1 For the law having a shadow of the good things to come, not the very image of the things, can never with the same sacrifices year by year, which they offer continually, make perfect them that draw nigh. 2 Else would they not have ceased to be offered? because the worshippers, having been once cleansed, would have had no more consciousness of sins. 3 But in those sacrifices there is a remembrance made of sins year by year. 4 For it is impossible that the blood of bulls and goats should take away sins. 5 Wherefore when he cometh into the world, he saith,

Sacrifice and offering thou wouldest not,

But a body didst thou prepare for me;

6 In whole burnt offerings and sacrifices for sin thou hadst no pleasure:

7 Then said I, Lo, I am come (In the roll of the book it is written of me)

To do thy will, O God.

8 Saying above, Sacrifices and offerings and whole burnt offerings and sacrifices for sin thou wouldest not, neither hadst pleasure therein (the which are offered according to the law), 9 then hath he said, Lo, I am come to do thy will. He taketh away the first, that he may establish the second. 10 By which will we have been sanctified through the offering of the body of Jesus Christ once for all. 11 And every priest indeed standeth day by day ministering and offering oftentimes the same sacrifices, the which can never take away sins: 12 but he, when he had offered one sacrifice for sins for ever, sat down on the right hand of God; 13 henceforth expecting till his enemies be made the footstool of his feet. 14 For by one offering he hath perfected for ever them that are sanctified. 15 And the Holy Spirit also beareth witness to us; for after he hath said,

16 This is the covenant that I will make with them

After those days, saith the Lord:

I will put my laws on their heart,

And upon their mind also will I write them;

then saith he,

17 And their sins and their iniquities will I remember no more.

18 Now where remission of these is, there is no more offering for sin.

19 Having therefore, brethren, boldness to enter into the holy place by the blood of Jesus, 20 by the way which he dedicated for us, a new and living way, through the veil, that is to say, his flesh; 21 and having a great priest over the house of God; 22 let us draw near with a true heart in fulness of faith, having our hearts sprinkled from an evil conscience: and having our body washed with pure water, 23 let us hold fast the confession of our hope that it waver not; for he is faithful that promised: 24 and let us consider one another to provoke unto love and good works; 25 not forsaking our own assembling together, as the custom of some is, but exhorting one another; and so much the more, as ye see the day drawing nigh.

26 For if we sin wilfully after that we have received the knowledge of the truth, there remaineth no more a sacrifice for sins, 27 but a certain fearful expectation of judgment, and a fierceness of fire which shall devour the adversaries. 28 A man that hath set at nought Moses’ law dieth without compassion on the word of two or three witnesses: 29 of how much sorer punishment, think ye, shall he be judged worthy, who hath trodden under foot the Son of God, and hath counted the blood of the covenant wherewith he was sanctified an unholy thing, and hath done despite unto the Spirit of grace? 30 For we know him that said, Vengeance belongeth unto me, I will recompense. And again, The Lord shall judge his people. 31 It is a fearful thing to fall into the hands of the living God.

32 But call to remembrance the former days, in which, after ye were enlightened, ye endured a great conflict of sufferings; 33 partly, being made a gazingstock both by reproaches and afflictions; and partly, becoming partakers with them that were so used. 34 For ye both had compassion on them that were in bonds, and took joyfully the spoiling of your possessions, knowing that ye have for yourselves a better possession and an abiding one. 35 Cast not away therefore your boldness, which hath great recompense of reward. 36 For ye have need of patience, that, having done the will of God, ye may receive the promise.

37 For yet a very little while,

He that cometh shall come, and shall not tarry.

38 But my righteous one shall live by faith:

And if he shrink back, my soul hath no pleasure in him.

39 But we are not of them that shrink back unto perdition; but of them that have faith unto the saving of the soul.

1 Käsk, olles ainult tulevaste hüvede vari, aga mitte asjade täiskuju ise, ei või iialgi samade iga-aastaste ohvritega, mida ühtelugu ohverdatakse, teha täiuslikuks nende toojaid,

2 sest eks muidu oleksid ju ohvrite toomised lõppenud, sellepärast et neil, kes toimetavad jumalateenistust, ei oleks enam mingit patust südametunnistust, kui nad kord on puhtaks tehtud.

3 Ent ohvritega tuletatakse iga aasta patte meelde.

4 Sest on võimatu, et härgade ja sikkude veri võib patud ära võtta.

5 Sellepärast Ta maailma tulles ütleb: „Ohvrit ega andi Sa ei tahtnud, aga Sa valmistasid Mulle ihu:

6 põletus- ja patuohvrid ei olnud Sulle meelepärast!

7 Siis Ma ütlesin: vaata, Ma tulen — rullraamatus on Minust kirjutatud — tegema Su tahtmist, oh Jumal!"

8 Kuna Ta eespool ütleb: „Ohvreid ja ande ning põletus- ja patuohvreid Sa ei tahtnud ega olegi need Su meele järgi, kuigi neid käsu järgi tuuakse",

9 siis ütleb Ta pärast: „Vaata, Ma tulen tegema Su tahtmist!" Sellega Ta tunnistab tühjaks esimese ohvri, et panna kehtima teine.

10 Selles tahtmises oleme meiegi pühitsetud Jeesuse Kristuse Ihu ohvriga ühel hoobil.

11 Ja iga preester seisab päevast päeva oma ametis ja ohverdab sageli samu ohvreid, mis iialgi ei või patte ära võtta;

12 aga Tema, kui Ta üheainsa ohvri oli viinud pattude eest, on istunud jäädavalt Jumala paremale käele

13 ja ootab nüüd ainult, kuni Ta vaenlased pannakse Tema jalgealuseks järiks.

14 Sest ühe ohvriga on Ta jäädavalt teinud täiuslikeks need, keda pühitsetakse.

15 Seda tunnistab meile ju ka Püha Vaim; sest kui Ta oli öelnud:

16 „Niisugune on leping, mille Ma teen nendega pärast neid päevi, ütleb Issand: Ma panen neile südamesse Oma käsud ja kirjutan need neile meelde

17 ega mäleta enam nende patte ja ülekohtutegusid!"

18 Aga kus need on andeks antud, seal ei ole enam tarvis ohvrit nende eest.

19 Nii on meil siis, vennad, Jeesuse Veres julgus sissepääsuks pühasse paika;

20 ja selle on Ta meile avanud uueks ja elavaks teeks eesriide, see on Oma liha kaudu;

21 ja meil on suur Preester Jumala koja üle.

22 Astugem siis ligi tõelise südamega, täielikus usus, südame poolest piserdamisega puhastatud kurjast südametunnistusest,

23 ja ihu poolest pestud puhta veega, pidagem kõikumata kinni lootuse tunnistusest. Sest ustav on See, Kes seda on tõotanud.

24 Ja pidagem üksteist silmas õhutamiseks armastusele ja headele tegudele.

25 Ning ärgem jätkem maha oma koguduse kooskäimisi, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid manitsegem üksteist, ja seda enam, et näete selle päeva lähenevat.

26 Sest kui me meelega pattu teeme, pärast seda kui oleme saanud tõe tunnetuse, siis ei jää enam mingit ohvrit üle pattude eest;

27 vaid mingi hirmus kohtu ootamine ja äge tuli, mis tahab ära süüa vastupanijad.

28 Kui keegi rikub Moosese käsku, siis peab ta ilma armuta surema kahe või kolme tunnistaja sõna peale,

29 kui palju hirmsama nuhtluse te arvate siis ära teeninud olevat selle, kes Jumala Poega jalgadega tallab ega pea pühaks lepingu Verd, millega ta on pühitsetud, ja teotab armu Vaimu?

30 Me tunneme ju Seda, Kes ütleb: „Minu käes on kättemaks, Mina tasun kätte!" ja taas: „Issand mõistab kohut Oma rahvale!"

31 Hirmus on elava Jumala kätte langeda!

32 Aga tuletage meelde endisi päevi, mil teie, olles valgustatud, talusite palju kannatamiste võitlust,

33 kord nii, et te teotamiste ja viletsuste läbi olite tehtud maailma naeruks, kord jälle nii, et saite nende osalisteks, kellel oli sama saatus.

34 Sest te olete ühes vangidega kannatanud ja rõõmuga vastu võtnud oma vara riisumise, teades, et teil on parem ja jäädav vara taevas.

35 Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga.

36 Sest kannatlikkust läheb teile tarvis, et teie, tehes Jumala tahtmist, saaksite kätte tõotuse.

37 Sest „veel üsna pisut, pisut aega, siis tuleb See, Kes peab tulema ega viivita mitte!

38 Aga Minu õige peab usust elama, ja kui ta hakkab kõhklema, siis ei ole Minu hingel temast head meelt!"

39 Ent meie ei ole need, kes kõhklevad hukatuseks, vaid need, kes usuvad hinge päästmiseks!