1 Siis pange nüüd maha kõik kurjus ja kõik kavalus ja silmakirjatsus ja kadedus ja kõik keelekandmine

2 ning himustage otsekui vastsündinud lapsed vaimset täispiima, et te selle läbi võiksite kasvada õndsuseks,

3 kui te olete maitsnud, et Issand on helde, tulles Tema juurde

4 kui elava kivi juurde, mis küll inimeste poolt on põlatud, aga Jumala juures on ära valitud ja väga kallis,

5 ja teiegi ehituge üles kui elavad kivid vaimulikuks kojaks ja pühaks preesterkonnaks ohverdama vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu.

6 Sellepärast ongi lugeda Kirjas: „Vaata, Mina panen Siionisse valitud kalli nurgakivi, ja kes Temasse usub, see ei satu häbisse!"

7 Teile nüüd, kes usute, on Ta kallihinnaline; aga uskmatuile on Ta „kivi, mille hooneehitajad põlgasid, kuid mis sai nurgakiviks",

8 ja „komistuskiviks ja pahanduskaljuks". Nemad „tõukavad Tema vastu", sest nad ei kuule sõna, ja selleks on need ka pandud.

9 Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite Tema aulisi tegusid", Kes teid on kutsunud pimedusest Oma imelise valguse juurde,

10 teie, kes muiste olite „mitterahvas", aga nüüd olete Jumala rahvas; kes „ei olnud armu saanud", aga nüüd olete armu saanud!

11 Armsad, ma manitsen teid kui „võõraid ja majalisi" hoiduda lihalikest himudest, mis sõdivad hinge vastu,

12 ja elada vooruslikku elu paganate keskel, et nad selles, mille pärast nad teist kui kurjategijaist paha räägivad, teie häid tegusid nähes annaksid Jumalale austust „katsumispäeval"!

13 Alistuge kõigele inimeste seatud korrale Issanda pärast, olgu kuningale kui ülemale valitsejale,

14 või pealikuile kui neile, keda tema on läkitanud kurjategijaile nuhtluseks, aga heategijaile kiituseks.

15 Sest nõnda on Jumala tahtmine, et teie, tehes head, tõkestaksite mõistmatute inimeste rumalust —

16 kui vabad ja mitte kui need, kellele vabadus on kurjuse katteks, vaid kui Jumala sulased.

17 Austage kõiki, armastage vendi, kartke Jumalat, austage kuningat!

18 Sulased, olge kõige kartusega allaheitlikud oma isandaile, mitte ainult headele ja leplikele, vaid ka tigedaile.

19 Sest see on arm, kui keegi südametunnistuse pärast Jumala ees talub viletsusi, kannatades süütult.

20 Sest mis kiitus see on, kui teid pekstakse patu pärast ning te jääte kannatlikuks? Aga kui te head tehes ja kurja kannatades püsite kannatlikena, siis on see arm Jumala juures.

21 Selleks te ju olete kutsutud, sest et Kristuski kannatas teie eest ja jättis teile eeskuju, et te käiksite Tema jälgedes,

22 „kes ei teinud pattu ja Kelle suust ei leitud pettust",

23 Kes ei sõimanud vastu, kui Teda sõimati, Kes ei ähvardanud, kui Ta kannatas, vaid jättis selle hooleks, Kes mõistab kohut õigesti,

24 Kes meie patud ise kandis üles ristipuule Oma ihus, et meie pattudele ära sureksime ja elaksime õigusele, Kelle vermete tõttu te olete terveks saanud.

25 Sest te olite „nagu eksijad lambad", aga nüüd te olete pöördunud oma hingede Karjase ja Hooldaja poole.

1 Rejetant donc toute malice et toute ruse, la dissimulation, l'envie, et toute médisance,

2 désirez, comme des enfants nouveau-nés, le lait spirituel et pur, afin que par lui vous croissiez pour le salut,

3 si vous avez goûté que le Seigneur est bon.

4 Approchez-vous de lui, pierre vivante, rejetée par les hommes, mais choisie et précieuse devant Dieu;

5 et vous-mêmes, comme des pierres vivantes, édifiez-vous pour former une maison spirituelle, un saint sacerdoce, afin d'offrir des victimes spirituelles, agréables à Dieu par Jésus-Christ.

6 Car il est dit dans l'Ecriture: Voici, je mets en Sion une pierre angulaire, choisie, précieuse; Et celui qui croit en elle ne sera point confus.

7 L'honneur est donc pour vous, qui croyez. Mais, pour les incrédules, La pierre qu'ont rejetée ceux qui bâtissaient Est devenue la principale de l'angle,

8 Et une pierre d'achoppement Et un rocher de scandale; ils s'y heurtent pour n'avoir pas cru à la parole, et c'est à cela qu'ils sont destinés.

9 Vous, au contraire, vous êtes une race élue, un sacerdoce royal, une nation sainte, un peuple acquis, afin que vous annonciez les vertus de celui qui vous a appelés des ténèbres à son admirable lumière,

10 vous qui autrefois n'étiez pas un peuple, et qui maintenant êtes le peuple de Dieu, vous qui n'aviez pas obtenu miséricorde, et qui maintenant avez obtenu miséricorde.

11 Bien-aimés, je vous exhorte, comme étrangers et voyageurs sur la terre, à vous abstenir des convoitises charnelles qui font la guerre à l'âme.

12 Ayez au milieu des païens une bonne conduite, afin que, là même où ils vous calomnient comme si vous étiez des malfaiteurs, ils remarquent vos bonnes oeuvres, et glorifient Dieu, au jour où il les visitera.

13 Soyez soumis, à cause du Seigneur, à toute autorité établie parmi les hommes, soit au roi comme souverain,

14 soit aux gouverneurs comme envoyés par lui pour punir les malfaiteurs et pour approuver les gens de bien.

15 Car c'est la volonté de Dieu qu'en pratiquant le bien vous réduisiez au silence les hommes ignorants et insensés,

16 tant libres, sans faire de la liberté un voile qui couvre la méchanceté, mais agissant comme des serviteurs de Dieu.

17 Honorez tout le monde; aimez les frères; craignez Dieu; honorez le roi.

18 Serviteurs, soyez soumis en toute crainte à vos maîtres, non seulement à ceux qui sont bons et doux, mais aussi à ceux qui sont d'un caractère difficile.

19 Car c'est une grâce que de supporter des afflictions par motif de conscience envers Dieu, quand on souffre injustement.

20 En effet, quelle gloire y a-t-il à supporter de mauvais traitements pour avoir commis des fautes? Mais si vous supportez la souffrance lorsque vous faites ce qui est bien, c'est une grâce devant Dieu.

21 Et c'est à cela que vous avez été appelés, parce que Christ aussi a souffert pour vous, vous laissant un exemple, afin que vous suiviez ses traces,

22 Lui qui n'a point commis de péché, Et dans la bouche duquel il ne s'est point trouvé de fraude;

23 lui qui, injurié, ne rendait point d'injures, maltraité, ne faisait point de menaces, mais s'en remettait à celui qui juge justement;

24 lui qui a porté lui-même nos péchés en son corps sur le bois, afin que morts aux péchés nous vivions pour la justice; lui par les meurtrissures duquel vous avez été guéris.

25 Car vous étiez comme des brebis errantes. Mais maintenant vous êtes retournés vers le pasteur et le gardien de vos âmes.