1 Või eks te tea, vennad - mina räägin käsutundjaile - et käsk valitseb inimese üle, niikaua kui inimene elab.
2 Nii on abielunaine käsuga seotud elusoleva mehe külge; aga kui mees sureb, on ta lahti mehe käsu alt.
3 Sellepärast, kui naine mehe elus olles läheb teisele mehele, nimetatakse teda abielurikkujaks; aga kui mees sureb, on ta sellest käsust vaba, nii et ta ei ole abielurikkuja, kui ta läheb teisele mehele.
4 Nõnda teiegi, mu vennad, olete surmatud käsule Kristuse ihu läbi, et saaksite teisele mehele, kes on surnuist üles äratatud, et me kannaksime vilja Jumalale.
5 Sest kui me olime lihas, siis patuhimud, mis tõusid käsu läbi, tegutsesid meie liikmetes, et kanda vilja surmale.
6 Aga nüüd me oleme käsust lahti ning oleme surnud sellele, mis meid kinni pidas, nii et me teenime Jumalat vaimu uues olemises ja mitte kirjatähe vanas olemises.
7 Mis me siis ütleme? Ons käsk patt? Mitte sugugi! Ent pattu ma ei oleks tundnud muidu kui käsu kaudu; sest ma ei oleks kurjast himust midagi teadnud, kui käsk ei oleks öelnud: „Sa ei tohi himustada!"
8 Aga patt, saades tõuget käsust, äratas minus kõiksugu himusid; sest ilma käsuta on patt surnud.
9 Mina elasin enne ilma käsuta; aga kui käsusõna tuli, virgus patt ellu
10 ja mina surin ära, ja nõnda leiti käsusõna, mis mulle pidi olema eluks, mulle olevat surmaks.
11 Sest kui patt oli saanud käsusõnast tõuke, pettis ta mind ja surmas mind selle abil.
12 Nõnda on siis käsk püha ja käsusõna püha ja õige ja hea.
13 Kas siis nüüd see, mis on hea, on saanud mulle surmaks? Mitte sugugi! Vaid patt, et ta ilmneks patuna, on selle hea kaudu mulle toonud surma, et patt ise saaks üliväga patuseks käsusõna läbi.
14 Sest me teame, et käsk on vaimne, aga mina olen lihalik ja müüdud patu alla.
15 Ma ei tunne ju ära, mida ma teen; sest ma ei tee seda, mida ma tahan, vaid mida ma vihkan, seda ma teen.
16 Kui ma aga teen, mida ma ei taha, siis ma möönan, et käsk on hea.
17 Nii ei tee seda enam mitte mina, vaid patt, mis minus elab.
18 Sest ma tean, et minus, see on minu lihas, ei ela head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda;
19 sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid kurja, mida ma ei taha, ma teen!
20 Kui ma nüüd teen seda, mida ma ei taha, siis ei tee seda enam mitte mina, vaid patt, mis minus elab.
21 Nii ma leian eneses käsu, et kuigi ma tahan teha head, on mulle omane teha kurja.
22 Sest seespidise inimese poolest on mul Jumala käsust hea meel,
23 aga oma liikmetes ma tunnen teist käsku, mis paneb vastu mu mõistuse käsule ja võtab mind vangi patu käsu alla, mis on mu liikmetes.
24 Oh mind viletsat inimest! Kes päästab mind sellest surma ihust?
25 Tänu olgu Jumalale Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi! Nii ma siis teenin oma mõistusega Jumala käsku, aga lihaga patu käsku.
1 O ignorate voi, fratelli (poiché io parlo a persone che hanno conoscenza della legge), che la legge signoreggia luomo per tutto il tempo chegli vive?
2 Infatti la donna maritata è per la legge legata al marito mentre egli vive; ma se il marito muore, ella è sciolta dalla legge che la lega al marito.
3 Ondè che se mentre vive il marito ella passa ad un altro uomo, sarà chiamata adultera; ma se il marito muore, ella è libera di fronte a quella legge; in guisa che non è adultera se divien moglie dun altro uomo.
4 Così, fratelli miei, anche voi siete divenuti morti alla legge mediante il corpo di Cristo, per appartenere ad un altro, cioè a colui che è risuscitato dai morti, e questo affinché portiamo del frutto a Dio.
5 Poiché, mentre eravamo nella carne, le passioni peccaminose, destate dalla legge, agivano nelle nostre membra per portar del frutto per la morte;
6 ma ora siamo stati sciolti dai legami della legge, essendo morti a quella che ci teneva soggetti, talché serviamo in novità di spirito, e non in vecchiezza di lettera.
7 Che diremo dunque? La legge è essa peccato? Così non sia; anzi io non avrei conosciuto il peccato, se non per mezzo della legge; poiché io non avrei conosciuto la concupiscenza, se la legge non avesse detto: Non concupire.
8 Ma il peccato, còlta loccasione, per mezzo del comandamento, produsse in me ogni concupiscenza; erché senza la legge il peccato è morto.
9 E ci fu un tempo, nel quale, senza legge, vivevo; ma, venuto il comandamento, il peccato prese vita, e io morii;
10 e il comandamento chera inteso a darmi vita, risultò che mi dava morte.
11 Perché il peccato, còlta loccasione, per mezzo del comandamento, mi trasse in inganno; e, per mezzo desso, muccise.
12 Talché la legge è santa, e il comandamento è santo e giusto e buono.
13 Ciò che è buono diventò dunque morte per me? Così non sia; ma è il peccato che mè divenuto morte, onde si palesasse come peccato, cagionandomi la morte mediante ciò che è buono; affinché, per mezzo del comandamento, il peccato diventasse estremamente peccante.
14 Noi sappiamo infatti che la legge è spirituale; ma io son carnale, venduto schiavo al peccato.
15 Perché io non approvo quello che faccio; poiché non faccio quel che voglio, ma faccio quello che odio.
16 Ora, se faccio quello che non voglio, io ammetto che la legge è buona;
17 e allora non son più io che lo faccio, ma è il peccato che abita in me.
18 Difatti, io so che in me, vale a dire nella mia carne, non abita alcun bene; poiché ben trovasi in me il volere, ma il modo di compiere il bene, no.
19 Perché il bene che voglio, non lo fo; ma il male che non voglio, quello fo.
20 Ora, se ciò che non voglio è quello che fo, non son più io che lo compio, ma è il peccato che abita in me.
21 Io mi trovo dunque sotto questa legge: che volendo io fare il bene, il male si trova in me.
22 Poiché io mi diletto nella legge di Dio, secondo luomo interno;
23 ma veggo unaltra legge nelle mie membra, che combatte contro la legge della mia mente, e mi rende prigione della legge del peccato che è nelle mie membra.
24 Misero me uomo! chi mi trarrà da questo corpo di morte?
25 Grazie siano rese a Dio per mezzo di Gesù Cristo, nostro Signore. Così dunque, io stesso con la mente servo alla legge di Dio, ma con la carne alla legge del peccato.