1 Wherefore, being no longer able to refrain ourselves, we thought good to be left alone in Athens,

2 and sent Timotheus, our brother and fellow-workman under God in the glad tidings of Christ, to confirm you and encourage {you} concerning your faith,

3 that no one might be moved by these afflictions. (For yourselves know that we are set for this;

4 for also, when we were with you, we told you beforehand we are about to be in tribulation, even as also it came to pass, and ye know.)

5 For this reason *I* also, no longer able to refrain myself, sent to know your faith, lest perhaps the tempter had tempted you and our labour should be come to nothing.

6 But Timotheus having just come to us from you, and brought to us the glad tidings of your faith and love, and that ye have always good remembrance of us, desiring much to see us, even as we also you;

7 for this reason we have been comforted in you, brethren, in all our distress and tribulation, through your faith,

8 because now we live if *ye* stand firm in {the} Lord.

9 For what thanksgiving can we render to God for you, for all the joy wherewith we rejoice on account of you before our God,

10 night and day beseeching exceedingly to the end that we may see your face, and perfect what is lacking in your faith?

11 But our God and Father himself, and our Lord Jesus, direct our way to you.

12 But you, may the Lord make to exceed and abound in love toward one another, and toward all, even as we also towards you,

13 in order to the confirming of your hearts unblamable in holiness before our God and Father at the coming of our Lord Jesus with all his saints.

1 Sellepärast meie, kui me enam ei läbenud kannatada, arvasime heaks jääda üksinda Ateenasse

2 ja läkitasime Timoteose, oma venna ja Jumala kaastöölise Kristuse Evangeeliumi kuulutamises, teid kinnitama ja manitsema teie usu pärast,

3 et ükski ennast ei laseks vintsutada neis viletsusis. Sest te isegi teate, et meid on neisse pandud.

4 Sest ka siis, kui olime teie juures, ütlesime teile ette, et meid vaevad ootavad, nõnda nagu ongi sündinud ja on teile teada.

5 Sellepärast ka mina, kui ma enam ei läbenud, läkitasin tema kuulama teie usku, kas ehk vahest kiusaja ei ole teid kiusanud ja kas meie vaev ei ole saanud tühjaks.

6 Aga kui Timoteos nüüd tuli meie juurde teie juurest ja tõi rõõmsaid sõnumeid teie usust ja armastusest ja et te peate meid alati heas mälestuses ning igatsete meid näha saada, nõnda nagu meiegi teid,

7 siis oleme trööstitud teie suhtes, vennad, kõiges oma hädas ja kitsikuses teie usu läbi,

8 sest et nüüd me elame, kui teie püsite kindlasti Issandas.

9 Sest missugust tänu me võimegi anda Jumalale teie pärast kõige selle rõõmu eest, mis meil on teist oma Jumala ees,

10 kuna me ööd ja päevad oleme kõige palavamas palves, et saaksime näha teie palet ja täita seda, mis teie usul veel on puudu.

11 Aga meie Jumal ja Isa Ise ja meie Issand Jeesus Kristus juhtigu meie tee teie juurde.

12 Ent teid kasvatagu Issand ja tehku teid rikkaks armastuse poolest üksteise vastu ja kõikide vastu, nagu meiegi oleme teie vastu,

13 et kinnitada teie südamed laitmatuiks pühitsuses Jumala ja meie Isa ees meie Issanda Jeesuse tulekul kõigi ta pühadega.