1 Rememoru, ho Eternulo, kio fariĝis al ni; Rigardu kaj vidu nian malhonoron!
2 Nia heredaĵo transiris al fremduloj, Niaj domoj al aligentuloj.
3 Ni fariĝis orfoj senpatraj, Niaj patrinoj estas kiel vidvinoj.
4 Nian akvon ni trinkas pro mono; Nian lignon ni ricevas nur pro pago.
5 Oni pelas nin je nia kolo; Ni laciĝis, sed oni ne permesas al ni ripozi.
6 Al Egiptujo ni etendis la manon, Al Asirio, por satiĝi per pano.
7 Niaj patroj pekis, sed ili jam ne ekzistas; Kaj ni devas suferi pro iliaj malbonagoj.
8 Sklavoj regas super ni; Kaj neniu liberigas nin el iliaj manoj.
9 Kun danĝero por nia vivo ni akiras nian panon, Pro la glavo en la dezerto.
10 Nia haŭto varmegiĝis kiel forno, Por la kruela malsato.
11 La virinojn en Cion ili senhonorigis, La virgulinojn en la urboj de Judujo.
12 La princoj estas pendigitaj je siaj manoj; La maljunulojn oni ne respektis.
13 La junuloj devas porti muelŝtonojn; La knaboj falas sub la lignoŝarĝoj.
14 La maljunuloj jam ne sidas ĉe la pordegoj, La junuloj jam ne kantas.
15 Malaperis la gajeco de nia koro; Niaj dancrondoj aliformiĝis en funebron.
16 Defalis la krono de nia kapo; Ho ve al ni, ke ni pekis!
17 Pro tio senfortiĝis nia koro, Pro tio senlumiĝis niaj okuloj:
18 Pro la monto Cion, ke ĝi fariĝis dezerta, Ke vulpoj vagas sur ĝi.
19 Sed Vi, ho Eternulo, kiu restas eterne Kaj kies trono staras de generacio al generacio,
20 Kial Vi forgesis nin kvazaŭ por eterne, Forlasis nin por longa tempo?
21 Reirigu nin, ho Eternulo, al Vi, ke ni revenu; Renovigu niajn tagojn kiel en la tempo antaŭa.
22 Ĉar ĉu Vi nin tute forpuŝis? Vi tre forte ekkoleris kontraŭ ni.
1 Herra, muista, mitä meille on tapahtunut. Katso, miten meitä on häväisty.
2 Perintömaamme on joutunut vieraille, omat kotimme muukalaisille.
3 Meistä on tullut orpoja, isättömiä, äitimme ovat leskiä.
4 Meidän täytyy maksaa vedestä, jota juomme, meidän täytyy ostaa polttopuut.
5 Vainoojat ovat niskassamme. Me uuvumme, emme saa levätä.
6 Me turvasimme milloin Egyptiin, milloin Assyriaan saadaksemme leipää.
7 Isämme tekivät syntiä. Heitä ei enää ole, me saamme kantaa heidän syntiensä seuraukset.
8 Orjat hallitsevat meitä, kukaan ei vapauta meitä heidän vallastaan.
9 Henkemme kaupalla me hankimme leipämme, autiomaasta uhkaa rosvojen miekka.
10 Ihomme halkeilee kuin saviuuni, nälkä polttaa ruumistamme.
11 Naiset raiskataan Siionissa, nuoret tytöt Juudan kaupungeissa.
12 Valloittajat hirttävät ylhäiset miehemme, vanhimpiamme he halveksivat.
13 Nuoret miehet joutuvat pyörittämään jauhinkiviä, pojat kompastelevat puukuormien alla.
14 Vanhimmat eivät enää kokoonnu kaupunginportille, nuoret miehet eivät näppäile soittimia.
15 Sydämestämme on ilo kuollut, tanssimme on vaihtunut suruksi.
16 Seppele on pudonnut päästämme. Voi meitä, paljon olemme tehneet syntiä!
17 Olemme itkeneet silmämme sokeiksi, sydämemme on sairas.
18 Siionin vuori on jäänyt autioksi, sakaalit siellä juoksentelevat.
19 Sinä, Herra, hallitset ikuisesti, sinun valtaistuimesi pysyy polvesta polveen.
20 Miksi sinä tyystin unohdat meidät, miksi hylkäät ainiaaksi?
21 Herra, anna meidän palata luoksesi, niin me palaamme. Uudista päivämme entiselleen.
22 Totisesti, sinä olet hylännyt meidät, ankara on sinun vihasi!