1 Ja need kaks Inglit jõudsid õhtul Soodomasse. Lott istus parajasti Soodoma väravas. Kui Lott neid nägi, siis ta tõusis neile vastu, kummardas silmili maha
2 ja ütles: „Ennäe mu isandaid! Astuge ometi oma sulase kotta, jääge öömajale ja peske oma jalad. Hommikul võite vara üles tõusta ja oma teekonda jätkata!" Kuid nad vastasid: „Ei, me jääme ööseks välja!"
3 Aga ta käis neile väga peale. Siis nad põikasid tema juurde ning tulid ta kotta. Ja ta valmistas neile söömaaja, küpsetas hapnemata leibu ja nad sõid.
4 Nad ei olnud veel magama heitnud, kui linna mehed, Soodoma mehed, piirasid koda, niihästi noored kui vanad, kogu rahvas viimseni,
5 ja hüüdsid Lotti ning ütlesid temale: „Kus on mehed, kes öösel tulid sinu juurde? Too nad välja meie kätte, et saaksime neid katsuda!"
6 Siis Lott läks välja nende juurde ukse ette, sulges ukse enese järel
7 ja ütles: „Mu vennad, ärge ometi tehke kurja!
8 Vaadake, mul on kaks tütart, kes mehest veel midagi ei tea. Ma toon need välja teie kätte ja talitage nendega, nagu teie silmis hea on. Neile meestele ainult ärge tehke midagi, sest nad on tulnud varjule minu katuse alla!"
9 Kuid nad vastasid: „Käi minema!" Ja nad ütlesid: „Ise on tulnud võõrana elama, aga tahab olla kohtumõistjaks! Nüüd me kohtleme sind kurjemini kui neid!" Ja nad kippusid väga mehe, Loti, kallale ning asusid ust maha murdma.
10 Siis mehed sirutasid käed välja, tõmbasid Loti eneste juurde kotta ja sulgesid ukse.
11 Aga mehi, kes koja ukse taga olid, lõid nad pimestusega, niihästi väikesi kui suuri, nõnda et need väsisid ust otsimast.
12 Ja mehed ütlesid Lotile: „Kas sul veel keegi siin on? Oma väimehed, pojad ja tütred ja kõik, kes sul linnas on, vii siit paigast ära,
13 sest me hävitame selle paiga, kuna hädakisa nende pärast on Issanda ees suur; ja Issand on meid läkitanud seda hävitama!"
14 Siis Lott läks välja ja kõneles oma väimeestega, kes pidid võtma ta tütred, ning ütles: „Tõuske, minge siit paigast ära, sest Issand hävitab selle linna!" Aga oma väimeeste silmis ta heitis nalja.
15 Ja kui hakkas koitma, kiirustasid Inglid Lotti, öeldes: „Tõuse, võta oma naine ja kaks tütart, kes siin on, et sa ei hukkuks linna süü pärast!"
16 Ja kui ta veel kõhkles, siis haarasid mehed kinni ta käest, ja ta naise käest ja ta mõlemate tütarde käest, sest Issand tahtis teda säästa; ja nad viisid ta ära ning jätsid väljapoole linna.
17 Ja neid välja viies nad ütlesid: „Päästa oma hing! Ära vaata selja taha ja ära peatu mitte kuskil ümbruskonnas! Põgene mäestikku, et sa ei hukkuks!"
18 Ja Lott vastas neile: „Muidugi mitte, mu Issand!
19 Vaata, Su sulane on küll Sinu silmis armu leidnud ja suur on Su heldus, mida mulle oled osutanud, jättes mu hinge elama! Aga ma ei suuda põgeneda mäestikku, et õnnetus mind ei tabaks ja ma ei sureks!
20 Vaata, see linn taamal on nii ligidal, et sinna võiks põgeneda ja on pisitilluke! Kui ma ometi sinna pääseksin — eks ole, see on ju pisitilluke? — siis võiks mu hing jääda elama!"
21 Ja Ta vastas temale: „Vaata, Ma võtan sind kuulda ka selles asjas ega paiska segi linna, millest sa räägid!
22 Tõtta, põgene sinna, sest Ma ei või midagi teha enne, kui sa sinna oled jõudnud!" Seepärast pandi sellele linnale nimeks Soar.
23 Päike oli just tõusnud maa kohale, kui Lott jõudis Soari.
24 Ja Issand laskis sadada Soodoma ja Gomorra peale väävlit ja tuld Issanda juurest taevast
25 ning hävitas need linnad ja kogu ümbruskonna, kõik linnade elanikud ja maa taimestiku.
26 Aga Loti naine, kes ta järel käis, vaatas tagasi ja muutus soolasambaks!
27 Ja Aabraham läks hommikul vara paika, kus ta Issanda ees oli seisnud,
28 heitis pilgu alla Soodoma ja Gomorra poole ja kogu ümbruskonna maapinnale, vaatas, ja ennäe, maast tõusis suits otsekui sulatusahju suits!
29 Kui Jumal oli segi paisanud ümbruskonna linnad, mõtles Jumal Aabrahamile ja saatis Loti ära selle hävituse keskelt, millega ta segi paiskas need linnad, kus Lott oli elanud.
30 Ja Lott läks Soarist üles ning elas mäestikus ühes oma kahe tütrega, sest ta kartis elada Soaris; ta elas ühes koopas, tema ise ja ta mõlemad tütred.
31 Kord ütles vanem nooremale: „Meie isa on vana ja pole ühtki meest maal, kes tuleks meie juurde kogu maailma kombe järgi.
32 Tule, joodame oma isa viinaga ja magame temaga, et saaksime oma isalt järeltulija!"
33 Ja nad jootsid oma isa sel ööl viinaga ja vanem läks ning magas oma isaga; see ei märganudki, millal ta magama heitis või üles tõusis.
34 Ja järgmisel päeval ütles vanem nooremale: „Vaata, ma magasin eile oma isaga. Joodame ka sel ööl teda viinaga, siis mine maga sina temaga, et saaksime oma isalt järeltulija!"
35 Ja nad jootsid ka sel ööl oma isa viinaga ja noorem läks ning magas temaga; see ei märganudki, millal ta magama heitis või üles tõusis.
36 Ja Loti mõlemad tütred said oma isast käima peale.
37 Ja vanem sünnitas poja ning pani temale nimeks Moab; see on moabiitide isa tänapäevani.
38 Ja noorem sünnitas ka poja ning pani temale nimeks Ben-Ammi; see on ammonlaste isa tänapäevani.
1 E vieram os dois anjos a Sodoma à tarde, e estava Ló assentado à porta de Sodoma; e vendo-os Ló, levantou-se ao seu encontro e inclinou-se com o rosto à terra;
2 E disse: Eis agora, meus senhores, entrai, peço-vos, em casa de vosso servo, e passai nela a noite, e lavai os vossos pés; e de madrugada vos levantareis e ireis vosso caminho. E eles disseram: Não, antes na rua passaremos a noite.
3 E porfiou com eles muito, e vieram com ele, e entraram em sua casa; e fez-lhes banquete, e cozeu bolos sem levedura, e comeram.
4 E antes que se deitassem, cercaram a casa, os homens daquela cidade, os homens de Sodoma, desde o moço até ao velho; todo o povo de todos os bairros.
5 E chamaram a Ló, e disseram-lhe: Onde estão os homens que a ti vieram nesta noite? Traze-os fora a nós, para que os conheçamos.
6 Então saiu Ló a eles à porta, e fechou a porta atrás de si,
7 E disse: Meus irmãos, rogo-vos que não façais mal;
8 Eis aqui, duas filhas tenho, que ainda não conheceram homens; fora vo-las trarei, e fareis delas como bom for aos vossos olhos; somente nada façais a estes homens, porque por isso vieram à sombra do meu telhado.
9 Eles, porém, disseram: Sai daí. Disseram mais: Como estrangeiro este indivíduo veio aqui habitar, e quereria ser juiz em tudo? Agora te faremos mais mal a ti do que a eles. E arremessaram-se sobre o homem, sobre Ló, e aproximaram-se para arrombar a porta.
10 Aqueles homens porém estenderam as suas mãos e fizeram entrar a Ló consigo na casa, e fecharam a porta;
11 E feriram de cegueira os homens que estavam à porta da casa, desde o menor até ao maior, de maneira que se cansaram para achar a porta.
12 Então disseram aqueles homens a Ló: Tens alguém mais aqui? Teu genro, e teus filhos, e tuas filhas, e todos quantos tens nesta cidade, tira-os fora deste lugar;
13 Porque nós vamos destruir este lugar, porque o seu clamor tem aumentado diante da face do Senhor, e o Senhor nos enviou a destruí-lo.
14 Então saiu Ló, e falou a seus genros, aos que haviam de tomar as suas filhas, e disse: Levantai-vos, saí deste lugar, porque o Senhor há de destruir a cidade. Foi tido porém por zombador aos olhos de seus genros.
15 E ao amanhecer os anjos apertaram com Ló, dizendo: Levanta-te, toma tua mulher e tuas duas filhas que aqui estão, para que não pereças na injustiça desta cidade.
16 Ele, porém, demorava-se, e aqueles homens lhe pegaram pela mão, e pela mão de sua mulher e pela mão de suas duas filhas, sendo-lhe o Senhor misericordioso, e tiraram-no, e puseram-no fora da cidade.
17 E aconteceu que, tirando-os fora, disse: Escapa-te por tua vida; não olhes para trás de ti, e não pares em toda esta campina; escapa lá para o monte, para que não pereças.
18 E Ló disse-lhe: Ora, não, meu Senhor!
19 Eis que agora o teu servo tem achado graça aos teus olhos, e engrandeceste a tua misericórdia que a mim me fizeste, para guardar a minha alma em vida; mas eu não posso escapar no monte, para que porventura não me apanhe este mal, e eu morra.
20 Eis que agora aquela cidade está perto, para fugir para lá, e é pequena; ora, deixe-me escapar para lá (não é pequena?), para que minha alma viva.
21 E disse-lhe: Eis aqui, tenho-te aceitado também neste negócio, para não destruir aquela cidade, de que falaste;
22 Apressa-te, escapa-te para ali; porque nada poderei fazer, enquanto não tiveres ali chegado. Por isso se chamou o nome da cidade Zoar.
23 Saiu o sol sobre a terra, quando Ló entrou em Zoar.
24 Então o Senhor fez chover enxofre e fogo, do Senhor desde os céus, sobre Sodoma e Gomorra;
25 E destruiu aquelas cidades e toda aquela campina, e todos os moradores daquelas cidades, e o que nascia da terra.
26 E a mulher de Ló olhou para trás e ficou convertida numa estátua de sal.
27 E Abraão levantou-se aquela mesma manhã, de madrugada, e foi para aquele lugar onde estivera diante da face do Senhor;
28 E olhou para Sodoma e Gomorra e para toda a terra da campina; e viu, e eis que a fumaça da terra subia, como a fumaça de uma fornalha.
29 E aconteceu que, destruindo Deus as cidades da campina, lembrou-se Deus de Abraão, e tirou a Ló do meio da destruição, derrubando aquelas cidades em que Ló habitara.
30 E subiu Ló de Zoar, e habitou no monte, e as suas duas filhas com ele; porque temia habitar em Zoar; e habitou numa caverna, ele e as suas duas filhas.
31 Então a primogênita disse à menor: Nosso pai já é velho, e não há homem na terra que entre a nós, segundo o costume de toda a terra;
32 Vem, demos de beber vinho a nosso pai, e deitemo-nos com ele, para que em vida conservemos a descendência de nosso pai.
33 E deram de beber vinho a seu pai naquela noite; e veio a primogênita e deitou-se com seu pai, e não sentiu ele quando ela se deitou, nem quando se levantou.
34 E sucedeu, no outro dia, que a primogênita disse à menor: Vês aqui, eu já ontem à noite me deitei com meu pai; demos-lhe de beber vinho também esta noite, e então entra tu, deita-te com ele, para que em vida conservemos a descendência de nosso pai.
35 E deram de beber vinho a seu pai também naquela noite; e levantou-se a menor, e deitou-se com ele; e não sentiu ele quando ela se deitou, nem quando se levantou.
36 E conceberam as duas filhas de Ló de seu pai.
37 E a primogênita deu à luz um filho, e chamou o seu nome Moabe; este é o pai dos moabitas até ao dia de hoje.
38 E a menor também deu à luz um filho, e chamou o seu nome Ben-Ami; este é o pai dos filhos de Amom até o dia de hoje.