1 Ja Aabraham siirdus sealt Lõunamaale ning asus elama Kaadesi ja Suuri vahele; ta elas Geraris võõrana.

2 Ja Aabraham ütles oma naise Saara kohta: „Ta on minu õde." Siis Gerari kuningas Abimelek läkitas järele ja võttis Saara.

3 Aga Jumal tuli Abimeleki juurde öösel unes ja ütles temale: „Vaata, sa pead surema naise pärast, kelle sa enesele võtsid, sest ta on abielunaine!"

4 Abimelek aga ei olnud temasse puutunud ja vastas: „Issand, kas tahad surmata ka õiget rahvast?

5 Eks ta öelnud mulle: ta on minu õde? Ja tema ütles ka ise: ta on mu vend! Ma tegin seda vaga südame ja süütute kätega!"

6 Siis ütles Jumal temale unes: „Minagi tean, et sa tegid seda vaga südamega ja ma hoidsin sind ka Minu vastu pattu tegemast: sellepärast Ma ei lasknud sind temasse puutuda.

7 Ja nüüd anna mehele naine tagasi, sest ta on prohvet ja ta palub sinu pärast, et sa jääksid elama. Aga kui sa tagasi ei anna, siis tea, et peate surema sina ja kõik, kes sul on!"

8 Ja Abimelek tõusis hommikul vara, kutsus kõik oma sulased ning rääkis kõik need sõnad nende kuuldes; ja mehed kartsid väga.

9 Siis Abimelek kutsus Aabrahami ja ütles temale: „Mis sa meile tegid! Millega ma sinu vastu pattu tegin, et sa tõid suure süü minu ja mu kuningriigi peale? Sa oled minuga teinud sündmatuid tegusid!"

10 Ja Abimelek küsis Aabrahamilt: „Mida sa mõtlesid seda asja tehes?"

11 Ja Aabraham vastas: „Mina mõtlesin ainult, et selles paigas ei ole jumalakartust ja mind tapetakse mu naise pärast.

12 Ja tema ongi tõepoolest mu õde: mu isa tütar, kuigi mitte mu ema tütar; seetõttu ta sai mu naiseks.

13 Aga kui Jumal saatis mind isamajast rändama, ütlesin ma temale: osuta mulle seda armastust, et sa kõigis paigus, kuhu tuleme, minu kohta ütled: ta on mu vend!"

14 Siis Abimelek võttis pudulojuseid ja veiseid, sulaseid ja ümmardajaid ja andis Aabrahamile; ja ta andis temale tagasi Saara, ta naise.

15 Ja Abimelek ütles: „Vaata, mu maa on lahti sinu ees, ela, kus sulle meeldib!"

16 Ja Saarale ta ütles: „Näe, ma annan su vennale tuhat hõbetükki. Vaata, see olgu sulle hüvituseks kõigi ees, kes su juures on. Sa oled kõiges õigeks osutunud!"

17 Ja Aabraham palus Jumalat ja Jumal tegi terveks Abimeleki, ta naise ja ta ümmardajad, nõnda et nad said lapsi,

18 sest Issand oli sulgenud kõvasti kõik emaihud Abimeleki kojas Saara, Aabrahami naise pärast.

1 E partiu Abraão dali para a terra do sul, e habitou entre Cades e Sur; e peregrinou em Gerar.

2 E havendo Abraão dito de Sara, sua mulher: É minha irmã; enviou Abimeleque, rei de Gerar, e tomou a Sara.

3 Deus, porém, veio a Abimeleque em sonhos de noite, e disse-lhe: Eis que morto serás por causa da mulher que tomaste; porque ela está casada com marido.

4 Mas Abimeleque ainda não se tinha chegado a ela; por isso disse: Senhor, matarás também uma nação justa?

5 Não me disse ele mesmo: É minha irmã? E ela também disse: É meu irmão. Em sinceridade do coração e em pureza das minhas mãos tenho feito isto.

6 E disse-lhe Deus em sonhos: Bem sei eu que na sinceridade do teu coração fizeste isto; e também eu te tenho impedido de pecar contra mim; por isso não te permiti tocá-la.

7 Agora, pois, restitui a mulher ao seu marido, porque profeta é, e rogará por ti, para que vivas; porém se não lha restituíres, sabe que certamente morrerás, tu e tudo o que é teu.

8 E levantou-se Abimeleque pela manhã de madrugada, chamou a todos os seus servos, e falou todas estas palavras em seus ouvidos; e temeram muito aqueles homens.

9 Então chamou Abimeleque a Abraão e disse-lhe: Que nos fizeste? E em que pequei contra ti, para trazeres sobre o meu reino tamanho pecado? Tu me fizeste aquilo que não deverias ter feito.

10 Disse mais Abimeleque a Abraão: Que tens visto, para fazer tal coisa?

11 E disse Abraão: Porque eu dizia comigo: Certamente não há temor de Deus neste lugar, e eles me matarão por causa da minha mulher.

12 E, na verdade, é ela também minha irmã, filha de meu pai, mas não filha da minha mãe; e veio a ser minha mulher;

13 E aconteceu que, fazendo-me Deus sair errante da casa de meu pai, eu lhe disse: Seja esta a graça que me farás em todo o lugar aonde chegarmos, dize de mim: É meu irmão.

14 Então tomou Abimeleque ovelhas e vacas, e servos e servas, e os deu a Abraão; e restituiu-lhe Sara, sua mulher.

15 E disse Abimeleque: Eis que a minha terra está diante da tua face; habita onde for bom aos teus olhos.

16 E a Sara disse: Vês que tenho dado ao teu irmão mil moedas de prata; eis que ele te seja por véu dos olhos para com todos os que contigo estão, e até para com todos os outros; e estás advertida.

17 E orou Abraão a Deus, e sarou Deus a Abimeleque, e à sua mulher, e às suas servas, de maneira que tiveram filhos;

18 Porque o Senhor havia fechado totalmente todas as madres da casa de Abimeleque, por causa de Sara, mulher de Abraão.