1 Porque tendo a lei a sombra dos bens futuros, e não a imagem exata das coisas, nunca, pelos mesmos sacrifícios que continuamente se oferecem cada ano, pode aperfeiçoar os que a eles se chegam. 2 Doutra maneira, teriam deixado de se oferecer, porque, purificados uma vez os ministrantes, nunca mais teriam consciência de pecado. 3 Nesses sacrifícios, porém, cada ano se faz comemoração dos pecados, 4 Porque é impossível que o sangue dos touros e dos bodes tire os pecados. 5 Por isso, entrando no mundo, diz: Sacrifício e oferta não quiseste, mas corpo me preparaste;
6 Holocaustos e oblações pelo pecado não te agradaram.
7 Então disse: Eis aqui venho (no princípio do livro está escrito de mim), para fazer, ó Deus, a tua vontade.
8 Como acima diz: Sacrifício e oferta, e holocaustos e oblações pelo pecado não quiseste, nem te agradaram (os quais se oferecem segundo a lei). 9 Então disse: Eis aqui venho, para fazer, ó Deus, a tua vontade. Tira o primeiro, para estabelecer o segundo. 10 Na qual vontade temos sido santificados pela oblação do corpo de Jesus Cristo, feita uma vez.
11 E assim todo o sacerdote aparece cada dia, ministrando e oferecendo muitas vezes os mesmos sacrifícios, que nunca podem tirar os pecados; 12 Mas este, havendo oferecido para sempre um único sacrifício pelos pecados, está assentado à destra de Deus, 13 Daqui em diante esperando até que os seus inimigos sejam postos por escabelo de seus pés. 14 Porque com uma só oblação aperfeiçoou para sempre os que são santificados. 15 E também o Espírito Santo no-lo testifica, porque depois de haver dito:
16 Esta é a aliança que farei com eles depois daqueles dias, diz o Senhor: Porei as minhas leis em seus corações, e as escreverei em seus entendimentos; acrescenta:
17 E jamais me lembrarei de seus pecados e de suas iniquidades.
18 Ora, onde há remissão destes, não há mais oblação pelo pecado.
19 Tendo, pois, irmãos, ousadia para entrar no santuário, pelo sangue de Jesus, 20 Pelo novo e vivo caminho que ele nos consagrou, pelo véu, isto é, pela sua carne, 21 E tendo um grande sacerdote sobre a casa de Deus, 22 Cheguemo-nos com verdadeiro coração, em inteira certeza de fé, tendo os corações purificados da má consciência, e o corpo lavado com água limpa, 23 Retenhamos firmes a confissão da nossa esperança; porque fiel é o que prometeu. 24 E consideremo-nos uns aos outros, para nos estimularmos ao amor e às boas obras, 25 Não deixando nossa mútua congregação, como é costume de alguns, antes admoestando-nos uns aos outros; e tanto mais, quanto vedes que se vai aproximando aquele dia.
26 Porque, se pecarmos voluntariamente, depois de termos recebido o conhecimento da verdade, já não resta mais sacrifício pelos pecados, 27 Mas uma certa expectação horrível de juízo, e ardor de fogo, que há de devorar os adversários. 28 Quebrantando alguém a lei de Moisés, morre sem misericórdia, só pela palavra de duas ou três testemunhas. 29 De quanto maior castigo cuidais vós será julgado merecedor aquele que pisar o Filho de Deus, e tiver por profano o sangue da aliança com que foi santificado, e fizer agravo ao Espírito da graça? 30 Porque bem conhecemos aquele que disse: Minha é a vingança, eu darei a recompensa, diz o Senhor. E outra vez: O Senhor julgará o seu povo.
31 Horrenda coisa é cair nas mãos do Deus vivo.
32 Lembrai-vos, porém, dos dias passados, em que, depois de serdes iluminados, suportastes grande combate de aflições. 33 Em parte fostes feitos espetáculo com vitupérios e tribulações, e em parte fostes participantes com os que assim foram tratados. 34 Porque também vos compadecestes das minhas prisões, e com alegria recebestes o roubo dos vossos bens, sabendo que em vós mesmos tendes nos céus uma possessão melhor e permanente. 35 Não rejeiteis, pois, a vossa confiança, que tem grande e avultado galardão. 36 Porque necessitais de paciência, para que, depois de haverdes feito a vontade de Deus, possais alcançar a promessa.
37 Porque ainda um pouquinho de tempo, e o que há de vir virá, e não tardará.
38 Mas o justo viverá pela fé; e, se alguém se retirar, a minha alma não tem prazer nele.
39 Nós, porém, não somos daqueles que se retiram para a perdição, mas daqueles que creem para a conservação da alma.
Almeida Corrigida Fiel | acf ©️ 1994, 1995, 2007, 2011 Sociedade Bíblica Trinitariana do Brasil (SBTB). Todos os direitos reservados. Texto bíblico utilizado com autorização. Saiba mais sobre a SBTB. A Missão da SBTB é: Uma cópia da Bíblia Fiel ®️ para cada pessoa. Ajude-nos a cumprir nossa Missão!
1 Seadus on vaid tulevaste hüvede vari, mitte tegelikkuse tõeline kuju. Seadus ei suuda iial teha jäävalt täiuslikuks neid, kes tulevad Jumala ette aasta-aastalt nendesamade ohvritega. 2 Vastasel korral, kas nad ei oleks siis ohverdamast lakanud? Sest jumalateenijad oleksid lõplikult puhtaks saanud ja neil ei oleks enam olnud patust südametunnistust. 3 Ent ohvrid on vaid iga-aastaseks meeldetuletuseks patust. 4 Härgade ja kitsede verel on võimatu patte ära võtta.
5 Seepärast ütles Kristus maailma tulles:
„Ohvrit ega andi sa ei tahtnud,
aga valmistasid mulle ihu:
6 põletus- ja patuohvritest
ei olnud sul hea meel.
7 Siis ma ütlesin: „Vaata, ma tulen –
rullraamatus on minust kirjutatud –
tegema sinu tahtmist, Jumal!" "
8 Esimeses pooles ütleb ta: „Ohvreid, ande, põletus- ja patuohvreid sa ei tahtnud ega olnud sul hea meel neist" – mida ju ohverdatakse Seaduse järgi. 9 Siis aga ütleb ta: „Ma olen tulnud tegema sinu tahtmist." Ta tühistab esimese, et kehtestada teine. 10 Selles tahtmises on meid pühitsetud Jeesuse Kristuse ihu ohvriga üks kord ja lõplikult.
11 Iga preester seisab päevast päeva oma teenistuses ja toob korduvalt samu ohvreid, mis ei suuda iial ära võtta patte. 12 Kristus aga ohverdas üheainsa, alati kehtiva ohvri pattude eest, ja on jäädavalt istunud Jumala paremale käele 13 ja ootab sellest ajast alates, kuni ta vaenlased paisatakse põrmu ta jalge alla. 14 Sest üheainsa ohvriga on ta jäädavalt teinud täiuslikuks need, keda pühitsetakse.
15 Seda tunnistab meile ka Püha Vaim; sest kui ta oli öelnud:
16 „See on leping, mille ma sõlmin teiega
pärast neid päevi, ütleb Issand.
Ma panen oma seadused neile südamesse
ja kirjutan need nende teadvusse."
17 Siis ta lisab:
„Ja ma ei mäleta enam
nende patte ega ülekohtutegusid."
18 Aga kui need on kord andeks antud, seal ei ole enam vaja mingit ohvrit pattude eest.
19 Vennad ja õed, Jeesuse vere läbi on meil julgus vabalt sisse minna kõige pühamasse paika. 20 Selle tee on ta meile avanud uuena ja elavana eesriide, see tähendab oma maise ihu kaudu. 21 Ja et meil on nõnda suur preester Jumala koja üle, 22 siis astugem Jumala ette siira südamega, täielikus usus, olles südame poolest piserdamisega puhastatud kurjast südametunnistusest ja ihu poolest pestud puhta veega! 23 Hoidkem kõikumatult kinni lootusest, mida me tunnistame, sest ustav on see, kes seda on tõotanud. 24 Ja mõelgem, kuidas üksteist ergutada armastusele ja headele tegudele! 25 Ärgem jäägem eemale oma koguduse kokkusaamistelt, nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist, ja seda enam, et näete kohtupäeva lähenevat.
26 Sest kui me teeme tahtlikult pattu pärast seda, kui oleme õppinud tundma tõde, siis ei ole enam ohvrit pattude lepituseks, 27 vaid ainult mingi kohutav kohtu ootamine ja vihatuli, mis neelab Jumalale vastupanijad. 28 Igaüks, kes hülgab Moosese Seaduse, peab ilma halastuseta surema kahe või kolme tunnistaja ütluse peale. 29 Kui palju rängema karistuse väärib siis teie meelest see, kes Jumala Poega on jalgadega tallanud ega ole kalliks pidanud lepingu verd, millega teda on pühitsetud, ning on teotanud armu Vaimu? 30 Me ju tunneme teda, kes ütleb: „Mulle kuulub kättemaks, minu käest tuleb karistus." Ja veel: „Issand mõistab kohut oma rahva üle."
31 Hirmus on langeda elava Jumala kätte!
32 Tuletage meelde endisi päevi, mil te äsja valgustatuna pidite taluma rasket ja kannatusrohket võitlust! 33 Mõnikord olite ise avaliku pilke ja ahistamise all, mõnikord näitasite oma ühtekuuluvust nendega, keda nõnda koheldi. 34 Te olete kannatanud koos vangidega ja rõõmuga vastu võtnud oma vara riisumise, teades, et teil on parem ja püsivam varandus. 35 Seepärast ärge kaotage oma julgust, sest see saab suure palga!
36 Teil läheb vaja kannatlikkust, et teha Jumala tahtmist ja saada kätte tema tõotused. 37 Sest
„Veel õige pisut aega,
siis tuleb see, kes on tulemas,
ega viivita enam."
38 Aga
„Minu õige jääb usust elama,
ja kui ta taganeb,
ei tunne ma temast head meelt."
39 Meie aga ei ole need, kes taganevad ja hukkuvad, vaid meie usume ja jääme elama.