1 Wherefore leaving the doctrine of the first principles of Christ, let us press on unto perfection; not laying again a foundation of repentance from dead works, and of faith toward God, 2 of the teaching of baptisms, and of laying on of hands, and of resurrection of the dead, and of eternal judgment. 3 And this will we do, if God permit. 4 For as touching those who were once enlightened and tasted of the heavenly gift, and were made partakers of the Holy Spirit, 5 and tasted the good word of God, and the powers of the age to come, 6 and then fell away, it is impossible to renew them again unto repentance; seeing they crucify to themselves the Son of God afresh, and put him to an open shame. 7 For the land which hath drunk the rain that cometh oft upon it, and bringeth forth herbs meet for them for whose sake it is also tilled, receiveth blessing from God: 8 but if it beareth thorns and thistles, it is rejected and nigh unto a curse; whose end is to be burned.

9 But, beloved, we are persuaded better things of you, and things that accompany salvation, though we thus speak: 10 for God is not unrighteous to forget your work and the love which ye showed toward his name, in that ye ministered unto the saints, and still do minister. 11 And we desire that each one of you may show the same diligence unto the fulness of hope even to the end: 12 that ye be not sluggish, but imitators of them who through faith and patience inherit the promises.

13 For when God made promise to Abraham, since he could swear by none greater, he sware by himself, 14 saying, Surely blessing I will bless thee, and multiplying I will multiply thee. 15 And thus, having patiently endured, he obtained the promise. 16 For men swear by the greater: and in every dispute of theirs the oath is final for confirmation. 17 Wherein God, being minded to show more abundantly unto the heirs of the promise the immutability of his counsel, interposed with an oath; 18 that by two immutable things, in which it is impossible for God to lie, we may have a strong encouragement, who have fled for refuge to lay hold of the hope set before us: 19 which we have as an anchor of the soul, a hope both sure and stedfast and entering into that which is within the veil; 20 whither as a forerunner Jesus entered for us, having become a high priest for ever after the order of Melchizedek.

1 Sellepärast jätkem kõrvale algõpetus Kristusest ja püüdkem täiuslikkusele ning ärgem hakakem uuesti rajama alust pöördumisele surnud tegudest ja usule Jumalasse,

2 õpetusele ristimisest ja käte pealepanemisest, surnute ülestõusmisest ja igavesest hukatusest.

3 Ja nii me teemegi, kui Jumal lubab.

4 Sest on võimatu neid, kes korra olid valgustatud ning maitsesid taevalist andi ja said osa Pühast Vaimust,

5 ja maitsesid Jumala head sõna ja tulevase maailmaajastu väge

6 ja siis ära taganesid, uuesti tuua meeleparandamisele, sellepärast et nad iseeneste kahjuks Jumala Poja risti löövad ja naeruks panevad.

7 Sest maa, mis joob enesesse rikkalikult sadanud vihma ja kasvatab tarvilist vilja neile, kes seda harivad, saab õnnistuse Jumalalt;

8 kuid maa, mis kannab kibuvitsu ja ohakaid, on kõlbmatu ja lähedal needusele, ja lõppeks ta põletatakse.

9 Aga, armsad, teie suhtes me usume seda, mis on parem ja soodus õndsusele, kuigi me räägime nõnda.

10 Sest Jumal ei ole ülekohtune, et Ta unustaks ära teie teod ja armastuse, mida olete osutanud Tema nimele, kui te pühadele abiks olite ja veelgi olete.

11 Aga me ihaldame seda, et te igaüks osutaksite sama indu täieliku lootuse säilitamiseks otsani;

12 et te ei läheks loiuks, vaid järgiksite neid, kes usu ja pika meele tõttu pärivad selle, mis on tõotatud.

13 Sest kui Jumal Aabrahamile andis tõotuse, vandus Ta Iseenese juures, sest ei olnud kedagi suuremat, kelle juures Ta oleks võinud vanduda,

14 ning ütles: „Tõesti, õnnistusega Ma õnnistan sind ja teen sind väga paljuks!"

15 Ja nii Aabraham ootas kannatlikult ning sai tõotuse kätte.

16 Sest inimesed vannuvad suurema juures ja vanne on neile kinnituseks kui kõige vasturääkimise lõpetus.

17 Nii on Jumal selleks, et tõotuse pärijaile veel selgemini näidata oma nõu kindlust, vannet tarvitanud vahendiks,

18 et kahe kõikumatu asja läbi, milles Jumalal on võimatu valetada, oleks vägev julgustus meil, kes oleme usaldanud kinni haarata eelolevast lootusest,

19 mis meile on otsekui hinge ankur, kindel ja tugev ning ulatub sissepoole eesriide taha,

20 kuhu eeljooksjana meie heaks on läinud sisse Jeesus, kui ta sai ülempreestriks igavesti Melkisedeki korra järgi.