1 Kust tõusevad võitlemised ja kust tülid teie seas? Kas mitte sealt, teie himudest, mis sõdivad teie liikmetes?

2 Te himustate ja teil siiski ei ole; te tapate ja kadestate ega või midagi saavutada; te tülitsete ja sõdite. Teil ei ole, sest te ei palu.

3 Te palute ja ei saa, sest te palute pahasti, tahtes seda kulutada oma himudes.

4 Te abielurikkujad, eks te tea, et maailma sõprus on vaen Jumala vastu? Kes nüüd tahab olla maailma sõber, see saab Jumala vaenlaseks.

5 Või arvate, et Kiri asjata ütleb: „Kadeduseni ta himustab vaimu, kes meis elab"?

6 Aga ta annab veel suuremat armu; sellepärast Kiri ütleb: „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele Ta annab armu."

7 Siis alistuge Jumalale! Seiske vastu kuradile, siis ta põgeneb teie juurest.

8 Tulge Jumala ligi, siis Tema tuleb teie ligi! Puhastage käed, te patused, ja kasige südamed, te kaksipidi mõtlejad!

9 Tundke ära oma viletsus ja leinake ja nutke! Teie naer muutugu nutuks ja teie rõõm tusaks!

10 Alanduge Issanda ette, siis Ta ülendab teid!

11 Ärge rääkige, vennad, paha üksteisest! Kes vennast räägib paha ja mõistab kohut venna üle, see räägib paha käsuõpetusest ja mõistab kohut käsuõpetuse üle. Aga kui sa mõistad kohut käsuõpetuse üle, siis sa ei ole käsutäitja, vaid kohtumõistja.

12 Üks on Käsuandja ja Kohtumõistja, Kes võib teha õndsaks ja panna hukka; aga kes oled sina, kes mõistad kohut ligimese üle?

13 Kuulge nüüd, kes ütlete: „Täna või homme me läheme sinna linna ja viibime seal aasta ja kaupleme ning saavutame kasu!" —

14 teie, kes ei teagi, missugune on homme teie elu; sest te olete suits, mida pisut aega nähakse ja mis siis haihtub —

15 selle asemel et öelda: „Kui Issand tahab ja me elame, siis teeme seda või teist!"

16 Ent nüüd te kiitlete oma hooplemisega. Kõik niisugune kiitlemine on paha.

17 Kes siis mõistab teha head ja ei tee seda, sellele on see patuks!

1 Donde vêm as guerras e contendas entre vós? Porventura não vêm disto, dos vossos deleites, que nos vossos membros guerreiam?

2 Cobiçais e nada tendes; logo matais. Invejais, e não podeis alcançar; logo combateis e fazeis guerras. Nada tendes, porque não pedis.

3 Pedis e não recebeis, porque pedis mal, para o gastardes em vossos deleites.

4 Infiéis, não sabeis que a amizade do mundo é inimizade contra Deus? Portanto qualquer que quiser ser amigo do mundo constitui-se inimigo de Deus.

5 Ou pensais que em vão diz a escritura: O Espírito que ele fez habitar em nós anseia por nós até o ciúme?

6 Todavia, dá maior graça. Portanto diz: Deus resiste aos soberbos; dá, porém, graça aos humildes.

7 Sujeitai-vos, pois, a Deus; mas resisti ao Diabo, e ele fugirá de vós.

8 Chegai-vos para Deus, e ele se chegará para vós. Limpai as mãos, pecadores; e, vós de espírito vacilante, purificai os corações.

9 Senti as vossas misérias, lamentai e chorai; torne-se o vosso riso em pranto, e a vossa alegria em tristeza.

10 Humilhai-vos perante o Senhor, e ele vos exaltará.

11 Irmãos, não faleis mal uns dos outros. Quem fala mal de um irmão, e julga a seu irmão, fala mal da lei, e julga a lei; ora, se julgas a lei, não és observador da lei, mas juiz.

12 Há um só legislador e juiz, aquele que pode salvar e destruir; tu, porém, quem és, que julgas ao próximo?

13 E agora, vós que dizeis: Hoje ou amanhã iremos a tal cidade, lá passaremos um ano, negociaremos e ganharemos.

14 No entanto, não sabeis o que sucederá amanhã. Que é a vossa vida? Sois um vapor que aparece por um pouco, e logo se desvanece.

15 Em lugar disso, devíeis dizer: Se o Senhor quiser, viveremos e faremos isto ou aquilo.

16 Mas agora vos jactais das vossas presunções; toda jactância tal como esta é maligna.

17 Aquele, pois, que sabe fazer o bem e não o faz, comete pecado.