1 What shall we say then? Shall we continue in sin, that grace may abound? 2 May it never be! We who died to sin, how could we live in it any longer? 3 Or don’t you know that all of us who were baptized into Christ Jesus were baptized into his death? 4 We were buried therefore with him through baptism into death, that just as Christ was raised from the dead through the glory of the Father, so we also might walk in newness of life.
5 For if we have become united with him in the likeness of his death, we will also be part of his resurrection; 6 knowing this, that our old man was crucified with him, that the body of sin might be done away with, so that we would no longer be in bondage to sin. 7 For he who has died has been freed from sin. 8 But if we died with Christ, we believe that we will also live with him, 9 knowing that Christ, being raised from the dead, dies no more. Death no longer has dominion over him! 10 For the death that he died, he died to sin one time; but the life that he lives, he lives to God. 11 Thus consider yourselves also to be dead to sin, but alive to God in Christ Jesus our Lord.
12 Therefore don’t let sin reign in your mortal body, that you should obey it in its lusts. 13 Also, do not present your members to sin as instruments of unrighteousness, but present yourselves to God as alive from the dead, and your members as instruments of righteousness to God. 14 For sin will not have dominion over you, for you are not under law, but under grace.
15 What then? Shall we sin because we are not under law but under grace? May it never be! 16 Don’t you know that when you present yourselves as servants and obey someone, you are the servants of whomever you obey, whether of sin to death, or of obedience to righteousness? 17 But thanks be to God that, whereas you were bondservants of sin, you became obedient from the heart to that form of teaching to which you were delivered. 18 Being made free from sin, you became bondservants of righteousness.
19 I speak in human terms because of the weakness of your flesh; for as you presented your members as servants to uncleanness and to wickedness upon wickedness, even so now present your members as servants to righteousness for sanctification. 20 For when you were servants of sin, you were free from righteousness. 21 What fruit then did you have at that time in the things of which you are now ashamed? For the end of those things is death. 22 But now, being made free from sin and having become servants of God, you have your fruit of sanctification and the result of eternal life. 23 For the wages of sin is death, but the free gift of God is eternal life in Christ Jesus our Lord.
1 Mis me nüüd ütleme? Kas peame jääma patusse, et arm suureneks?
2 Ei milgi kombel! Meie, kes oleme ära surnud patule, kuidas peaksime veel elama selles?
3 Või te ei tea, et nii mitu, kui meid on ristitud Kristusesse Jeesusesse, oleme ristitud Tema surmasse?
4 Me oleme siis surmasse ristimise kaudu ühes Temaga maha maetud, et otsekui Kristus on surnuist üles äratatud Isa au läbi, nõnda meiegi käiksime uues elus.
5 Sest kui me oleme kasvanud ühte Tema surma sarnasusega, siis saame üheks ka Tema ülestõusmise sarnasusega,
6 kuna me seda teame, et meie vana inimene on ühes temaga risti löödud, et patuihu kaotataks, nõnda et me enam ei orjaks pattu;
7 sest kes on surnud, see on õigeks mõistetud patust.
8 Aga kui me ühes Kristusega oleme surnud, siis usume, et me ühes Temaga saame ka elama.
9 Sest me teame, et Kristus pärast seda, kui Ta surnuist üles äratati, enam ei sure; surm ei valitse enam Tema üle.
10 Sest mis Ta suri, seda Ta suri patule ühe korra; aga mis Ta elab, elab Ta Jumalale.
11 Nõnda arvake teiegi endid surnud olevat patule, aga elavat Jumalale Kristuses Jeesuses.
12 Seepärast ärgu valitsegu siis patt teie surelikus ihus, et te kuulaksite teda tema himudes.
13 Ärge ka mitte andke oma liikmeid ülekohtu relviks patule, vaid andke iseendid Jumalale kui need, kes surnuist on saanud elavaks, ja oma liikmed õiguse relviks Jumalale.
14 Sest patt ei tohi teie üle valitseda, sellepärast et teie ei ole käsu all, vaid armu all.
15 Kuidas siis? Kas hakkame pattu tegema, sest me ei ole käsu all, vaid armu all? Mitte sugugi!
16 Eks te tea, et kelle orjaks te hakkate sõnakuulmises, selle orjad te olete, kelle sõna te kuulete, kas patu orjad surmaks või sõnakuulmise orjad õiguseks?
17 Aga tänu Jumalale, et te olite patu orjad, aga nüüd olete südamest saanud sõnakuulelikuks sellele õpetuse väljendusele, mille juurde teid on juhatatud,
18 ja et te patust vabanenuina olete saanud õiguse orjadeks!
19 Ma räägin inimese kombel teie liha nõtruse pärast. Sest otsekui te oma liikmed andsite orjadeks rüvedusele ja ülekohtule, selleks et käsust üle astuda, nõnda andke nüüd oma liikmed õiguse orjadeks pühitsusele.
20 Sest kui te olite patu orjad, olite vabad õigusest.
21 Mis vilja te kandsite siis? Niisugust, millest teil nüüd on häbi! Sest selle lõpp on surm!
22 Aga nüüd, et te olete saanud patust vabaks ja Jumala orjadeks, on teie vili pühitsuseks ja selle lõpp on igavene elu.
23 Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas!