1 Saulus aber schnaubte noch drohend und mordend wider die Jünger des Herrn, ging zum Hohenpriester

2 und erbat sich von ihm Briefe nach Damaskus an die Synagogen, damit, wenn er etliche Anhänger des Weges fände, Männer und Frauen, er sie gebunden nach Jerusalem führte.

3 Auf der Reise aber begab es sich, als er sich der Stadt Damaskus näherte, daß ihn plötzlich ein Licht vom Himmel umstrahlte.

4 Und als er zur Erde fiel, hörte er eine Stimme, die zu ihm sprach: Saul, Saul, was verfolgst du mich?

5 Er aber sagte: Wer bist du, Herr? Der aber sprach: Ich bin Jesus, den du verfolgst. Es wird dir schwer werden, wider den Stachel auszuschlagen!

6 Da sprach er mit Zittern und Schrecken: Herr, was willst du, daß ich tun soll? Und der Herr antwortete ihm: Steh auf und gehe in die Stadt hinein, so wird man dir sagen, was du tun sollst!

7 Die Männer aber, die mit ihm reisten, standen sprachlos da, indem sie zwar die Stimme hörten, aber niemand sahen.

8 Da stand Saulus von der Erde auf; aber obgleich seine Augen geöffnet waren, sah er nichts. Sie leiteten ihn aber an der Hand und führten ihn nach Damaskus.

9 Und er konnte drei Tage lang nicht sehen und aß nicht und trank nicht.

10 Es war aber ein Jünger zu Damaskus, namens Ananias. Zu diesem sprach der Herr in einem Gesicht: Ananias! Er sprach: Hier bin ich, Herr!

11 Der Herr sprach zu ihm: Steh auf und gehe in die Gasse, welche man »die Gerade« nennt, und frage im Hause des Judas nach einem Mann namens Saulus aus Tarsus. Denn siehe, er betet;

12 und er hat in einem Gesicht einen Mann gesehen, namens Ananias, der hereinkam und ihm die Hände auflegte, damit er wieder sehend werde.

13 Da antwortete Ananias: Herr, ich habe von vielen von diesem Mann gehört, wieviel Böses er deinen Heiligen in Jerusalem zugefügt hat.

14 Und hier hat er Vollmacht von den Hohenpriestern, alle, die deinen Namen anrufen, gefangen zu nehmen.

15 Aber der Herr sprach zu ihm: Gehe hin, denn dieser ist mir ein auserwähltes Werkzeug, um meinen Namen vor Heiden und Könige und vor die Kinder Israel zu tragen!

16 Denn ich werde ihm zeigen, wieviel er um meines Namens willen leiden muß.

17 Da ging Ananias hin und trat in das Haus; und er legte ihm die Hände auf und sprach: Bruder Saul, der Herr hat mich gesandt, Jesus, der dir erschienen ist auf der Straße, die du herkamst, damit du wieder sehend und mit dem heiligen Geiste erfüllt werdest!

18 Und alsbald fiel es von seinen Augen wie Schuppen, und er konnte wieder sehen und stand auf und ließ sich taufen, nahm Speise und stärkte sich.

19 Er war aber etliche Tage bei den Jüngern zu Damaskus.

20 Und alsbald predigte er in den Synagogen Jesus, daß dieser der Sohn Gottes sei.

21 Es erstaunten aber alle, die ihn hörten, und sprachen: Ist das nicht der, welcher in Jerusalem die zerstörte, welche diesen Namen anrufen, und der dazu hierher gekommen war, um sie gebunden zu den Hohenpriestern zu führen?

22 Saulus aber wurde noch mehr gekräftigt und beunruhigte die Juden, die zu Damaskus wohnten, indem er bewies, daß Jesus der Christus sei.

23 Als aber viele Tage vergangen waren, beratschlagten die Juden miteinander, ihn umzubringen.

24 Doch ihr Anschlag wurde dem Saulus kund. Und sie bewachten auch die Tore Tag und Nacht, um ihn umzubringen.

25 Da nahmen ihn die Jünger bei Nacht und ließen ihn in einem Korb über die Mauer hinab.

26 Als er aber nach Jerusalem kam, versuchte er, sich den Jüngern anzuschließen; aber sie fürchteten ihn alle, weil sie nicht glaubten, daß er ein Jünger sei.

27 Barnabas aber nahm ihn auf, führte ihn zu den Aposteln und erzählte ihnen, wie er auf dem Wege den Herrn gesehen und daß dieser zu ihm geredet habe, und wie er in Damaskus freimütig im Namen Jesu gepredigt habe.

28 Und er ging in Jerusalem mit ihnen aus und ein und predigte freimütig im Namen des Herrn.

29 Er redete und stritt auch mit den Hellenisten; sie aber suchten ihn umzubringen.

30 Da das aber die Brüder erfuhren, brachten sie ihn gen Cäsarea und schickten ihn nach Tarsus.

31 So hatte nun die Gemeinde Frieden in ganz Judäa und Galiläa und Samaria und baute sich auf und wandelte in der Furcht des Herrn und wuchs durch den Beistand des heiligen Geistes.

32 Es begab sich aber, daß Petrus, als er durch alle Gegenden zog, auch zu den Heiligen hinabkam, die in Lydda wohnten.

33 Er fand aber daselbst einen Mann mit Namen Aeneas, der seit acht Jahren zu Bette lag, weil er gelähmt war.

34 Und Petrus sprach zu ihm: Aeneas, Jesus Christus macht dich gesund; steh auf und mache dir dein Bett selbst! Und alsbald stand er auf.

35 Und es sahen ihn alle, die in Lydda und Saron wohnten; die bekehrten sich zum Herrn.

36 Zu Joppe aber war eine Jüngerin namens Tabitha, was übersetzt »Gazelle« heißt; diese war reich an guten Werken und Almosen, die sie übte.

37 Und es begab sich in jenen Tagen, daß sie krank wurde und starb; und man wusch sie und legte sie ins Obergemach.

38 Weil aber Lydda nahe bei Joppe ist und die Jünger gehört hatten, daß Petrus dort sei, sandten sie zwei Männer zu ihm mit der Bitte: Zögere nicht, bis zu uns zu kommen!

39 Da stand Petrus auf und ging mit ihnen. Und als er angekommen war, führten sie ihn in das Obergemach, und es traten alle Witwen zu ihm, weinten und zeigten ihm die Röcke und Kleider, welche Tabitha gemacht hatte, als sie noch bei ihnen war.

40 Da hieß Petrus alle hinausgehen, kniete nieder und betete; dann wandte er sich zu der Leiche und sprach: Tabitha, steh auf! Sie aber öffnete ihre Augen, und als sie den Petrus sah, setzte sie sich auf.

41 Und er reichte ihr die Hand und richtete sie auf. Und er rief die Heiligen und die Witwen und stellte sie ihnen lebend dar.

42 Und es wurde kund durch ganz Joppe, und viele wurden gläubig an den Herrn.

43 Es geschah aber, daß er viele Tage in Joppe bei einem gewissen Simon, einem Gerber, blieb.

1 Aga Saulus turtsus ikka veel ähvardamise ja tapmisega Issanda jüngrite vastu ja läks ülempreestri juurde

2 ning palus temalt kirju Damaskuse kogudustele, et kui ta peaks leidma usuteel käijaid, olgu mehi või naisi, et ta võiks nad siduda ja tuua Jeruusalemma.

3 Aga kui ta oli sinna minemas ja Damaskuse lähedale jõudis, sündis, et äkitselt paistis tema ümber valgus taevast;

4 ja ta kukkus maha maa peale ning kuulis üht häält temale ütlevat: „Saul, Saul, miks sa Mind taga kiusad?"

5 Tema vastas: „Issand, kes Sa oled?" Ja Issand ütles: „Mina olen Jeesus, Keda sa taga kiusad!"

6 Aga tõuse ja mine linna, ja seal öeldakse sulle, mis sul tuleb teha!"

7 Aga mehed, kes olid temaga teel, seisid ehmunult; nad kuulsid küll häält, aga ei näinud kedagi.

8 Aga Saulus tõusis maast üles ja kui ta oma silmad avas, ei näinud ta enam! Siis nad talutasid teda kättpidi ja viisid ta Damaskusesse.

9 Ja kolm päeva ta ei näinud, ei söönud ega joonud.

10 Ent Damaskuses oli üks jünger, Ananias nimi. Sellele ütles Issand nägemuses: „Ananias!" Tema vastas: „Issand, vaata, siin ma olen!"

11 Issand ütles temale: „Tõuse ja mine sinna tänavasse, mida kutsutakse Õigeks, ja kuula Juuda majas Sauluse-nimelise Tarsose mehe järele, sest vaata, ta palvetab

12 ja on nägemuses näinud mehe, Ananias nimi, sisse tulevat ja käe ta peale panevat, et ta nägemise tagasi saaks!"

13 Ananias vastas: „Issand, ma olen mitmelt kuulnud sellest mehest, kui palju ta on kurja teinud Sinu pühadele Jeruusalemmas;

14 ja tal on ülempreestrilt luba siin siduda kõiki, kes Sinu nime appi hüüavad!"

15 Aga Issand ütles temale: „Mine, sest ta on Mulle valitud riist, et ta Minu nime kannaks paganate ja kuningate ning Iisraeli laste ette,

16 sest Mina tahan temale näidata, kui palju ta peab Minu nime pärast kannatama!"

17 Siis Ananias läks ära ja astus sinna majja. Ja kui ta oma käe tema peale oli pannud, ütles ta: „Saul, vend, Issand on mind läkitanud, Jeesus, Kes sulle ilmus teel, mida sa tulid, et sa nägemise tagasi saaksid ja täituksid Püha Vaimuga!"

18 Ja sedamaid pudenes tema silmadelt otsekui soomuseid, ja ta nägi jälle ja tõusis ning laskis ennast ristida.

19 Ja kui ta oli leiba võtnud, sai ta jälle tugevaks. Siis ta jäi mõneks päevaks jüngrite sekka Damaskusesse,

20 ja kuulutas varsti kogudusekodades Kristust, tunnistades, et Seesama on Jumala Poeg.

21 Aga kõik, kes teda kuulsid, ehmusid ning ütlesid: „Eks see ole seesama, kes Jeruusalemmas rüüstas selle nime appihüüdjaid ja on siia tulnud selleks, et neid kinni siduda ja viia ülempreestrite kätte?"

22 Aga Saulus läks järjest vägevamaks ja ajas juudid, kes Damaskuses elasid, kihama ning tõestas, et Jeesus on Kristus.

23 Mõne päeva pärast pidasid juudid nõu teda ära tappa.

24 Aga Saulus sai teada nende salanõu. Ent nad valvasid päeva ja öö väravais, et teda tappa;

25 kuid jüngrid võtsid ta öösel ja aitasid ta üle müüri ning lasksid ta korviga alla.

26 Kui siis Saulus jõudis Jeruusalemma, püüdis ta liituda jüngrite hulka, aga nemad kõik kartsid teda ega uskunud, et ta on jünger.

27 Kuid Barnabas võttis ta vastu ja viis ta Apostlite juurde ja rääkis neile, kuidas tema teel olles oli Issandat näinud ning temaga kõnelnud ja kuidas ta Damaskuses oli avalikult kuulutanud Evangeeliumi Jeesuse nimel.

28 Nii ta jäi nende juurde sisse ja välja käima Jeruusalemmas ja kuulutas avalikult Evangeeliumi Issanda nimel.

29 Ta rääkis ka ja ajas juttu kreekakeelsete juutidega; aga need püüdsid teda tappa.

30 Aga kui vennad seda teada said, viisid nad ta Kaisareasse ja saatsid ta sealt Tarsosesse.

31 Siis oli nüüd kogudusel rahu kogu Juuda- ja Galilea- ja Samaariamaal, ja see kasvas ja täienes ja edenes Issanda kartuses ning Püha Vaimu julgustusel.

32 Aga sündis, kui Peetrus kõigis paigus käimas oli, et ta tuli ka pühade juurde, kes elasid Lüddas.

33 Seal ta leidis ühe inimese, Aineas nimi, kes oli kaheksa aastat olnud voodis maas ja halvatud.

34 Ja Peetrus ütles talle: „Aineas! Jeesus Kristus teeb su terveks: tõuse üles ja sea oma ase korda!" Ja sedamaid ta tõusis üles.

35 Ja teda nägid kõik, kes elasid Lüddas ja Saaronis; ja need pöördusid Issanda poole.

36 Aga Joppes oli keegi naisjünger, nimega Tabiita, mis meie keeli tähendab Hirv. See oli rikas häist tegudest ja armastusandidest, mida ta tegi.

37 Ja neil päevil sündis, et ta jäi haigeks ja suri. Ja nad pesid teda ja panid ta ülemisse tuppa.

38 Aga Lüdda oli Joppe lähedal. Kui jüngrid kuulsid, et Peetrus seal on, läkitasid nad kaks meest tema juurde ja palusid teda, et ta viibimata tuleks nende juurde.

39 Siis Peetrus tõusis ja läks nendega. Ja kui ta sinna jõudis, viisid nad ta ülemisse tuppa, ja kõik lesknaised astusid tema ümber, nutsid ja näitasid kuubi ja riideid, mis Hirv nende juures olles oli teinud.

40 Aga Peetrus ajas kõik välja, heitis põlvili ja palus Jumalat ning pöördus surnu poole ja ütles: „Tabiita, tõuse üles!" Siis avas see oma silmad, ja kui ta Peetrust nägi, tõusis ta istuma.

41 Aga Peetrus andis temale käe ja tõstis ta püsti. Siis ta kutsus sisse pühad ja lesed ja esitas teda neile elavana.

42 Aga see sai teatavaks kogu Joppes ja paljud uskusid Issandasse.

43 Ja Peetrus jäi mõneks päevaks Joppesse ühe nahkru Siimona juurde.