1 Aga Antiookias olevas koguduses oli prohveteid ja õpetajaid: Barnabas ja Siimon, keda hüüti Nigeriks, ja Luukius Küreenest ja Maanaen, kes nelivürst Heroodesega ühes oli üles kasvatatud, ja Saulus.

2 Kui need Issandat teenisid ja paastusid, ütles Püha Vaim: „Eraldage Mulle Barnabas ja Saulus tööle, milleks Mina nad olen kutsunud!"

3 Siis nad paastusid ja palusid Jumalat ja panid oma käed nende peale ja saatsid nad teele.

4 Need, Püha Vaimu poolt läkitatud, tulid nüüd Seleukiasse ja sõitsid sealt laevaga Küprosesse.

5 Ja kui nad Salamisesse olid jõudnud, kuulutasid nad Jumala sõna juutidele kogudusekodades; neil oli ka Johannes käsiliseks ühes.

6 Aga kui nad olid saare läbi käinud Paafosest saadik, kohtasid nad üht juudi nõida ja valeprohvetit, Barjeesus nimi;

7 see oli maavalitseja Sergius Pauluse juures, kes oli mõistlik mees. Tema kutsus Barnabase ja Sauluse enese juurde ja püüdis kuulda Jumala sõna.

8 Aga neile pani vastu Elümas, nõid — sest seda tähendab nimi tõlkes — püüdes maavalitsejat ära pöörata usust.

9 Kuid Saulus, keda hüütakse ka Pauluseks, täis Püha Vaimu, vaatas teravasti talle otsa

10 ning ütles: „Oh sind, kes oled täis kõike kavalust ja kõike tigedust, sa kuradi laps, sa kõige õiguse vaenlane, kas sa ei lakka kõverdamast Issanda sirgeid teid?

11 Ja nüüd, vaata, Issanda käsi tuleb sinu peale ja sa jääd pimedaks ega näe päikest tükil ajal!" Ja sedamaid langes ta peale sõgedus ning pimedus, ja ta käis ümber ja otsis talutajaid.

12 Kui maavalitseja nägi, mis sündis, uskus ta ja ehmus üliväga Issanda õpetusest.

13 Ja kui need, kes olid kaasas Paulusega, ära läksid Paafosest, saabusid nad Pergesse, Pamfüüliamaale. Seal Johannes lahkus neist ja läks tagasi Jeruusalemma.

14 Aga nemad läksid edasi Pergest ja jõudsid Pisiidia Antiookiasse ning läksid kogudusekotta hingamispäeval ja istusid maha.

15 Ja pärast seda, kui olid loetud käsk ja prohvetid, läkitasid kogudusekoja ülemad neile ütlema: „Mehed, vennad, kui teil on öelda mõni manitsussõna rahvale, siis öelge!"

16 Siis Paulus tõusis üles ja viitas käega neile ning ütles: „Iisraeli mehed ja teie, kes kardate Jumalat, kuulge!

17 Selle rahva, Iisraeli, Jumal valis ära meie esiisad ja ülendas rahva, kui nad võõrastena olid Egiptuses, ja tõi nad sealt välja kõrgele tõstetud käsivarrega,

18 ja sallis nende kombeid ligi nelikümmend aastat kõrbes

19 ja hävitas seitse rahvast Kaananimaal ja jagas nende maa neile pärandiks.

20 See kõik sündis umbes neljasaja viiekümne aasta jooksul. Pärast seda Ta andis neile kohtumõistjaid prohvet Saamueli ajani.

21 Ja selle järele nad palusid enestele kuningat. Ja Jumal andis neile Sauli, Kiisi poja, Benjamini suguharust mehe. Nii möödus nelikümmend aastat.

22 Ja kui Ta selle oli tagandanud, äratas Ta neile kuningaks Taaveti, kellest Tema ka tunnistades ütles: „Ma olen leidnud Taaveti, Jesse poja, Oma südamekohase mehe, kes teeb kõik Mu tahtmist mööda!"

23 Selle soost on Jumal äratanud Oma tõotuse järgi Jeesuse Iisraeli Päästjaks,

24 siis kui otse enne Tema ilmumist Johannes kuulutas meeleparanduse ristimist kõigele Iisraeli rahvale.

25 Ent kui Johannes oli oma elukäiku lõpetamas, ütles tema: „Mina ei ole see, kelleks te mind peate; aga vaata, pärast mind tuleb See, Kelle kinga jalast päästma ma väärt ei ole!"

26 Mehed, vennad, Aabrahami soo lapsed ja need, kes teie seast kardavad Jumalat, meile on selle pääste sõna läkitatud!

27 Sest Jeruusalemma elanikud ja nende ülemad, Jeesust mitte tundes, saatsid hukkamõistmisega täide prohvetite sõnad, mida igal hingamispäeval loetakse;

28 ja ehk nad küll ei leidnud ühtki surmasüüd, palusid nad Pilaatust, et Ta surmataks.

29 Ja kui nad olid täide saatnud kõik, mis Temast oli kirjutatud, võtsid nad Ta maha puu pealt ja panid hauda.

30 Aga Jumal äratas Tema surnuist üles!

31 Ja Tema ilmus palju päevi neile, kes Temaga olid tulnud Galileast Jeruusalemma ja kes nüüd on Ta tunnistajad rahva ees.

32 Ja me kuulutame teile selle hea sõnumi, tõotuse, mis anti meie esiisadele,

33 et Jumal selle on täitnud meile, nende lastele, äratades üles Jeesuse, nagu ka teises laulus on kirjutatud: „Sina oled Mu Poeg, täna Ma sünnitasin Sind!"

34 Et Ta Tema on surnuist üles äratanud, nii et Tal iialgi ei ole tarvis kõduneda, sellest on Ta öelnud nõnda: „Mina täidan teile need Taavetile antud pühad ja kindlad tõotused!"

35 Sellepärast Ta ütleb ka teises paigas: „Sina ei lase Oma Püha näha kõdunemist!"

36 Sest kui Taavet oma rahvapõlve ajal oli teinud Jumala tahte järgi, uinus ta magama ja pandi oma esiisade juurde ja nägi kõdunemist;

37 kuid See, Kelle Jumal üles äratas, ei näinud kõdunemist!

38 Sellepärast olgu teil nüüd teada, mehed, vennad, et teile Selle läbi kuulutatakse pattude andeksandmist,

39 ja et igaüks, kes usub, mõistetakse õigeks Tema sees kõigest sellest, millest te ei võinud õigeks saada Moosese käsuõpetuse kaudu.

40 Katsuge nüüd, et teid ei tabaks, mis on öeldud prohvetite kirjades:

41 „Vaadake, te põlgajad, ja pange imeks ja minge hukka! Sest Ma teen teie päevil teo; teo, mida te ei usuks, kui keegi teile sellest jutustaks!"

42 Kui nad siis väljusid, paluti neid järgmisel hingamispäeval neile rääkida neid sõnu.

43 Aga kui kogudusekojast oli laiali mindud, järgis palju juute ja juudiusku pöördunud jumalakartlikke Paulust ja Barnabast, kes nendega kõnelesid ja neid õhutasid jääma Jumala armusse.

44 Aga järgmisel hingamispäeval kogunes peaaegu kõik linn kuulama Jumala sõna.

45 Kui siis juudid nägid rahvahulka, said nad täis viha ja vaidlesid vastu Pauluse kõnele ning pilkasid Jumalat.

46 Aga Paulus ja Barnabas kõnelesid julgesti ning ütlesid: „Teile pidi Jumala sõna esiti räägitama; kuid et te selle enesest ära lükkate ega arva endid olevat igavest elu väärt, siis me pöördume paganate poole.

47 Sest nõnda on meid Issand käskinud: Mina olen Sind pannud valguseks paganaile, et Sa oleksid päästeks ilmamaa otsani!"

48 Kui paganad seda kuulsid, said nad rõõmsaks ja ülistasid Issanda sõna ja uskusid, nii paljud kui olid määratud igaveseks eluks.

49 Ja Issanda sõna levis üle kogu maakonna.

50 Aga juudid ässitasid jumalakartlikke kõrgema seisuse naisi ja linna ülemaid ning äratasid vaenu Pauluse ja Barnabase vastu ja ajasid nad välja oma aladelt.

51 Aga nemad puistasid oma jalgade põrmu nende peale ja tulid Ikoonioni.

52 Ja jüngrid täitusid rõõmu ja Püha Vaimuga.

1 E na igreja que estava em Antioquia havia alguns profetas e doutores, a saber: Barnabé e Simeão chamado Níger, e Lúcio, cireneu, e Manaém, que fora criado com Herodes o tetrarca, e Saulo.

2 E, servindo eles ao Senhor, e jejuando, disse o Espírito Santo: Apartai-me a Barnabé e a Saulo para a obra a que os tenho chamado.

3 Então, jejuando e orando, e pondo sobre eles as mãos, os despediram.

4 E assim estes, enviados pelo Espírito Santo, desceram a Selêucia e dali navegaram para Chipre.

5 E, chegados a Salamina, anunciavam a palavra de Deus nas sinagogas dos judeus; e tinham também a João como cooperador.

6 E, havendo atravessado a ilha até Pafos, acharam um certo judeu mágico, falso profeta, chamado Barjesus,

7 O qual estava com o procônsul Sérgio Paulo, homem prudente. Este, chamando a si Barnabé e Saulo, procurava muito ouvir a palavra de Deus.

8 Mas resistia-lhes Elimas, o encantador (porque assim se interpreta o seu nome), procurando apartar da fé o procônsul.

9 Todavia Saulo, que também se chama Paulo, cheio do Espírito Santo, e fixando os olhos nele,

10 Disse: Ó filho do diabo, cheio de todo o engano e de toda a malícia, inimigo de toda a justiça, não cessarás de perturbar os retos caminhos do Senhor?

11 Eis aí, pois, agora contra ti a mão do Senhor, e ficarás cego, sem ver o sol por algum tempo. E no mesmo instante a escuridão e as trevas caíram sobre ele e, andando à roda, buscava a quem o guiasse pela mão.

12 Então o procônsul, vendo o que havia acontecido, creu, maravilhado da doutrina do Senhor.

13 E, partindo de Pafos, Paulo e os que estavam com ele chegaram a Perge, da Panfília. Mas João, apartando-se deles, voltou para Jerusalém.

14 E eles, saindo de Perge, chegaram a Antioquia, da Pisídia, e, entrando na sinagoga, num dia de sábado, assentaram-se;

15 E, depois da lição da lei e dos profetas, lhes mandaram dizer os principais da sinagoga: Homens irmãos, se tendes alguma palavra de consolação para o povo, falai.

16 E, levantando-se Paulo, e pedindo silêncio com a mão, disse: Homens israelitas, e os que temeis a Deus, ouvi:

17 O Deus deste povo de Israel escolheu a nossos pais, e exaltou o povo, sendo eles estrangeiros na terra do Egito; e com braço poderoso os tirou dela;

18 E suportou os seus costumes no deserto por espaço de quase quarenta anos.

19 E, destruindo a sete nações na terra de Canaã, deu-lhes por sorte a terra deles.

20 E, depois disto, por quase quatrocentos e cinquenta anos, lhes deu juízes, até ao profeta Samuel.

21 E depois pediram um rei, e Deus lhes deu por quarenta anos, a Saul filho de Quis, homem da tribo de Benjamim.

22 E, quando este foi retirado, levantou-lhes como rei a Davi, ao qual também deu testemunho, e disse: Achei a Davi, filho de Jessé, homem conforme o meu coração, que executará toda a minha vontade.

23 Da descendência deste, conforme a promessa, levantou Deus a Jesus para Salvador de Israel;

24 Tendo primeiramente João, antes da vinda dele, pregado a todo o povo de Israel o batismo de arrependimento.

25 Mas João, quando completava a carreira, disse: Quem pensais vós que eu sou? Eu não sou o Cristo; mas eis que após mim vem aquele a quem não sou digno de desatar as sandálias dos pés.

26 Homens irmãos, filhos da geração de Abraão, e os que dentre vós temem a Deus, a vós vos é enviada a palavra desta salvação.

27 Por não terem conhecido a este, os que habitavam em Jerusalém, e os seus príncipes, condenaram-no, cumprindo assim as vozes dos profetas que se leem todos os sábados.

28 E, embora não achassem alguma causa de morte, pediram a Pilatos que ele fosse morto.

29 E, havendo eles cumprido todas as coisas que dele estavam escritas, tirando-o do madeiro, o puseram na sepultura;

30 Mas Deus o ressuscitou dentre os mortos.

31 E ele por muitos dias foi visto pelos que subiram com ele da Galileia a Jerusalém, e são suas testemunhas para com o povo.

32 E nós vos anunciamos que a promessa que foi feita aos pais, Deus a cumpriu a nós, seus filhos, ressuscitando a Jesus;

33 Como também está escrito no salmo segundo: Meu Filho és tu, hoje te gerei.

34 E que o ressuscitaria dentre os mortos, para nunca mais tornar à corrupção, disse-o assim: As santas e fiéis bênçãos de Davi vos darei.

35 Por isso também em outro salmo diz: Não permitirás que o teu santo veja corrupção.

36 Porque, na verdade, tendo Davi no seu tempo servido conforme a vontade de Deus, dormiu, foi posto junto de seus pais e viu a corrupção.

37 Mas aquele a quem Deus ressuscitou nenhuma corrupção viu.

38 Seja-vos, pois, notório, homens irmãos, que por este se vos anuncia a remissão dos pecados.

39 E de tudo o que, pela lei de Moisés, não pudestes ser justificados, por ele é justificado todo aquele que crê.

40 Vede, pois, que não venha sobre vós o que está dito nos profetas:

41 Vede, ó desprezadores, e espantai-vos e desaparecei; porque opero uma obra em vossos dias, obra tal que não crereis, se alguém vo-la contar.

42 E, saídos os judeus da sinagoga, os gentios rogaram que no sábado seguinte lhes fossem ditas as mesmas coisas.

43 E, despedida a sinagoga, muitos dos judeus e dos prosélitos religiosos seguiram Paulo e Barnabé; os quais, falando-lhes, os exortavam a que permanecessem na graça de Deus.

44 E no sábado seguinte ajuntou-se quase toda a cidade para ouvir a palavra de Deus.

45 Então os judeus, vendo a multidão, encheram-se de inveja e contradiziam o que Paulo falava, contradizendo e blasfemando.

46 Mas Paulo e Barnabé, usando de ousadia, disseram: Era mister que a vós se vos pregasse primeiro a palavra de Deus; mas, visto que a rejeitais, e não vos julgais dignos da vida eterna, eis que nos voltamos para os gentios;

47 Porque o Senhor assim no-lo mandou: Eu te pus para luz dos gentios, a fim de que sejas para salvação até os confins da terra.

48 E os gentios, ouvindo isto, alegraram-se, e glorificavam a palavra do Senhor; e creram todos quantos estavam ordenados para a vida eterna.

49 E a palavra do Senhor se divulgava por toda aquela província.

50 Mas os judeus incitaram algumas mulheres religiosas e honestas, e os principais da cidade, e levantaram perseguição contra Paulo e Barnabé, e os lançaram fora dos seus termos.

51 Sacudindo, porém, contra eles o pó dos seus pés, partiram para Icônio.

52 E os discípulos estavam cheios de alegria e do Espírito Santo.