1 Sellepärast meiegi, et nii suur pilv tunnistajaid on meie ümber, pangem maha kõik koorem ja meid nii hõlpsasti takerdav patt ning jookskem kannatlikkusega meile määratud võidujooksmist,

2 vaadates usu alustajale ja täidesaatjale Jeesusele, Kes risti kannatas Temale oodatava rõõmu asemel, häbist hoolimata, ja on istunud Jumala aujärje paremale käele.

3 Kujutlege ometi Teda, Kes niisugust vastuhakkamist Enese vastu on saanud kannatada patustelt, et te ei väsiks ega läheks araks oma hinges.

4 Teie ei ole veel vereni vastu pannud võideldes patuga

5 ja olete unustanud manitsuse, mis teile otsekui lastele ütleb: „Mu poeg, ära põlga Issanda karistust ja ära saa araks, kui Tema sind noomib!

6 Sest keda Issand armastab, seda Ta karistab; Ta peksab igat poega, keda Ta vastu võtab."

7 Taluge karistust kasvatuseks: Jumal kohtleb teid kui poegi; sest milline poeg on see, keda isa ei karista?

8 Ent kui te olete ilma karistuseta, millest kõik on osa saanud, siis te olete värdjad ja mitte pojad.

9 Pealegi on meile meie lihased isad olnud karistajaiks ja me oleme neid kartnud; kas me palju enam ei tahaks alistuda vaimude Isale ning elada?

10 Sest nemad on küll meid mõnd päeva oma heaksarvamist mööda karistanud, aga Tema karistab meid tõesti selle hea otstarbega, et me saaksime osa Tema pühadusest.

11 Aga mingi karistus, kui see on käes, ei näi olevat rõõmuks, vaid on kurbuseks; aga pärast toob see neile, kes sellega on õpetatud, õiguse rahuvilja.

12 Seepärast ajage jälle sirgu lõdvad käed ja halvatud põlved

13 ja õgvendage teerajad oma jalgadele, et see, mis lonkav, ei nikastuks, vaid ennemini saaks terveks.

14 Nõudke rahu kõikidega ja pühitsust; ilma selleta ei saa ükski Issandat näha.

15 Ja pange tähele, et keegi ei jääks ilma Jumala armust, et ükski viha juur ei kasvaks üles ega tooks tüli ja selle läbi paljud ei rüvetuks,

16 et keegi ei oleks hooraja või roojane, kes nagu Eesav üheainsa kõhutäie eest andis käest esmasünniõiguse.

17 Sest te teate, kuidas ta pärast küll tahtis pärida õnnistust, aga siis hüljati kui kõlvatu; sest ta ei leidnud mahti meeleparanduseks, ehk ta seda küll silmapisaratega otsis.

18 Sest te ei ole astunud käega katsutava ja tules põleva mäe ligi, ei pimeduse ega pilkase pimeduse, ei maru,

19 ei pasuna helina ega niisuguse sõnade hääle ligi, mille kuuljad palusid, et neile sõna enam ei räägitaks;

20 sest nemad ei suutnud taluda seda keeldu: „Isegi kui üks loom peaks puutuma mäe külge, siis visatagu ta kividega surnuks!";

21 ja nii hirmus oli see nähtus, et Mooses ütles: „Ma olen ehmunud ja värisen!";

22 vaid te olete tulnud Siioni mäe ligi ja elava Jumala linna, taevase Jeruusalemma juurde ja lugematu hulga Inglite juurde,

23 ja esmasündinute piduliku kogu ning koguduse juurde, kes on kirja pandud taevasse, ja Jumala, kõikide kohtumõistja juurde, ja õigete vaimude juurde, kes on saanud täiuslikeks,

24 ja uue lepingu vahemehe Jeesuse juurde ja Piserdamisvere juurde, mis paremini räägib kui Aabeli veri.

25 Katsuge, et teiegi teda ei hülga, Kes räägib! Sest kui ei ole pääsenud need, kes maapealse kõneleja hülgasid, kui palju vähem pääseme meie, kui me pöördume ära Temast, kes on taevastest,

26 Kelle hääl tookord pani kõikuma maa, aga Kes nüüd on tõotanud ja öelnud: „Veel kord Ma panen värisema mitte ainult maa, vaid ka taeva!"

27 Ent „veel kord" näitab, et see, mis kõigub, peab muutuma, sest ta on loodud, et püsiks see, mida ei saa kõigutada.

28 Seepärast, saades kuningriigi, mis ei kõigu, olgem tänulikud ja teenigem seega Jumalat tema meelt mööda pelglikkuse ja aukartusega.

29 Sest meie Jumal on hävitav tuli!

1 Portanto nós também, pois que estamos rodeados de uma tão grande nuvem de testemunhas, deixemos todo o embaraço, e o pecado que tão de perto nos rodeia, e corramos com paciência a carreira que nos está proposta,

2 Olhando para Jesus, autor e consumador da fé, o qual, pelo gozo que lhe estava proposto, suportou a cruz, desprezando a afronta, e assentou-se à destra do trono de Deus.

3 Considerai, pois, aquele que suportou tais contradições dos pecadores contra si mesmo, para que não enfraqueçais, desfalecendo em vossos ânimos.

4 Ainda não resististes até ao sangue, combatendo contra o pecado.

5 E já vos esquecestes da exortação que argumenta convosco como filhos: Filho meu, não desprezes a correção do Senhor, e não desmaies quando por ele fores repreendido;

6 Porque o Senhor corrige o que ama, e açoita a qualquer que recebe por filho.

7 Se suportais a correção, Deus vos trata como filhos; porque, que filho há a quem o pai não corrija?

8 Mas, se estais sem disciplina, da qual todos são feitos participantes, sois então bastardos, e não filhos.

9 Além do que, tivemos nossos pais segundo a carne, para nos corrigirem, e nós os reverenciamos; não nos sujeitaremos muito mais ao Pai dos espíritos, para vivermos?

10 Porque aqueles, na verdade, por um pouco de tempo, nos corrigiam como bem lhes parecia; mas este, para nosso proveito, para sermos participantes da sua santidade.

11 E, na verdade, toda a correção, ao presente, não parece ser de gozo, senão de tristeza, mas depois produz um fruto pacífico de justiça nos exercitados por ela.

12 Portanto, tornai a levantar as mãos cansadas, e os joelhos desconjuntados,

13 E fazei veredas direitas para os vossos pés, para que o que manqueja não se desvie inteiramente, antes seja sarado.

14 Segui a paz com todos, e a santificação, sem a qual ninguém verá o Senhor;

15 Tendo cuidado de que ninguém se prive da graça de Deus, e de que nenhuma raiz de amargura, brotando, vos perturbe, e por ela muitos se contaminem.

16 E ninguém seja fornicador, ou profano, como Esaú, que por uma refeição vendeu o seu direito de primogenitura.

17 Porque bem sabeis que, querendo ele ainda depois herdar a bênção, foi rejeitado, porque não achou lugar de arrependimento, ainda que com lágrimas o buscou.

18 Porque não chegastes ao monte palpável, aceso em fogo, e à escuridão, e às trevas, e à tempestade,

19 E ao sonido da trombeta, e à voz das palavras, a qual os que a ouviram pediram que se lhes não falasse mais;

20 Porque não podiam suportar o que se lhes mandava: Se até um animal tocar o monte será apedrejado ou passado com um dardo.

21 E tão terrível era a visão, que Moisés disse: Estou todo assombrado, e tremendo.

22 Mas chegastes ao monte Sião, e à cidade do Deus vivo, à Jerusalém celestial, e aos muitos milhares de anjos;

23 À universal assembleia e igreja dos primogênitos, que estão inscritos nos céus, e a Deus, o juiz de todos, e aos espíritos dos justos aperfeiçoados;

24 E a Jesus, o Mediador de uma nova aliança, e ao sangue da aspersão, que fala melhor do que o de Abel.

25 Vede que não rejeiteis ao que fala; porque, se não escaparam aqueles que rejeitaram o que na terra os advertia, muito menos nós, se nos desviarmos daquele que é dos céus;

26 A voz do qual moveu então a terra, mas agora anunciou, dizendo: Ainda uma vez comoverei, não só a terra, senão também o céu.

27 E esta palavra: Ainda uma vez, mostra a mudança das coisas móveis, como coisas feitas, para que as imóveis permaneçam.

28 Por isso, tendo recebido um reino que não pode ser abalado, retenhamos a graça, pela qual sirvamos a Deus agradavelmente, com reverência e piedade;

29 Porque o nosso Deus é um fogo consumidor.