1 Then, six days before the Passover, Jesus came to Bethany, where Lazarus was, who had been dead, whom he raised from the dead. 2 So they made him a supper there. Martha served, but Lazarus was one of those who sat at the table with him. 3 Therefore Mary took a pound of ointment of pure nard, very precious, and anointed Jesus’s feet and wiped his feet with her hair. The house was filled with the fragrance of the ointment.

4 Then Judas Iscariot, Simon’s son, one of his disciples, who would betray him, said, 5 "Why wasn’t this ointment sold for three hundred denarii and given to the poor?" 6 Now he said this, not because he cared for the poor, but because he was a thief, and having the money box, used to steal what was put into it.

7 But Jesus said, "Leave her alone. She has kept this for the day of my burial. 8 For you always have the poor with you, but you don’t always have me."

9 A large crowd therefore of the Jews learned that he was there; and they came, not for Jesus’ sake only, but that they might see Lazarus also, whom he had raised from the dead. 10 But the chief priests conspired to put Lazarus to death also, 11 because on account of him many of the Jews went away and believed in Jesus.

12 On the next day a great multitude had come to the feast. When they heard that Jesus was coming to Jerusalem, 13 they took the branches of the palm trees and went out to meet him, and cried out, "Hosanna! Blessed is he who comes in the name of the Lord, the King of Israel!"

14 Jesus, having found a young donkey, sat on it. As it is written, 15 "Don’t be afraid, daughter of Zion. Behold, your King comes, sitting on a donkey’s colt." 16 His disciples didn’t understand these things at first, but when Jesus was glorified, then they remembered that these things were written about him, and that they had done these things to him. 17 The multitude therefore that was with him when he called Lazarus out of the tomb and raised him from the dead was testifying about it. 18 For this cause also the multitude went and met him, because they heard that he had done this sign. 19 The Pharisees therefore said among themselves, "See how you accomplish nothing. Behold, the world has gone after him."

20 Now there were certain Greeks among those who went up to worship at the feast. 21 Therefore, these came to Philip, who was from Bethsaida of Galilee, and asked him, saying, "Sir, we want to see Jesus." 22 Philip came and told Andrew, and in turn, Andrew came with Philip, and they told Jesus.

23 Jesus answered them, "The time has come for the Son of Man to be glorified. 24 Most certainly I tell you, unless a grain of wheat falls into the earth and dies, it remains by itself alone. But if it dies, it bears much fruit. 25 He who loves his life will lose it. He who hates his life in this world will keep it to eternal life. 26 If anyone serves me, let him follow me. Where I am, there my servant will also be. If anyone serves me, the Father will honor him.

27 "Now my soul is troubled. What shall I say? ‘Father, save me from this time?’ But I came to this time for this cause. 28 Father, glorify your name!"

Then a voice came out of the sky, saying, "I have both glorified it and will glorify it again."

29 Therefore the multitude who stood by and heard it said that it had thundered. Others said, "An angel has spoken to him."

30 Jesus answered, "This voice hasn’t come for my sake, but for your sakes. 31 Now is the judgment of this world. Now the prince of this world will be cast out. 32 And I, if I am lifted up from the earth, will draw all people to myself." 33 But he said this, signifying by what kind of death he should die.

34 The multitude answered him, "We have heard out of the law that the Christ remains forever. How do you say, ‘The Son of Man must be lifted up?’ Who is this Son of Man?"

35 Jesus therefore said to them, "Yet a little while the light is with you. Walk while you have the light, that darkness doesn’t overtake you. He who walks in the darkness doesn’t know where he is going. 36 While you have the light, believe in the light, that you may become children of light." Jesus said these things, and he departed and hid himself from them. 37 But though he had done so many signs before them, yet they didn’t believe in him, 38 that the word of Isaiah the prophet might be fulfilled, which he spoke:

"Lord, who has believed our report?

To whom has the arm of the Lord been revealed?"

39 For this cause they couldn’t believe, for Isaiah said again:

40 "He has blinded their eyes and he hardened their heart,

lest they should see with their eyes,

and perceive with their heart,

and would turn,

and I would heal them."

41 Isaiah said these things when he saw his glory, and spoke of him. 42 Nevertheless, even many of the rulers believed in him, but because of the Pharisees they didn’t confess it, so that they wouldn’t be put out of the synagogue, 43 for they loved men’s praise more than God’s praise.

44 Jesus cried out and said, "Whoever believes in me, believes not in me, but in him who sent me. 45 He who sees me sees him who sent me. 46 I have come as a light into the world, that whoever believes in me may not remain in the darkness. 47 If anyone listens to my sayings and doesn’t believe, I don’t judge him. For I came not to judge the world, but to save the world. 48 He who rejects me, and doesn’t receive my sayings, has one who judges him. The word that I spoke will judge him in the last day. 49 For I spoke not from myself, but the Father who sent me gave me a commandment, what I should say and what I should speak. 50 I know that his commandment is eternal life. The things therefore which I speak, even as the Father has said to me, so I speak."

1 Kuus päeva enne paasapüha tuli Jeesus Betaaniasse, kus elas Laatsarus, kelle Jeesus oli surnuis üles äratanud.

2 Siis nad tegid seal Temale söömaaja ja Marta ümmardas. Ja Laatsarus oli üks neist, kes ühes Temaga lauas istusid.

3 Siis võttis Maarja naela selget, väga kallist nardisalvi ning võidis Jeesuse jalgu ja kuivatas Ta jalgu oma juustega. Ja maja sai täis salvi lõhna.

4 Aga üks Tema jüngritest, Juudas Iskariot, kes pärast Tema ära andis, ütles:

5 „Mispärast ei ole see salv ära müüdud kolmesaja teenari eest ja raha antud vaestele?"

6 Aga seda ta ei ütelnud, et ta vaestest hoolis, vaid et ta oli varas ja ta käes oli kukkur, ja ta kõrvaldas, mis sisse pandi.

7 Siis ütles Jeesus: „Jäta ta rahule, et ta seda saaks hoida Minu matuse päevaks.

8 Sest vaeseid on ikka teie juures, aga Mind ei ole teil ikka!"

9 Siis sai suur hulk juute teada, et Tema on seal, ja nad ei tulnud sinna mitte ainult Jeesuse pärast, vaid et ka näha saada Laatsarust, kelle Ta oli surnuist üles äratanud.

10 Aga ülempreestrid pidasid nõu Laatsarusegi ära tappa,

11 sest tema pärast läks sinna palju juute ja uskus Jeesusesse.

12 Järgmisel päeval, kui palju rahvast, kes oli tulnud pühi pidama, kuulis, et Jeesus tuleb Jeruusalemma,

13 võtsid nad palmipuude oksi ja läksid välja Temale vastu ning hüüdsid: „Hoosianna, õnnistatud olgu, Kes tuleb Issanda nimel, Iisraeli kuningas!"

14 Aga Jeesus leidis noore eesli ja istus tema selga, nõnda nagu on kirjutatud:

15 „Ära karda, Siioni tütar! Vaata, sinu kuningas tuleb ning istub eeslisälu seljas!"

16 Sellest ei saanud jüngrid esialgu aru; aga kui Jeesus oli austatud, siis meenus neile, et see oli kirjutatud Tema kohta ja et nad Temale seda olid teinud.

17 Nii andis Temast tunnistust rahvas, kes oli Tema juures, kui ta Laatsaruse välja hüüdis hauast ja tema üles äratas surnuist.

18 Sellepärast ka rahvas läks Temale vastu, sest nad kuulsid Teda selle tunnustähe teinud olevat.

19 Siis variserid rääkisid isekeskis: „Eks te näe, et te ei saa midagi teha? Vaata, maailm jookseb Tema järele!"

20 Aga nende seas, kes olid tulnud pühiks palvetama, leidusid mõned kreeklased.

21 Need tulid nüüd Filippuse juure, kes oli Betsaidast, Galilea linnast, ja palusid teda, üteldes: „Isand, me tahame Jeesust näha!"

22 Filippus tuleb ja ütleb seda Andreasele, ja Andreas ja Filippus tulevad ning ütlevad seda Jeesusele.

23 Aga Jeesus vastab neile ning ütleb: „Tund on tulnud, et Inimese Poega austataks!

24 Tõesti, tõesti Ma ütlen teile: Kui nisuiva ei kuku mullasse ega sure, jääb ta üksi; aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja!

25 Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab siin maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks.

26 Kui keegi Mind teenib, see järgigu Mind, ja kus Mina olen, seal peab olema ka Minu teenija; ja kes Mind teenib, seda tahab Isa austada. Ja mis

27

28 Isa, austa Oma nime!" Siis tuli hääl taevast: „Mina olen juba austanud ja austan veel!"

29 Siis rahvahulk, kes seal seisis ja seda kuulis, ütles pikse olevat müristanud. Aga teised ütlesid: „Ingel rääkis Temaga!"

30 Jeesus kostis ning ütles: „See hääl ei sündinud Minu pärast, vaid teie pärast.

31 Nüüd käib kohus üle selle maailma; nüüd tõugatakse välja selle maailma vürst.

32 Ja Mina tahan, kui Mind maast üles tõstetakse, kõik tõmmata Enese juure!"

33 Aga seda Ta ütles tähendades, mis surma Ta pidi surema.

34 Siis vastas rahvas Temale: „Me oleme kuulnud käsuõpetusest, et Kristus jääb igavesti. Kuidas siis Sina ütled, et Inimese Poeg ülendatakse? Kes on See Inimese Poeg?"

35 Jeesus ütles nüüd neile: „Valgus on veel üürikeseks ajaks teie keskel; käige niikaua kui teil valgust on, et pimedus teid ei tabaks; sest kes käib pimeduses, ei tea, kuhu ja läheb.

36 Uskuge valgusesse, niikaua kui teil valgus on, et te saaksite valguse lapsiks!" Seda rääkis Jeesus ja läks ning, peitis Enese ära nende eest.

37 Ja ehk Ta küll palju tunnustähti oli teinud nende nähes, ei uskunud nad siiski Temasse,

38 et läheks täide prohvet Jesaja sõna, mis ta ütles: „Issand, kes usub meie kuulutust ja kellele on ilmutatud Issanda käsivars?"

39 Sellepärast nad ei võinud uskuda, et Jesaja oli veel ütelnud:

40 „Tema on teinud nende silmad pimedaks ja nende südamed kõvaks, et nad silmadega ei näeks ja südamega ei mõistaks ega pöörduks, et Mina neid parandaksin!"

41 Seda ütles Jesaja, kui ta nägi Jeesuse auhiilgust ja rääkis Temast.

42 Siiski uskus ka palju ülemaid Temasse; kuid variseride pärast nad ei tunnistatud seda, et neid ei lükataks kogudusest välja.

43 Sest nad armastasid austust inimeselt rohkem kui austust Jumalalt.

44 Aga Jeesus hüüdis ning ütles: „Kes Minusse usub, see ei usu Minusse, vaid Sellesse, Kes Mind on läkitanud!

45 Ja kes näeb Mind, see näeb Seda, Kes Mind on läkitanud.

46 Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub Minusse, ei jääks pimedusse.

47 Ja kui keegi kuuleb Minu sõnu ega pea neid, selle üle ei mõista Mina kohut; sest Mina ei ole tulnud kohut mõistma maailma üle, vaid maailma õndsaks tegema.

48 Kes Mind põlgab ega võta vastu Minu sõna, sellel oma kohtumõistja. Sõna, mis Ma olen rääkinud, see mõistab tema üle kohut viimsel päeval.

49 Sest Ma ei ole rääkinud Iseenesest, vaid Isa, Kes Mind on läkitanud, on Mulle annud kasu, mida Ma pean rääkima.

50 Ja Ma tean, et Tema käsk on igavene elu. Mida Ma nüüd räägin, seda räägin nõnda, kuidas Isa mulle on ütelnud!"