1 Après ces choses, la Parole de l’Éternel fut adressée à Abram dans une vision, en disant: Ne crains point, Abram, je suis ton bouclier, et ta très grande récompense.
2 Et Abram répondit: Seigneur Éternel, que me donneras-tu? Je m'en vais sans enfants, et celui qui possédera ma maison est Eliézer de Damas.
3 Et Abram dit: Voici, tu ne m'as pas donné de postérité, et voilà qu'un serviteur né dans ma maison sera mon héritier.
4 Et voici, la Parole de l’Éternel lui fut adressée, en disant: Celui-ci ne sera point ton héritier; mais celui qui sortira de tes entrailles, sera ton héritier.
5 Puis il le mena dehors et lui dit: Regarde vers le ciel, et compte les étoiles, si tu peux les compter. Et il lui dit: Ainsi sera ta postérité.
6 Et Abram crut à l'Éternel, qui lui attribua cela à justice.
7 Et il lui dit: JE SUIS l'Éternel, qui t'a fait sortir d'Ur des Caldéens, afin de te donner ce pays pour le posséder.
8 Et il dit: Seigneur Éternel, à quoi connaîtrai-je que je le posséderai?
9 Et il lui répondit: Prends pour moi une génisse de trois ans, une chèvre de trois ans, un bélier de trois ans, une tourterelle et un pigeonneau.
10 Et il prit toutes ces choses, et les partagea par le milieu, et il mit chaque moitié vis-à-vis de l'autre; mais il ne partagea point les oiseaux.
11 Et les oiseaux de proie fondirent sur ces bêtes mortes; mais Abram les chassa.
12 Et comme le soleil allait se coucher, un profond sommeil tomba sur Abram; et voici, une terreur, une obscurité profonde tomba sur lui.
13 Et l'Éternel dit à Abram: Sache que ta postérité sera étrangère dans un pays qui ne lui appartiendra point, et qu'elle en servira les habitants, et qu'ils l'opprimeront pendant quatre cents ans.
14 Mais je jugerai aussi la nation à laquelle tes descendants seront asservis; et ensuite ils sortiront avec de grandes richesses.
15 Et toi, tu t'en iras en paix vers tes pères, tu seras enseveli dans une heureuse vieillesse.
16 Et à la quatrième génération ils reviendront ici; car l'iniquité des Amoréens n'est pas encore à son comble.
17 Et lorsque le soleil fut couché, il y eut une obscurité épaisse; et voici, il y eut une fournaise fumante, et une flamme de feu qui passa entre les chairs partagées.
18 En ce jour-là, l'Éternel traita alliance avec Abram, en disant: Je donne ce pays à ta postérité, depuis le fleuve d'Égypte jusqu'au grand fleuve, au fleuve d'Euphrate;
19 Les Kéniens, les Kéniziens, les Kadmoniens,
20 Les Héthiens, les Phéréziens, les Rephaïms,
21 Les Amoréens, les Cananéens, les Guirgasiens et les Jébusiens.
1 Pärast neid lugusid tuli Aabramile nägemuses Issanda sõna, Kes ütles: „Ära karda, Aabram! Mina olen sulle kilbiks. Sinu tasu on väga suur!"
2 Aga Aabram ütles: „Issand Issand! Mida Sa mulle saad anda? Mina ju lähen ära lastetuna ja mu koja valitsejaks on Elieser Damaskusest!"
3 Ja Aabram ütles: „Vaata, mulle sa ei ole ihuvilja andnud, aga näe, minu kojas sündinu saab mu pärijaks!"
4 Ja vaata, temale tuli Issanda sõna, Kes ütles: „Tema ei ole sinu pärija, vaid see, kes väljub su oma ihust, on su pärija."
5 Ja Ta viis teda õue ning ütles: „Vaata nüüd taeva poole ja loe tähti, kui sa suudad neid lugeda!" Ja Ta ütles temale: „Nõnda saab olema sinu sugu!"
6 Ja ta uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks.
7 Ja Ta ütles temale: „Mina olen Issand, Kes sind tõi Kaldea Uurist, et anda sulle päranduseks see maa!"
8 Aga ta küsis: „Issand Issand, millest ma ära tunnen, et ma selle pärin?"
9 Siis Ta vastas temale: „Too mulle kolmeaastane õhvake, kolmeaastane kits, kolmeaastane jäär ja turteltuvi ühes lennuvõimelise pojaga."
10 Ja ta tõi Temale kõik need, lõikas need keskelt lõhki ja pani vastavad pooled vastakuti; aga lindusid ta ei lõiganud lõhki.
11 Kui röövlinnud laskusid korjuste peale, siis peletas Aabram need minema.
12 Aga kui päike loojus, vajus Aabram sügavasse unne, ja vaata, hirm ning suur pimedus haarasid teda!
13 Ja Issand ütles Aabramile: „Sa pead teadma, et su järglased on võõrastena maal, mis ei ole nende oma; nad tehakse orjadeks ja neid vaevatakse nelisada aastat.
14 Aga ka rahvast, keda nad orjavad, Ma karistan, ja selle järel nad tulevad ära suure varandusega.
15 Sina ise aga lähed rahuga oma vanemate juurde, sind maetakse heas vanuses.
16 Alles neljas põlv tuleb siia tagasi, sest emorlaste süü ei ole tänini veel küllaldane!"
17 Ja kui päike oli loojunud ja kui oli pime, siis nähti suitsevat küpsetusahju ja tuleleeki, mis nende lõigatud tükkide vahelt läbi käis!
18 Selsamal päeval Issand tegi Aabramiga lepingu ja ütles: „Sinu soole Ma annan selle maa Egiptuseojast suure jõeni, Frati jõeni,
19 keenlased, kenislased, kadmonlased,
20 hetiidid, perislased, refalased, 21 emorlased, kaananlased, girgaaslased ja jebuuslased!"
21