1 Therefore let’s also, seeing we are surrounded by so great a cloud of witnesses, lay aside every weight and the sin which so easily entangles us, and let’s run with perseverance the race that is set before us, 2 looking to Jesus, the author and perfecter of faith, who for the joy that was set before him endured the cross, despising its shame, and has sat down at the right hand of the throne of God.

3 For consider him who has endured such contradiction of sinners against himself, that you don’t grow weary, fainting in your souls. 4 You have not yet resisted to blood, striving against sin. 5 You have forgotten the exhortation which reasons with you as with children,

"My son, don’t take lightly the chastening of the Lord,

nor faint when you are reproved by him;

6 for whom the Lord loves, he disciplines,

and chastises every son whom he receives."

7 It is for discipline that you endure. God deals with you as with children, for what son is there whom his father doesn’t discipline? 8 But if you are without discipline, of which all have been made partakers, then you are illegitimate, and not children. 9 Furthermore, we had the fathers of our flesh to chasten us, and we paid them respect. Shall we not much rather be in subjection to the Father of spirits and live? 10 For they indeed for a few days disciplined us as seemed good to them, but he for our profit, that we may be partakers of his holiness. 11 All chastening seems for the present to be not joyous but grievous; yet afterward it yields the peaceful fruit of righteousness to those who have been trained by it. 12 Therefore lift up the hands that hang down and the feeble knees, 13 and make straight paths for your feet, so what is lame may not be dislocated, but rather be healed.

14 Follow after peace with all men, and the sanctification without which no man will see the Lord, 15 looking carefully lest there be any man who falls short of the grace of God, lest any root of bitterness springing up trouble you and many be defiled by it, 16 lest there be any sexually immoral person or profane person, like Esau, who sold his birthright for one meal. 17 For you know that even when he afterward desired to inherit the blessing, he was rejected, for he found no place for a change of mind though he sought it diligently with tears.

18 For you have not come to a mountain that might be touched and that burned with fire, and to blackness, darkness, storm, 19 the sound of a trumpet, and the voice of words; which those who heard it begged that not one more word should be spoken to them, 20 for they could not stand that which was commanded, "If even an animal touches the mountain, it shall be stoned". 21 So fearful was the appearance that Moses said, "I am terrified and trembling."

22 But you have come to Mount Zion and to the city of the living God, the heavenly Jerusalem, and to innumerable multitudes of angels, 23 to the festal gathering and assembly of the firstborn who are enrolled in heaven, to God the Judge of all, to the spirits of just men made perfect, 24 to Jesus, the mediator of a new covenant, and to the blood of sprinkling that speaks better than that of Abel.

25 See that you don’t refuse him who speaks. For if they didn’t escape when they refused him who warned on the earth, how much more will we not escape who turn away from him who warns from heaven, 26 whose voice shook the earth then, but now he has promised, saying, "Yet once more I will shake not only the earth, but also the heavens." 27 This phrase, "Yet once more" signifies the removing of those things that are shaken, as of things that have been made, that those things which are not shaken may remain. 28 Therefore, receiving a Kingdom that can’t be shaken, let’s have grace, through which we serve God acceptably, with reverence and awe, 29 for our God is a consuming fire.

1 Sellepärast meiegi, et nii suur pilv tunnistajaid on meie ümber, pangem maha kõik koorem ja meid nii hõlpsasti takerdav patt ning jookskem kannatlikkusega meile määratud võidujooksmist,

2 vaadates usu alustajale ja täidesaatjale Jeesusele, Kes risti kannatas Temale oodatava rõõmu asemel, häbist hoolimata, ja on istunud Jumala aujärje paremale käele.

3 Kujutlege ometi Teda, Kes niisugust vastuhakkamist Enese vastu on saanud kannatada patustelt, et te ei väsiks ega läheks araks oma hinges.

4 Teie ei ole veel vereni vastu pannud võideldes patuga

5 ja olete unustanud manitsuse, mis teile otsekui lastele ütleb: „Mu poeg, ära põlga Issanda karistust ja ära saa araks, kui Tema sind noomib!

6 Sest keda Issand armastab, seda Ta karistab; Ta peksab igat poega, keda Ta vastu võtab."

7 Taluge karistust kasvatuseks: Jumal kohtleb teid kui poegi; sest milline poeg on see, keda isa ei karista?

8 Ent kui te olete ilma karistuseta, millest kõik on osa saanud, siis te olete värdjad ja mitte pojad.

9 Pealegi on meile meie lihased isad olnud karistajaiks ja me oleme neid kartnud; kas me palju enam ei tahaks alistuda vaimude Isale ning elada?

10 Sest nemad on küll meid mõnd päeva oma heaksarvamist mööda karistanud, aga Tema karistab meid tõesti selle hea otstarbega, et me saaksime osa Tema pühadusest.

11 Aga mingi karistus, kui see on käes, ei näi olevat rõõmuks, vaid on kurbuseks; aga pärast toob see neile, kes sellega on õpetatud, õiguse rahuvilja.

12 Seepärast ajage jälle sirgu lõdvad käed ja halvatud põlved

13 ja õgvendage teerajad oma jalgadele, et see, mis lonkav, ei nikastuks, vaid ennemini saaks terveks.

14 Nõudke rahu kõikidega ja pühitsust; ilma selleta ei saa ükski Issandat näha.

15 Ja pange tähele, et keegi ei jääks ilma Jumala armust, et ükski viha juur ei kasvaks üles ega tooks tüli ja selle läbi paljud ei rüvetuks,

16 et keegi ei oleks hooraja või roojane, kes nagu Eesav üheainsa kõhutäie eest andis käest esmasünniõiguse.

17 Sest te teate, kuidas ta pärast küll tahtis pärida õnnistust, aga siis hüljati kui kõlvatu; sest ta ei leidnud mahti meeleparanduseks, ehk ta seda küll silmapisaratega otsis.

18 Sest te ei ole astunud käega katsutava ja tules põleva mäe ligi, ei pimeduse ega pilkase pimeduse, ei maru,

19 ei pasuna helina ega niisuguse sõnade hääle ligi, mille kuuljad palusid, et neile sõna enam ei räägitaks;

20 sest nemad ei suutnud taluda seda keeldu: „Isegi kui üks loom peaks puutuma mäe külge, siis visatagu ta kividega surnuks!";

21 ja nii hirmus oli see nähtus, et Mooses ütles: „Ma olen ehmunud ja värisen!";

22 vaid te olete tulnud Siioni mäe ligi ja elava Jumala linna, taevase Jeruusalemma juurde ja lugematu hulga Inglite juurde,

23 ja esmasündinute piduliku kogu ning koguduse juurde, kes on kirja pandud taevasse, ja Jumala, kõikide kohtumõistja juurde, ja õigete vaimude juurde, kes on saanud täiuslikeks,

24 ja uue lepingu vahemehe Jeesuse juurde ja Piserdamisvere juurde, mis paremini räägib kui Aabeli veri.

25 Katsuge, et teiegi teda ei hülga, Kes räägib! Sest kui ei ole pääsenud need, kes maapealse kõneleja hülgasid, kui palju vähem pääseme meie, kui me pöördume ära Temast, kes on taevastest,

26 Kelle hääl tookord pani kõikuma maa, aga Kes nüüd on tõotanud ja öelnud: „Veel kord Ma panen värisema mitte ainult maa, vaid ka taeva!"

27 Ent „veel kord" näitab, et see, mis kõigub, peab muutuma, sest ta on loodud, et püsiks see, mida ei saa kõigutada.

28 Seepärast, saades kuningriigi, mis ei kõigu, olgem tänulikud ja teenigem seega Jumalat tema meelt mööda pelglikkuse ja aukartusega.

29 Sest meie Jumal on hävitav tuli!