1 Jakobus, Knecht Gottes und des Herrn Jesus Christus, grüßt die zwölf Stämme, die in der Zerstreuung sind!

2 Meine Brüder, achtet es für lauter Freude, wenn ihr in mancherlei Anfechtungen geratet,

3 da ihr ja wisset, daß die Bewährung eures Glaubens Geduld wirkt.

4 Die Geduld aber soll ein vollkommenes Werk haben, damit ihr vollkommen und ganz seiet und es euch an nichts mangle.

5 Wenn aber jemandem unter euch Weisheit mangelt, so erbitte er sie von Gott, der allen gern und ohne Vorwurf gibt, so wird sie ihm gegeben werden.

6 Er bitte aber im Glauben und zweifle nicht; denn wer zweifelt, gleicht der Meereswoge, die vom Winde hin und her getrieben wird.

7 Ein solcher Mensch denke nicht, daß er etwas von dem Herrn empfangen werde.

8 Ein Mann mit geteiltem Herzen ist unbeständig in allen seinen Wegen.

9 Der Bruder aber, welcher niedrig gestellt ist, soll sich seiner Hoheit rühmen,

10 der Reiche dagegen seiner Niedrigkeit; denn wie eine Blume des Grases wird er vergehen.

11 Denn kaum ist die Sonne mit ihrer Hitze aufgegangen, so verdorrt das Gras, und seine Blume fällt ab, und seine schöne Gestalt vergeht; so wird auch der Reiche in seinen Wegen verwelken.

12 Selig ist der Mann, der die Anfechtung erduldet; denn nachdem er sich bewährt hat, wird er die Krone des Lebens empfangen, welche Gott denen verheißen hat, die ihn lieben!

13 Niemand sage, wenn er versucht wird: Ich werde von Gott versucht. Denn Gott ist unangefochten vom Bösen; er selbst versucht aber auch niemand.

14 Sondern ein jeder wird versucht, wenn er von seiner eigenen Lust gereizt und gelockt wird.

15 Darnach, wenn die Lust empfangen hat, gebiert sie die Sünde; die Sünde aber, wenn sie vollendet ist, gebiert den Tod.

16 Irret euch nicht, meine lieben Brüder:

17 Jede gute Gabe und jedes vollkommene Geschenk kommt von oben herab, von dem Vater der Lichter, bei welchem keine Veränderung ist, noch ein Schatten infolge von Wechsel.

18 Nach seinem Willen hat er uns erzeugt durch das Wort der Wahrheit, damit wir gleichsam Erstlinge seiner Geschöpfe seien.

19 Darum, meine geliebten Brüder, sei jeder Mensch schnell zum Hören, langsam aber zum Reden, langsam zum Zorn;

20 denn des Menschen Zorn wirkt nicht Gottes Gerechtigkeit!

21 Darum leget allen Schmutz und Vorrat von Bosheit ab und nehmet mit Sanftmut das euch eingepflanzte Wort auf, welches eure Seelen retten kann!

22 Seid aber Täter des Wortes und nicht Hörer allein, womit ihr euch selbst betrügen würdet.

23 Denn wer nur Hörer des Wortes ist und nicht Täter, der gleicht einem Manne, der sein natürliches Angesicht im Spiegel beschaut;

24 er betrachtet sich und läuft davon und hat bald vergessen, wie er gestaltet war.

25 Wer aber hineinschaut in das vollkommene Gesetz der Freiheit und dabei bleibt, nicht als vergeßlicher Hörer, sondern als wirklicher Täter, der wird selig sein in seinem Tun.

26 Wenn jemand fromm zu sein meint, seine Zunge aber nicht im Zaum hält, sondern sein Herz betrügt, dessen Frömmigkeit ist wertlos.

27 Reine und makellose Frömmigkeit vor Gott dem Vater ist es, Waisen und Witwen in ihrer Trübsal zu besuchen und sich von der Welt unbefleckt zu erhalten.

1 Jakoobus, Jumala ja Issanda Jeesuse Kristuse sulane, saadab tervisi hajuvil asuvaile kaheteistkümnele suguharule.

2 Pidage lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse,

3 ja teadke, et teie usu katsumine saadab kannatlikkust!

4 Ent kannatlikkus omagu täiuslikku tegu, et te oleksite täiuslikud ja laitmatud ega oleks teil mingit puudust.

5 Aga kui kellelgi teist on puudu tarkusest, see palugu Jumalalt, Kes kõigile annab suisa ega tee etteheiteid, ja siis antakse temale.

6 Ent ta palugu usus, ilma kahtlemata; sest kes kahtleb, sarnaneks merelainele, mida tuul tõstab ning sinna ja tänna peksab.

7 Niisugune inimene ärgu ometi arvaku, et ta midagi saab Issandalt;

8 ta on kaksipidise meelega mees, ebakindel kõigil oma teedel.

9 Ent madal vend kiidelgu oma suurusest,

10 aga rikas oma madalusest, sest ta kaob nagu rohu õieke.

11 Sest päike tõusis palavaga ja kuivatas rohu ära, ja selle õieke varises maha ning tema näo ilu hävis. Nõnda närtsib ka rikas oma retkedel!

12 Õnnis see mees, kes ära kannatab kiusatuse; sest kui ta on läbi katsutud, saab ta elukrooni, mille Issand on tõotanud neile, kes Teda armastavad.

13 Ärgu ükski kiusatuses olles öelgu: „Mind kiusab Jumal!" Sest Jumalat ei kiusata kurjaga ja Tema Ise ei kiusa kedagi.

14 Aga igaüht kiusatakse, kui tema enese himu teda veab ning ahvatleb;

15 pärast, kui himu on rasestunud, toob ta patu ilmale, aga kui patt on täiesti tehtud, sünnitab ta surma.

16 Ärge eksige, mu armsad vennad!

17 Kõik hea and ja kõik täiuslik annetus on ülalt ja tuleb valguse Isalt, Kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju.

18 Tema on meid Oma tahtel sünnitanud tõe sõnaga, et oleksime Tema loodute esmasündinute hulgast.

19 Teie teate seda, mu armsad vennad. Olgu vaid iga inimene nobe kuulma, pikaline rääkima, pikaline vihale.

20 Sest mehe viha ei tekita õigust Jumala ees.

21 Sellepärast heitke ära kõik rüvedus ja viimnegi paha ning võtke tasase meelega vastu sõna, mis teisse istutati ja võib teie hinged päästa!

22 Aga olge sõna tegijad ja mitte ükspäinis kuuljad, iseendid pettes.

23 Sest kui keegi on sõna kuulja ja mitte tegija, siis on ta mehe sarnane, kes vaatab oma ihulikku palet peeglis.

24 Ta vaatas ennast, läks minema ja unustas varsti, missugune ta oli.

25 Aga kes vabaduse täiusliku käsu sisse kummardades on vaadanud ja jääb selle juurde, ei ole unustav kuulja, vaid on teo tegija; see on õnnis oma tegemises.

26 Kui keegi arvab Jumalat teenivat ja ei talitse oma keelt, vaid petab oma südant, selle jumalateenistus on tühine.

27 Puhas ja laitmatu jumalateenistus Jumala ja Isa ees on see: vaestelaste ja lesknaiste eest hoolitseda nende viletsuses ja hoida ennast maailmast reostamatuna.