1 Siis Apostlid ja vennad, kes Juudamaal siin ja seal elasid, said kuulda, et ka paganad olid vastu võtnud Jumala sõna.

2 Aga kui Peetrus tuli Jeruusalemma, vaidlesid temaga ümberlõigatud

3 ning ütlesid: „Sina oled läinud sisse ümberlõikamatute juurde ja oled söönud nendega!"

4 Aga Peetrus hakkas rääkima ning seletas neile asja selle järjekorras nõnda:

5 „Mina olin Joppe linnas palvetamas ja nägin otsekui enesest ära olles nägemuse: seal tuli alla anum, nagu suur linane riie, mida nelja nurka pidi lasti alla taevast, ja see tuli aiva minu juurde.

6 Kui ma seda juureldes vaatasin, nägin ma maa neljajalgseid elajaid ja metsalisi ja roomajaid ja taeva linde,

7 ja ma kuulsin ka häält mulle ütlevat: tõuse üles, Peetrus, verista ja söö!

8 Aga ma ütlesin: ei ilmaski, Issand; sest minu suhu ei ole elades saanud midagi keelatut ehk roojast!

9 Siis vastas mulle teist korda hääl taevast: mis Jumal on puhastanud, seda ära sina arva keelatuks!

10 Ja see sündis kolm korda. Ja kõik tõmmati jälle üles taevasse.

11 Ja vaata, samal hetkel seisid maja ees, kus me olime, kolm meest, kes olid Kaisareast läkitatud minu juurde.

12 Ent Vaim ütles mulle, et ma läheksin ühes nendega ega mõtleks kaksipidi. Siis tulid ka need kuus venda minuga, ja me läksime selle mehe kotta.

13 Ja ta kuulutas meile, kuidas ta oli näinud Inglit oma majas seisvat ja ta talle ütlevat: läkita Joppesse ja kutsu Siimon, keda hüütakse lisanimega Peetruseks.

14 Tema räägib sulle sõnu, mille läbi sina ja kõik su pere saate õndsaks.

15 Aga kui ma hakkasin kõnelema, langes Püha Vaim nende peale, nagu meiegi peale alguses.

16 Siis meenus mulle Issanda sõna, kuidas Ta ütles: Johannes ristis küll veega, aga teid ristitakse Püha Vaimuga!

17 Kui nüüd Jumal neile on andnud sama anni kui meilegi, kes usume Issandasse Jeesusesse Kristusesse, kes siis olin mina, et oleksin võinud Jumalat keelata?"

18 Aga kui nad seda kuulsid, jäid nad vait ja andsid Jumalale au, öeldes: „Siis on Jumal ka paganaile andnud meeleparanduse eluks!"

19 Aga need, kes olid hajutatud viletsuse läbi, mis oli tekkinud Stefanose pärast, käisid maad läbi Foiniikiani ja Küprose saareni ja Antiookiani ega kuulutanud sõna kellelegi muule kui ainult juutidele.

20 Aga nende hulgas olid mõned Küprose ja Küreene mehed; need läksid Antiookiasse ning rääkisid ka kreeklastele, jutlustades Issandat Jeesust.

21 Ja Issanda käsi oli nendega ning suur hulk uskus ja pöördus Issanda poole.

22 Aga teade neist kostis Jeruusalemmas oleva koguduse kõrvu, ja nad läkitasid Barnabase Antiookiasse.

23 Kui ta sinna jõudis ja nägi Jumala armu, sai ta rõõmsaks ja manitses kõiki jääma kindla südamega Issanda juurde;

24 sest ta oli õige mees, täis Püha Vaimu ning usku, ja palju rahvast koguti Issandale.

25 Siis ta läks Tarsosesse Saulust otsima, ja kui ta tema leidis, tõi ta tema Antiookiasse.

26 Ja nemad käisid terve aasta koos koguduses ja õpetasid suure hulga rahvast. Ja Antiookias hakati kõige enne nimetama jüngreid kristlasteks.

27 Noil päevil tuli Jeruusalemmast prohveteid Antiookiasse.

28 Ja üks neist, Aagabus nimi, tõusis ja andis Vaimu läbi teada, et suur nälg oli tulemas üle kogu maailma. Ja see tuligi keiser Klaudiuse ajal.

29 Siis jüngrid võtsid nõuks igaüks sedamööda, kuidas kellelgi jõudu oli, saata abi vendadele, kes elasid Juudamaal.

30 Seda nad tegidki ja saatsid annid vanemate kätte Barnabase ja Sauluse käe läbi.

1 E ouviram os apóstolos, e os irmãos que estavam na Judeia, que também os gentios tinham recebido a palavra de Deus.

2 E, subindo Pedro a Jerusalém, disputavam com ele os que eram da circuncisão,

3 Dizendo: Entraste em casa de homens incircuncisos, e comeste com eles.

4 Mas Pedro começou a fazer-lhes uma exposição por ordem, dizendo:

5 Estando eu orando na cidade de Jope, tive, num arrebatamento dos sentidos, uma visão; via um vaso, como um grande lençol atado pelas quatro pontas, que descia do céu e vinha até junto de mim.

6 E, pondo nele os olhos, considerei, e vi animais da terra, quadrúpedes, e feras, e répteis e aves do céu.

7 E ouvi uma voz que me dizia: Levanta-te, Pedro; mata e come.

8 Mas eu disse: De maneira nenhuma, Senhor; pois, nunca em minha boca entrou coisa alguma comum ou imunda.

9 Mas a voz respondeu-me do céu segunda vez: Não chames tu comum ao que Deus purificou.

10 E sucedeu isto por três vezes; e tudo tornou a recolher-se ao céu.

11 E eis que, na mesma hora, pararam, junto da casa em que eu estava, três homens que me foram enviados de Cesareia.

12 E disse-me o Espírito que fosse com eles, nada duvidando; e também estes seis irmãos foram comigo, e entramos em casa daquele homem;

13 E contou-nos como vira em pé um anjo em sua casa, e lhe dissera: Envia homens a Jope, e manda chamar a Simão, que tem por sobrenome Pedro,

14 O qual te dirá palavras com que te salves, tu e toda a tua casa.

15 E, quando comecei a falar, caiu sobre eles o Espírito Santo, como também sobre nós ao princípio.

16 E lembrei-me do dito do Senhor, quando disse: João certamente batizou com água; mas vós sereis batizados com o Espírito Santo.

17 Portanto, se Deus lhes deu o mesmo dom que a nós, quando havemos crido no Senhor Jesus Cristo, quem era então eu, para que pudesse resistir a Deus?

18 E, ouvindo estas coisas, apaziguaram-se, e glorificaram a Deus, dizendo: Na verdade até aos gentios deu Deus o arrependimento para a vida.

19 E os que foram dispersos pela perseguição que sucedeu por causa de Estêvão caminharam até à Fenícia, Chipre e Antioquia, não anunciando a ninguém a palavra, senão somente aos judeus.

20 E havia entre eles alguns homens cíprios e cirenenses, os quais entrando em Antioquia falaram aos gregos, anunciando o Senhor Jesus.

21 E a mão do Senhor era com eles; e grande número creu e se converteu ao Senhor.

22 E chegou a fama destas coisas aos ouvidos da igreja que estava em Jerusalém; e enviaram Barnabé a Antioquia.

23 O qual, quando chegou, e viu a graça de Deus, se alegrou, e exortou a todos a que permanecessem no Senhor, com propósito de coração;

24 Porque era homem de bem e cheio do Espírito Santo e de fé. E muita gente se uniu ao Senhor.

25 E partiu Barnabé para Tarso, a buscar Saulo; e, achando-o, o conduziu para Antioquia.

26 E sucedeu que todo um ano se reuniram naquela igreja, e ensinaram muita gente; e em Antioquia foram os discípulos, pela primeira vez, chamados cristãos.

27 E naqueles dias desceram profetas de Jerusalém para Antioquia.

28 E, levantando-se um deles, por nome Ágabo, dava a entender pelo Espírito, que haveria uma grande fome em todo o mundo, e isso aconteceu no tempo de Cláudio César.

29 E os discípulos determinaram mandar, cada um conforme o que pudesse, socorro aos irmãos que habitavam na Judeia.

30 O que eles com efeito fizeram, enviando-o aos anciãos por mão de Barnabé e de Saulo.