué me has hecho tal?
21 ¿O no tiene potestad el alfarero para hacer de la misma masa un vaso para honra, y otro para vergüenza?
22 ¿Y qué, si Dios, queriendo mostrar la ira y hacer notoria su potencia, soportó con mucha mansedumbre los vasos de ira preparados para muerte,
23 Y para hacer notorias las riquezas de su gloria, mostrólas para con los vasos de misericordia que él ha preparado para gloria;
24 Los cuales también ha llamado, es á saber, á nosotros, no sólo de los Judíos, mas también de los Gentiles?
25 Como también en Oseas dice: Llamaré al que no era mi pueblo, pueblo mío; Y á la no amada, amada.
26 Y será, que en el lugar donde les fué dicho: Vosotros no sois pueblo mío: Allí serán llamados hijos del Dios viviente.
27 También Isaías clama tocante á Israel: Si fuere el número de los hijos de Israel como la arena de la mar, las reliquias serán salvas:
28 Porque palabra consumadora y abreviadora en justicia, porque palabra abreviada, hará el Señor sobre la tierra.
29 Y como antes dijo Isaías: Si el Señor de los ejércitos no nos hubiera dejado simiente, Como Sodoma habríamos venido á ser, y á Gomorra fuéramos semejantes.
30 ¿Pues qué diremos? Que los Gentiles que no seguían justicia, han alcanzado la justicia, es á saber, la justicia que es por la fe;
31 Mas Israel que seguía la ley de justicia, no ha llegado á la ley de justicia.
32 ¿Por qué? Porque la seguían no por fe, mas como por las obras de la ley: por lo cual tropezaron en la piedra de tropiezo,
33 Como está escrito: He aquí pongo en Sión piedra de tropiezo, y piedra de caída; Y aquel que creyere en ella, no será avergonzado.
1 Ma räägin tõtt Kristuses, mina ei valeta mitte; seda tunnistab mulle mu südametunnistus Pühas Vaimus,
2 et mul on suur kurbus ja lõpmatu valu mu südames.
3 Sest ma sooviksin ise saada äraneetavaks, Kristusest lahku oma vendade heaks, kes on mu sugulased liha poolest,
4 kes on iisraellased, kellele kuuluvad lapseõigus ja au, ja lepingud ja käsuandmine, ja jumalateenistus ja tõotused,
5 kelle omad on esiisad ja kellest Kristus on pärit liha poolest, Tema, Kes on Jumal üle kõige, kiidetud igavesti! Aamen.
6 Aga ei või olla nõnda, et Jumala sõna oleks läinud tühja; sest mitte kõik need, kes põlvnevad Iisraelist, ei ole Iisrael;
7 ka ei ole kõik lapsed selle tõttu, et nad on Aabrahami sugu, vaid on öeldud: „Iisakist loetakse sinu sugu!"
8 See on: lihased lapsed, mitte need ei ole Jumala lapsed, vaid tõotuse lapsed arvatakse sooks.
9 Sest tõotuse sõna on see: „Ma tulen jälle aasta pärast samal ajal, ja Saaral saab olema poeg!"
10 Aga mitte ainult temaga, vaid ka Rebekaga oli samane lugu, kui ta ühest, see on meie esiisast Iisakist, sai käima peale.
11 Sest enne kui kaksikud olid sündinud ega olnud teinud midagi head ega halba, siis - selleks, et valikule vastav Jumala otsustus jääks kindlaks mitte tegude pärast, vaid kutsuja tõttu -
12 öeldi temale: „Vanem orjab nooremat!",
13 nagu ju on kirjutatud: „Jaakobit Ma armastasin, aga Eesavit Ma vihkasin!"
14 Mida me nüüd ütleme? Kas Jumal teeb ülekohut? Mitte sugugi!
15 Sest Ta ütleb Moosesele: „Ma olen armuline, kellele Ma olen armuline, ja halastan, kelle peale Ma halastan!"
16 Nõnda siis ei olene see sellest, kes tahab, ega sellest, kes jookseb, vaid Jumalast, kes armu annab.
17 Sest Kiri ütleb vaaraole: „Just selleks Ma olen sind õhutanud, et sinus näidata Oma väge ja teha kuulsaks Oma nime kogu maailmas!"
18 Nõnda Ta siis annab armu, kellele tahab, ja paadutab, keda tahab.
19 Sa ehk ütled nüüd mulle: „Miks Ta siis veel sõitleb? Kes võib vastu panna Tema tahtele?"
20 Oh inimene, nii see on! Kes siis sina oled, et sa tahad vaielda Jumala vastu? Kas see, mis tehtud, ütleb oma tegijale: „Miks sa mu nõnda tegid?"
21 Või ei ole potissepal meelevalda savi ühest ja samast segust teha ühe astja õilsaks, teise halvaks otstarbeks?
22 Eks Jumal, tahtes osutada Oma viha ja teha teatavaks Oma väge, suure pikameelega sallinud vihaastjaid, mis olid valmistatud hukatuseks,
23 ja teinud seda selleks, et ilmutada Oma au rikkust armuastjate vastu, mis Ta ette oli valmistanud aulisteks,
24 nõnda nagu Tema on kutsunud ka meid, mitte ainult juutide, vaid ka paganate seast?
25 Nõnda nagu Ta ütleb ka Hoosea raamatus: „Ma tahan hüüda Omaks rahvaks neid, kes ei olnud Mu rahvas, ja Oma armsaks seda, kes ei olnud Mulle armas;
26 ja sünnib, et seal paigas, kus neile öeldi: teie ei ole Minu rahvas! hüütakse neid elava Jumala lasteks!"
27 Aga Jesaja hüüab Iisraeli kohta: „Kuigi Iisraeli laste arv oleks otsekui mereliiv, pääseb sellest ainult jääk;
28 sest lõplikult ja kiiresti teostab Issand Oma sõna maa peal!"
29 Ja nõnda nagu Jesaja on ette öelnud: „Kui mitte vägede Issand ei oleks meile jätnud seemet, oleksime olnud nagu Soodom ja saanud Gomorra sarnaseks!"
30 Mis me siis nüüd ütleme? Seda, et paganad, kes õigust ei taotlenud, on kätte saanud õiguse, ent õiguse, mis tuleb usust.
31 Aga Iisrael, kes taotles õiguse käsku, ei ole käsku kätte saanud!
32 Mispärast? Sellepärast et taotlus ei olnud usust, vaid otsekui tegudest; nad tõukasid endid vastu komistuskivi,
33 nõnda nagu on kirjutatud: „Vaata, Ma panen Siionisse komistuskivi ja pahanduskalju; ja kes usub Temasse, ei jää häbisse!"