1 Siis, neljateistkümne aasta pärast, ma läksin jälle üles Jeruusalemma ühes Barnabasega ja võtsin ka Tiituse kaasa.

2 Ent ma läksin sinna ilmutuse tagajärjel ja esitasin neile Evangeeliumi, mida ma kuulutasin paganate seas, eriti neile tähtsamaile, et ma kuidagi tühja ei jookseks ega oleks jooksnud.

3 Aga Tiitustki, mu kaaslast, ehk ta küll on kreeklane, ei sunnitud end laskma ümber lõigata.

4 Ent sissepugenud valevendade pärast, kes olid hiilinud varitsema meie vabadust, mis meil on Kristuses Jeesuses, et meid orjastada,

5 ei andnud me silmapilkugi järele ega alistunud neile, et Evangeeliumi tõde jääks teie juurde.

6 Ja need, kes näisid midagi olevat — olgu missugused nad iganes olid, mulle on see ükskõik, Jumal ei pea ju ühest inimesest rohkem lugu kui teisest — need, kes olid tähtsamad, ei lisanud mulle midagi juurde,

7 vaid vastupidi, kui nad nägid, et minu hooleks on usaldatud Evangeeliumi kuulutamine ümberlõikamatuile, nõnda nagu Peetruse hooleks ümberlõigatuile —

8 sest See, Kes tegev oli Peetruses Apostliametiks ümberlõigatute seas, oli ka minus tegev paganate heaks —

9 ja kui Jakoobus ja Keefas ja Johannes, keda peeti sambaiks, tundsid ära armu, mis mulle oli antud, andsid nad mulle ja Barnabasele kätt osaduse täheks, et meie paganate seas ja nemad ümberlõigatute seas, kuulutaksime armuõpetust,

10 ainult et me ka mõtleksime vaestele, ja just seda ma olen olnud usin tegema.

11 Aga kui Keefas tuli Antiookiasse, astusin ma isiklikult ta vastu, sest teda oli tarvis noomida.

12 Sest enne kui Jakoobuse juurest oli tulnud mõningaid, sõi ta ühes paganatega; aga kui need tulid, tõmbus ta tagasi ja läks kõrvale, kartes ümberlõigatuid.

13 Ja ühes temaga hakkasid ka teised juudid silmakirjatsema, nõnda et ka Barnabas kaasa tõmmati nende silmakirjatsemisse.

14 Aga kui ma nägin, et nad õigesti ei käinud Evangeeliumi tõe järgi, ütlesin ma kõikide ees Keefale: „Kui sina, olles juut, elad paganate ja mitte juutide kommete järgi, miks sa siis sunnid paganaid elama juudi kommete järgi?

15 Meie oleme sünnilt juudid ja mitte patused paganate seast,

16 aga teades, et inimene ei saa õigeks käsu tegudest, vaid üksnes Kristuse Jeesuse usu kaudu, oleme ka meie uskunud Kristusesse Jeesusesse, et me saaksime õigeks Kristuse usust ja mitte käsu tegudest, sest käsu tegudest ei saa õigeks ükski liha.

17 Aga kui otsides õigekssaamist Kristuses, meiegi osutume patusteks, kas on siis Kristus patu teenija? Ei sugugi mitte!

18 Sest kui ma jälle ehitan üles selle, mille ma olen maha kiskunud, siis ma teen enese üleastujaks.

19 Sest mina olen käsu läbi käsule surnud, et ma elaksin Jumalale; ma olen ühes Kristusega risti löödud!

20 Ent nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees! Ja mida ma nüüd elan lihas, seda ma elan usus Jumala Pojasse, Kes mind on armastanud ja on Iseenese andnud minu eest.

21 Ma ei tee Jumala armu tühjaks. Sest kui käsu kaudu tuleks õigus, siis oleks Kristus ilmaasjata surnud!

1 Poi, passati quattordici anni, salii di nuovo a Gerusalemme con Barnaba, prendendo anche Tito con me.

2 E vi salii in seguito ad una rivelazione, ed esposi loro l’Evangelo che io predico fra i Gentili, ma lo esposi privatamente ai più ragguardevoli, onde io non corressi o non avessi corso in vano.

3 Ma neppur Tito, che era con me, ed era greco, fu costretto a farsi circoncidere;

4 e questo a cagione dei falsi fratelli, introdottisi di soppiatto, i quali s’erano insinuati fra noi per spiare la libertà che abbiamo in Cristo Gesù, col fine di ridurci in servitù.

5 Alle imposizioni di costoro noi non cedemmo neppur per un momento, affinché la verità del Vangelo rimanesse ferma tra voi.

6 Ma quelli che godono di particolare considerazione (quali già siano stati a me non importa; Iddio non ha riguardi personali), quelli, dico, che godono maggior considerazione non m’imposero nulla di più;

7 anzi, quando videro che a me era stata affidata la evangelizzazione degli incirconcisi, come a Pietro quella de’ circoncisi

8 (poiché Colui che avea operato in Pietro per farlo apostolo della circoncisione aveva anche operato in me per farmi apostolo dei Gentili),

9 e quando conobbero la grazia che m’era stata accordata, Giacomo e Cefa e Giovanni, che son reputati colonne, dettero a me ed a Barnaba la mano d’associazione perché noi andassimo ai Gentili, ed essi ai circoncisi;

10 soltanto ci raccomandarono di ricordarci dei poveri; e questo mi sono studiato di farlo.

11 Ma quando Cefa fu venuto ad Antiochia, io gli resistei in faccia perch’egli era da condannare.

12 Difatti, prima che fossero venuti certuni provenienti da Giacomo, egli mangiava coi Gentili; ma uando costoro furono arrivati, egli prese a ritrarsi e a separarsi per timor di quelli della circoncisione.

13 E gli altri Giudei si misero a simulare anch’essi con lui; talché perfino Barnaba fu trascinato dalla loro simulazione.

14 Ma quando vidi che non procedevano con dirittura rispetto alla verità del Vangelo, io dissi a Cefa in presenza di tutti: se tu, che sei Giudeo, vivi alla Gentile e non alla giudaica, come mai costringi i Gentili a giudaizzare?

15 Noi che siam Giudei di nascita e non peccatori di fra i Gentili,

16 avendo pur nondimeno riconosciuto che l’uomo non è giustificato per le opere della legge ma lo è soltanto per mezzo della fede in Cristo Gesù, abbiamo anche noi creduto in Cristo Gesù affin d’esser giustificati per la fede in Cristo e non per le opere della legge, poiché per le opere della legge nessuna carne sarà giustificata.

17 Ma se nel cercare d’esser giustificati in Cristo, siamo anche noi trovati peccatori, Cristo è Egli un ministro di peccato? Così non sia.

18 Perché se io riedifico le cose che ho distrutte, mi dimostro trasgressore.

19 Poiché per mezzo della legge io sono morto alla legge per vivere a Dio.

20 Sono stato crocifisso con Cristo, e non son più io che vivo, ma è Cristo che vive in me; e la vita che vivo ora nella carne, la vivo nella fede nel Figliuol di Dio il quale m’ha amato, e ha dato se stesso per me.

21 Io non annullo la grazia di Dio; perché se la giustizia si ottiene per mezzo della legge, Cristo è dunque morto inutilmente.