1 A fé é o fundamento da esperança, é uma certeza a respeito do que não se vê.

2 Foi ela que fez a glória dos nossos, antepassados.

3 Pela fé reconhecemos que o mundo foi formado pela palavra de Deus e que as coisas visíveis se originaram do invisível.

4 Pela fé Abel ofereceu a Deus um sacrifício bem superior ao de Caim, e mereceu ser chamado justo, porque Deus aceitou as suas ofertas. Graças a ela é que, apesar de sua morte, ele ainda fala.

5 Pela fé Henoc foi arrebatado, sem ter conhecido a morte: e não foi achado, porquanto Deus o arrebatou; mas a Escritura diz que, antes de ser arrebatado, ele tinha agradado a Deus {Gn 5,24}.

6 Ora, sem fé é impossível agradar a Deus, pois para se achegar a ele é necessário que se creia primeiro que ele existe e que recompensa os que o procuram.

7 Pela fé na palavra de Deus, Noé foi avisado a respeito de acontecimentos imprevisíveis; cheio de santo temor, construiu a arca para salvar a sua família. Pela fé ele condenou o mundo e se tornou o herdeiro da justificação mediante a fé.

8 Foi pela fé que Abraão, obedecendo ao apelo divino, partiu para uma terra que devia receber em herança. E partiu não sabendo para onde ia.

9 Foi pela fé que ele habitou na terra prometida, como em terra estrangeira, habitando aí em tendas com Isaac e Jacó, co-herdeiros da mesma promessa.

10 Porque tinha a esperança fixa na cidade assentada sobre os fundamentos {eternos}, cujo arquiteto e construtor é Deus.

11 Foi pela fé que a própria Sara cobrou o vigor de conceber, apesar de sua idade avançada, porque acreditou na fidelidade daquele que lhe havia prometido.

12 Assim, de um só homem quase morto nasceu uma posteridade tão numerosa como as estrelas do céu e inumerável como os grãos de areia da praia do mar.

13 Foi na fé que todos {nossos pais} morreram. Embora sem atingir o que lhes tinha sido prometido, viram-no e o saudaram de longe, confessando que eram só estrangeiros e peregrinos sobre a terra {Gn 23,4}.

14 Dizendo isto, declaravam que buscavam uma pátria.

15 E se se referissem àquela donde saíram, ocasião teriam de tornar a ela...

16 Mas não. Eles aspiravam a uma pátria melhor, isto é, à celestial. Por isso, Deus não se dedigna de ser chamado o seu Deus; de fato, ele lhes preparou uma cidade.

17 Foi pela sua fé que Abraão, submetido à prova, ofereceu Isaac, seu único filho,

18 depois de ter recebido a promessa e ouvido as palavras: Uma posteridade com o teu nome te será dada em Isaac {Gn 21,12}.

19 Estava ciente de que Deus é poderoso até para ressuscitar alguém dentre os mortos. Assim, ele conseguiu que seu filho lhe fosse devolvido. E isso é um ensinamento para nós!

20 Foi inspirado pela fé que Isaac deu a Jacó e a Esaú uma bênção em vista de acontecimentos futuros.

21 Foi pela fé que Jacó, estando para morrer, abençoou cada um dos filhos de José e venerou a extremidade do seu bastão.

22 Foi pela fé que José, quando estava para morrer, fez menção da partida dos filhos de Israel e dispôs a respeito dos seus despojos.

23 Foi pela fé que os pais de Moisés, vendo nele uma criança encantadora, o esconderam durante três meses e não temeram o edito real.

24 Foi pela fé que Moisés, uma vez crescido, renunciou a ser tido como filho da filha do faraó,

25 preferindo participar da sorte infeliz do povo de Deus, a fruir dos prazeres culpáveis e passageiros.

26 Com os olhos fixos na recompensa, considerava os ultrajes por amor de Cristo como um bem mais precioso que todos os tesouros dos egípcios.

27 Foi pela fé que deixou o Egito, não temendo a cólera do rei, com tanta segurança como estivesse vendo o invisível.

28 Foi pela fé que mandou celebrar a Páscoa e aspergir {os portais} com sangue, para que o anjo exterminador dos primogênitos poupasse os dos filhos de Israel.

29 Foi pela fé que os fez atravessar o mar Vermelho, como por terreno seco, ao passo que os egípcios que se atreveram a persegui-los foram afogados.

30 Foi pela fé que desabaram as muralhas de Jericó, depois de rodeadas por sete dias.

31 Foi pela fé que Raab, a meretriz, não pereceu com aqueles que resistiram, por ter dado asilo aos espias.

32 Que mais direi? Faltar-me-á o tempo, se falar de Gedeão, Barac, Sansão, Jefté, Davi, Samuel e dos profetas.

33 Graças à sua fé conquistaram reinos, praticaram a justiça, viram se realizar as promessas. Taparam bocas de leões,

34 extinguiram a violência do fogo, escaparam ao fio de espada, triunfaram de enfermidades, foram corajosos na guerra e puseram em debandada exércitos estrangeiros.

35 Devolveram vivos às suas mães os filhos mortos. Alguns foram torturados, por recusarem ser libertados, movidos pela esperança de uma ressurreição mais gloriosa.

36 Outros sofreram escárnio e açoites, cadeias e prisões.

37 Foram apedrejados, massacrados, serrados ao meio, mortos a fio de espada. Andaram errantes, vestidos de pele de ovelha e de cabra, necessitados de tudo, perseguidos e maltratados,

38 homens de que o mundo não era digno! Refugiaram-se nas solidões das montanhas, nas cavernas e em antros subterrâneos.

39 E, no entanto, todos estes mártires da fé não conheceram a realização das promessas!

40 Porque Deus, que tinha para nós uma sorte melhor, não quis que eles chegassem sem nós à perfeição {da felicidade}.

1 Aga usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta.

2 Selle kohta on ju vanad saanud tunnistuse.

3 Usu kaudu me tunneme, et maailmad on valmistatud Jumala sõna läbi, nii et mitte sellest, mida võib näha, ei ole tekkinud see, mida nähakse.

4 Usu läbi tõi Aabel Jumalale parema ohvri kui Kain, ja usu kaudu ta sai tunnistuse, et tema oli õige, kui Jumal andis tunnistuse tema andide kohta, ja usu kaudu ta räägib veel pärast surmagi.

5 Usu läbi võeti ära Eenok, et ta surma ei näeks, ja teda ei leitud enam, sest Jumal oli ta ära võtnud. Sest enne äravõttu oli ta juba saanud tunnistuse, et ta oli Jumalale meelepärane.

6 Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane; sest kes Jumala juurde tuleb, peab uskuma, et Tema on olemas ja et Ta annab palga neile, kes Teda otsivad.

7 Usu kaudu sai Noa ilmutuse sellest, mida veel ei olnud näha, ja ehitas pühas kartuses laeva oma perekonna päästmiseks; ja selle kaudu ta mõistis hukka maailma ning sai selle õiguse pärijaks, mis tuleb usust.

8 Usu läbi kuulas Aabraham sõna, kui teda kutsuti välja minema paika, mille ta pidi saama pärandiks; ja ta läks välja ilma teadmata, kuhu ta läheb.

9 Usu läbi asus ta võõrana elama tõotusemaale otsekui võõrale maale ja elas telkides ühes Iisaki ja Jaakobiga, kes olid sama tõotuse kaaspärijad;

10 sest ta ootas linna, millel on alused ja mille ehitaja ning valmistaja on Jumal.

11 Usu läbi sai isegi Saara rammu soo rajamiseks ja pealegi üle oma ea, sellepärast et ta pidas ustavaks teda, kes tõotuse oli andnud.

12 Sellepärast sündis ka ühest ja pealegi elatanud mehest nii palju nagu taevas tähti ja nagu mere ääres liiva, mida ei saa ära lugeda.

13 Usus need kõik surid ega saanud tõotusi kätte, vaid nägid neid kaugelt ja teretasid neid ning tunnistasid endid olevat võõrad ja majalised maa peal.

14 Sest need, kes seda ütlevad, näitavad, et nad otsivad kodumaad.

15 Ja kui nad oleksid mõelnud seda kodumaad, kust nad olid väljunud, siis oleks neil ju olnud juhust minna tagasi.

16 Ent nüüd nad igatsevad paremat kodumaad, see on taevast; seepärast ei ole Jumalal neist häbi ja Ta laseb Ennast nimetada nende Jumalaks; sest Ta on neile valmistanud linna.

17 Usu läbi viis Aabraham ohvriks Iisaki, kui teda katsuti, ja ohverdas selle ainusündinu, kui ta oli saanud tõotused

18 ning kui temale oli öeldud: „Iisakist loetakse sinu sugu!"

19 Sest ta mõtles, et Jumal on võimeline ka surnuist üles äratama; selle mõistukujuks ta sai tema ka tagasi.

20 Usu läbi õnnistas ka Iisak Jaakobit ja Eesavit tulevaste asjade suhtes.

21 Usu läbi õnnistas Jaakob surres kumbagi Joosepi poegadest ja palvetas oma kepi pära najal.

22 Usu läbi tuletas Joosep oma eluotsal meelde Iisraeli laste väljumist ja tegi korralduse oma luude kohta.

23 Usu läbi varjasid vanemad Moosest pärast ta sündimist kolm kuud, sest nad nägid ta ilusa lapse olevat ega kartnud kuninga käsku.

24 Usu läbi keeldus Mooses, kui ta suureks sai, kandmast vaarao tütrepoja nime,

25 pidades paremaks ühes Jumala rahvaga kannatada viletsust kui üürikest aega nautida paturõõmu,

26 arvates Kristuse teotust suuremaks rikkuseks kui Egiptuse aarded; sest ta tõstis oma silmad tasu poole.

27 Usu läbi ta jättis maha Egiptuse ega kartnud kuninga viha, sest otsekui nähes teda, kes on nähtamatu, püsis ta kindlana.

28 Usu läbi ta pidas Paasapüha ja vere piserdust, et esmasündinute surmaja ei puudutaks neid.

29 Usu läbi nad läksid Punasest merest läbi nagu kuiva maad mööda, mida ka egiptlased katsusid teha, aga uppusid.

30 Usu läbi langesid Jeeriko müürid, kui seitse päeva oli käidud nende ümber.

31 Usu läbi ei saanud hoor Raahab hukka ühes sõnakuulmatutega, kui ta salakuulajad oli rahuga vastu võtnud.

32 Ja mida ma veel ütleksin? Mul puudub aeg jutustada Giideonist ja Baarakist ja Simsonist ja Jeftast ja Taavetist ja Saamuelist ja prohvetitest,

33 kes usu läbi võitsid ära kuningriigid, viisid täide õiguse, said kätte tõotused, sulgesid lõukoerte lõuad,

34 kustutasid tule väe, pääsesid ära mõõgatera eest, said nõtrusest tugevaks, said vägevaks sõjas, ajasid pakku võõraste sõjahulgad.

35 Naised said tagasi oma surnud ülestõusmise läbi. Teised lasksid ennast piinata ega võtnud vastu vabastamist, et saaksid parema ülestõusmise osalisiks.

36 Teised said kogeda pilget ja rooska, peale selle ahelaid ja vangitorni.

37 Neid on kividega visatud, piinatud, lõhki saetud, mõõgaga surmatud; nad on lambanahas ja kitsenahas käinud ühest kohast teise, puuduses, viletsuses, kurja kannatades, nemad,

38 kelle väärt maailm ei olnud. Nad eksisid ümber kõrbetes ja mägedel ja koobastes ja maa-aukudes.

39 Ja need kõik, olles usu läbi saanud tunnistuse, ei saavutanud ometi mitte seda, mis oli tõotatud;

40 sest Jumal oli meile varunud midagi paremat, et nad ilma meieta ei pääseks täielikkusesse.