1 Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal.

2 Seesama oli alguses Jumala juures.

3 Kõik on tekkinud Tema läbi, ja ilma Temata ei ole tekkinud midagi, mis on tekkinud.

4 Temas oli elu, ja elu oli inimeste valgus,

5 ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda võtnud omaks.

6 Oli mees, Jumala läkitatud; selle nimi oli Johannes.

7 See tuli tunnistuseks, tunnistama Valgusest, et kõlk usuksid tema kaudu.

8 Tema ei olnud valgus, vaid ta tuli tunnistama Valgusest.

9 See tõeline Valgus, Mis valgustab igat inimest, oli tulemas maailma.

10 Tema oli maailmas, ja maailm on tekkinud Tema läbi, ja maailm ei tunnud Teda.

11 Ta tuli sellesse, mis Tema oma, ja Tema omad ei võtnud Teda vastu.

12 Aga kõigile, kes Teda vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lapsiks, kes usuvad Tema nimesse.

13 kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest ega mehe tahtest, vaid Jumalast.

14 Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime Tema au kui Isast Ainusündinud Poja au, täis armu ja tõde.

15 Johannes annab tunnistust Temast, ja ta hüüdis nõnda: „Tema oli See, Kellest ma ütlesin: Kes tuleb pärast mind, See on olnud enne mind, sest Ta oli enne kui mina!"

16 Sest Tema täiusest me kõik oleme saanud, ja armu armu peale.

17 Sest käsuõpetus on antud Moosese kaudu, arm ja tõde on tulnud Jeesuse Kristuse kaudu.

18 Ūkski ei ole Jumalat iialgi näinud; ainusündinud Poeg, kes on Isa süles, on Temast kõnelnud.

19 Ja see on Johannese tunnistus, kui juudid läkitasid Jeruusalemast preestreid ja leviite temalt küsima: „Kes sa oled?"

20 Tema tunnistas ega salanud mitte, vaid tunnistas: „Mina ei ole Kristus!"

21 Ja nad küsisid temale: „Kes siis? Oled sa Eelija?" Tema ütles: „Ei ole!" - „Oled sina see prohvet?" Tema vastas: „Ei!"

22 Siis nad ütlesid talle: „Kes sa oled? Et annaksime vastuse neile, kes meid läkitasid. Mis sa ütled enesest?"

23 Tema ütles: „Mina olen hüüdja hääl kõrves: Tehke tasaseks Issanda tee, nõnda nagu prohvet Jesaja on ütelnud!"

24 Ja need, kes olid läkitatud, olid variseride seast.

25 Ja nad küsisid temalt ja ütlesid talle: „Miks sa siis ristid, kui sa pole Kristus ega Eelija ega see prohvet?"

26 Johannes vastas neile ning ütles: „Mina ristin veega; aga teie keskel seisab See, Keda te ei tunne,

27 Kes tuleb pärast mind, Kelle jalatsi paela lahti päästma mina ei ole vääriline!"

28 See sündis Betaanias, sealpool Jordanit, kus Johannes ristis.

29 Järgmisel päeval näeb Johannes Jeesuse tulevat tema juure ja ta ütleb: „Vaata, see on Jumala Tall, Kes võtab ära maailma patu!

30 See on, Kellest ma ütlesin: Pärast mind tuleb Mees, Kes on olnud enne mind, sest Ta oli enne kui mina!

31 Ja mina ei tunnud Teda, kuid selleks, et Ta saaks ilmsiks Iisraelile, olen mina tulnud veega ristima!"

32 Ja Johannes tunnistas ning ütles: „Ma nägin Vaimu taevast alla laskuvat nagu tuvi; ja Ta jäi Tema peale.

33 Ja mina ei tunnud Teda mitte; aga Kes mind läkitas veega ristima, See ütles mulle: Kelle peale sa näed Vaimu alla laskuvat ja Tema peale jäävat, See on, Kes ristib Püha Vaimuga!

34 Ja mina olen näinud ja tunnistanud, et Seesinane on Jumala Poeg."

35 Järgmisel päeval seisis Johannes jälle seal, ja kaks tema jüngrit.

36 Ja kui ta nägi Jeesust kõndivat, ütles ta: „Ennäe, See on Jumala Tall!"

37 Ja need kaks jüngrit kuulsid tema ütlust ja järgisid Jeesust.

38 Aga Jeesus pöördus ümber, ja nähes neid Teda järgivat, ütles Ta neile: „Mida te otsite?" Aga nemad ütlesid Talle: „Rabi! - see tähendab meie keeli õpetaja - kus Sa asud?"

39 Ta ütles neile: „Tulge ja vaadake!" Nad tulidki ja nägid, kus Ta asus, ja nad jäid Tema juure selle päeva. See oli arvata kümnes tund.

40 Andreas, Siimon Peetruse vend, oli üks neist kahest, kes oli kuulnud Johannese ütlust ja hakanud Jeesust järgima.

41 Tema leiab esiteks oma venna Siimona ja ütleb temale: „Me oleme leidnud Messia!" - see on meie keeli Kristuse.

42 Ja ta viis tema Jeesuse juure. Jeesus vaatas temale otsa ja ütles: „Sina oled Siimon, Joona poeg, sind peab hüütama Keefaseks!" - see tähendab Peetruseks.

43 Järgmisel päeval Jeesus tahtis minna Galileasse; ja Ta leiab Filippuse ning ütleb temale: „Järgi mind!"

44 Aga Filippus oli pärit Betsaidast, Andrease ja Peetruse linnast.

45 Filippus leiab Naatanaeli ja ütleb temale: „Kellest Mooses on kirjutanud käsuõpetuses, ja prohvetid, selle me oleme leidnud, Jeesuse, Joosepi poja, Naatsaretist!"

46 Naatanael ütles talle: „Kas Naatsaretist võib tulla midagi head?" Filippus ütles temale: „Tule ja vaata!"

47 Jeesus nägi Naatanaeli tema juure tulevat ja ütles temast: „Ennäe, tõeline iisraellane, kelles ei ole kavalust!"

48 Naatanael ütles talle: „Kust Sa mind tunned?" Jeesus vastas ja ütles temale: „Enne kui Filippus sind kutsus, nägin ma sind, kui sa olid viigipuu all!"

49 Naatanael vastas Temale: „Rabi, sina oled Jumala Poeg, Sina oled Iisraeli Kuningas!"

50 Jeesus vastas ja ütles talle: „Selleparast et Ma ütlesin: Ma nägin sind viigipuu all! usud sa. Sa saad näha suuremaid asju kui need!"

51 Ja Ta ütles talle: „Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, te näete ka taeva olevat avatud ja Jumala inglid astuvat üles ja alla Inimese Poja peale!"

1 Au commencement était la Parole, et la Parole était avec Dieu; et cette parole était Dieu :

2 Elle était au commencement avec Dieu.

3 Toutes choses ont été faites par elle, et sans elle rien de ce qui a été fait, n'a été fait.

4 En elle était la vie, et la vie était la Lumière des hommes.

5 Et la Lumière luit dans les ténèbres, mais les ténèbres ne l'ont point reçue.

6 Il y eut un homme appelé Jean, qui fut envoyé de Dieu.

7 Il vint pour rendre témoignage, pour rendre, dis-je, témoignage à la Lumière, afin que tous crûssent par lui.

8 Il n'était pas la Lumière, mais il [était envoyé] pour rendre témoignage à la Lumière.

9 [Cette] Lumière était la véritable, qui éclaire tout homme venant au monde.

10 Elle était au monde, et le monde a été fait par elle; mais le monde ne l'a point connue.

11 Il est venu chez soi; et les siens ne l'ont point reçu;

12 Mais à tous ceux qui l'ont reçu, il leur a donné le droit d'être faits enfants de Dieu, [savoir] à ceux qui croient en son Nom;

13 Lesquels ne sont point nés de sang, ni de la volonté de la chair, ni de la volonté de l'homme; mais ils sont nés de Dieu.

14 Et la Parole a été faite chair, elle a habité parmi nous, et nous avons contemplé sa gloire, [qui a été] une gloire, comme la gloire du Fils unique du Père, pleine de grâce et de vérité.

15 Jean a [donc] rendu témoignage de lui, et a crié, disant : c'est celui duquel je disais : celui qui vient après moi m'est préféré, car il était avant moi.

16 Et nous avons tous reçu de sa plénitude, et grâce pour grâce.

17 Car la Loi a été donnée par Moïse; la grâce et la vérité est venue par Jésus-Christ.

18 Personne ne vit jamais Dieu; le Fils unique qui est au sein du Père, est celui qui nous l'a révélé.

19 Et c'est ici le témoignage de Jean, lorsque les Juifs envoyèrent de Jérusalem des Sacrificateurs et des Lévites pour l'interroger, [et lui dire] : toi qui es-tu?

20 Car il l'avoua, et ne le nia point, il l'avoua, dis-je, [en disant] : ce n'est pas moi qui suis le Christ.

21 Sur quoi ils lui demandèrent : qui es-tu donc ? Es-tu Elie? Et il dit : je ne le suis point. Es-tu le Prophète? Et il répondit : non.

22 Ils lui dirent donc : qui es-tu, afin que nous donnions réponse à ceux qui nous ont envoyés; que dis-tu de toi-même?

23 Il dit : je suis la voix de celui qui crie dans le désert : aplanissez le chemin du Seigneur, comme a dit Esaïe le Prophète.

24 Or ceux qui avaient été envoyés [vers lui] étaient d'entre les Pharisiens.

25 Ils l'interrogèrent encore, et lui dirent : pourquoi donc baptises-tu si tu n'es point le Christ, ni Elie, ni le Prophète?

26 Jean leur répondit, et leur dit : pour moi, je baptise d'eau; mais il y en a un au milieu de vous, que vous ne connaissez point;

27 C'est celui qui vient après moi, qui m'est préféré, et duquel je ne suis pas digne de délier la courroie du soulier.

28 Ces choses arrivèrent à Bethabara, au-delà du Jourdain, où Jean baptisait.

29 Le lendemain Jean vit Jésus venir à lui, et il dit : voilà l'Agneau de Dieu, qui ôte le péché du monde.

30 C'est celui duquel je disais : après moi vient un personnage qui m'est préféré; car il était avant moi.

31 Et pour moi, je ne le connaissais point; mais afin qu'il soit manifesté à Israël, je suis venu à cause de cela baptiser d'eau.

32 Jean rendit aussi témoignage, en disant : j'ai vu l'Esprit descendre du ciel comme une colombe, et s'arrêter sur lui.

33 Et pour moi, je ne le connaissais point; mais celui qui m'a envoyé baptiser d'eau, m'avait dit : celui sur qui tu verras l'Esprit descendre, et se fixer sur lui, c'est celui qui baptise du Saint-Esprit.

34 Et je l'ai vu, et j'ai rendu témoignage, que c'est lui qui est le Fils de Dieu.

35 Le lendemain encore Jean s'arrêta, et [avec lui] deux de ses disciples;

36 Et regardant Jésus qui marchait, il dit : voilà l'Agneau de Dieu.

37 Et les deux disciples l'entendirent tenant ce discours, et ils suivirent Jésus.

38 Et Jésus se retournant, et voyant qu'ils le suivaient, il leur dit : que cherchez-vous? Ils lui répondirent : Rabbi, c'est-à-dire, Maître, où demeures-tu?

39 Il leur dit : venez, et le voyez. Ils y allèrent, et ils virent où il demeurait; et ils demeurèrent avec lui ce jour-là; car il était environ dix heures.

40 Or André, frère de Simon Pierre, était l'un des deux qui [en] avaient ouï parler à Jean, et qui l'avaient suivi.

41 Celui-ci trouva le premier Simon son frère, et il lui dit : nous avons trouvé le Messie; c'est-à-dire, le Christ.

42 Et il le mena vers Jésus, et Jésus ayant jeté la vue sur lui, dit : tu es Simon, fils de Jonas, tu seras appelé Céphas; c'est-à-dire, Pierre.

43 Le lendemain Jésus voulut aller en Galilée, et il trouva Philippe, auquel il dit : suis-moi.

44 Or Philippe était de Bethsaïda, la ville d'André et de Pierre.

45 Philippe trouva Nathanaël, et lui dit : nous avons trouvé Jésus, qui est de Nazareth, fils de Joseph, celui duquel Moïse a écrit dans la Loi, et [duquel] aussi les Prophètes [ont écrit].

46 Et Nathanaël lui dit : peut-il venir quelque chose de bon de Nazareth? Philippe lui dit : viens, et vois.

47 Jésus aperçut Nathanaël venir vers lui, et il dit de lui : voici vraiment un Israëlite en qui il n'y a point de fraude.

48 Nathanaël lui dit : d'où me connais-tu? Jésus répondit, et lui dit : avant que Philippe t'eût appelé quand tu étais sous le figuier, je te voyais.

49 Nathanaël répondit, et lui dit : Maître, tu es le Fils de Dieu; tu es le Roi d'Israël.

50 Jésus répondit, et lui dit : parce que je t'ai dit que je te voyais sous le figuier, tu crois; tu verras bien de plus grandes choses que ceci.

51 Il lui dit aussi : en vérité, en vérité je vous dis : désormais vous verrez le ciel ouvert, et les Anges de Dieu montant et descendant sur le Fils de l'homme.