1 Kuus päeva enne paasapüha tuli Jeesus Betaaniasse, kus elas Laatsarus, kelle Jeesus oli surnuis üles äratanud.
2 Siis nad tegid seal Temale söömaaja ja Marta ümmardas. Ja Laatsarus oli üks neist, kes ühes Temaga lauas istusid.
3 Siis võttis Maarja naela selget, väga kallist nardisalvi ning võidis Jeesuse jalgu ja kuivatas Ta jalgu oma juustega. Ja maja sai täis salvi lõhna.
4 Aga üks Tema jüngritest, Juudas Iskariot, kes pärast Tema ära andis, ütles:
5 „Mispärast ei ole see salv ära müüdud kolmesaja teenari eest ja raha antud vaestele?"
6 Aga seda ta ei ütelnud, et ta vaestest hoolis, vaid et ta oli varas ja ta käes oli kukkur, ja ta kõrvaldas, mis sisse pandi.
7 Siis ütles Jeesus: „Jäta ta rahule, et ta seda saaks hoida Minu matuse päevaks.
8 Sest vaeseid on ikka teie juures, aga Mind ei ole teil ikka!"
9 Siis sai suur hulk juute teada, et Tema on seal, ja nad ei tulnud sinna mitte ainult Jeesuse pärast, vaid et ka näha saada Laatsarust, kelle Ta oli surnuist üles äratanud.
10 Aga ülempreestrid pidasid nõu Laatsarusegi ära tappa,
11 sest tema pärast läks sinna palju juute ja uskus Jeesusesse.
12 Järgmisel päeval, kui palju rahvast, kes oli tulnud pühi pidama, kuulis, et Jeesus tuleb Jeruusalemma,
13 võtsid nad palmipuude oksi ja läksid välja Temale vastu ning hüüdsid: „Hoosianna, õnnistatud olgu, Kes tuleb Issanda nimel, Iisraeli kuningas!"
14 Aga Jeesus leidis noore eesli ja istus tema selga, nõnda nagu on kirjutatud:
15 „Ära karda, Siioni tütar! Vaata, sinu kuningas tuleb ning istub eeslisälu seljas!"
16 Sellest ei saanud jüngrid esialgu aru; aga kui Jeesus oli austatud, siis meenus neile, et see oli kirjutatud Tema kohta ja et nad Temale seda olid teinud.
17 Nii andis Temast tunnistust rahvas, kes oli Tema juures, kui ta Laatsaruse välja hüüdis hauast ja tema üles äratas surnuist.
18 Sellepärast ka rahvas läks Temale vastu, sest nad kuulsid Teda selle tunnustähe teinud olevat.
19 Siis variserid rääkisid isekeskis: „Eks te näe, et te ei saa midagi teha? Vaata, maailm jookseb Tema järele!"
20 Aga nende seas, kes olid tulnud pühiks palvetama, leidusid mõned kreeklased.
21 Need tulid nüüd Filippuse juure, kes oli Betsaidast, Galilea linnast, ja palusid teda, üteldes: „Isand, me tahame Jeesust näha!"
22 Filippus tuleb ja ütleb seda Andreasele, ja Andreas ja Filippus tulevad ning ütlevad seda Jeesusele.
23 Aga Jeesus vastab neile ning ütleb: „Tund on tulnud, et Inimese Poega austataks!
24 Tõesti, tõesti Ma ütlen teile: Kui nisuiva ei kuku mullasse ega sure, jääb ta üksi; aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja!
25 Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab siin maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks.
26 Kui keegi Mind teenib, see järgigu Mind, ja kus Mina olen, seal peab olema ka Minu teenija; ja kes Mind teenib, seda tahab Isa austada. Ja mis
27
28 Isa, austa Oma nime!" Siis tuli hääl taevast: „Mina olen juba austanud ja austan veel!"
29 Siis rahvahulk, kes seal seisis ja seda kuulis, ütles pikse olevat müristanud. Aga teised ütlesid: „Ingel rääkis Temaga!"
30 Jeesus kostis ning ütles: „See hääl ei sündinud Minu pärast, vaid teie pärast.
31 Nüüd käib kohus üle selle maailma; nüüd tõugatakse välja selle maailma vürst.
32 Ja Mina tahan, kui Mind maast üles tõstetakse, kõik tõmmata Enese juure!"
33 Aga seda Ta ütles tähendades, mis surma Ta pidi surema.
34 Siis vastas rahvas Temale: „Me oleme kuulnud käsuõpetusest, et Kristus jääb igavesti. Kuidas siis Sina ütled, et Inimese Poeg ülendatakse? Kes on See Inimese Poeg?"
35 Jeesus ütles nüüd neile: „Valgus on veel üürikeseks ajaks teie keskel; käige niikaua kui teil valgust on, et pimedus teid ei tabaks; sest kes käib pimeduses, ei tea, kuhu ja läheb.
36 Uskuge valgusesse, niikaua kui teil valgus on, et te saaksite valguse lapsiks!" Seda rääkis Jeesus ja läks ning, peitis Enese ära nende eest.
37 Ja ehk Ta küll palju tunnustähti oli teinud nende nähes, ei uskunud nad siiski Temasse,
38 et läheks täide prohvet Jesaja sõna, mis ta ütles: „Issand, kes usub meie kuulutust ja kellele on ilmutatud Issanda käsivars?"
39 Sellepärast nad ei võinud uskuda, et Jesaja oli veel ütelnud:
40 „Tema on teinud nende silmad pimedaks ja nende südamed kõvaks, et nad silmadega ei näeks ja südamega ei mõistaks ega pöörduks, et Mina neid parandaksin!"
41 Seda ütles Jesaja, kui ta nägi Jeesuse auhiilgust ja rääkis Temast.
42 Siiski uskus ka palju ülemaid Temasse; kuid variseride pärast nad ei tunnistatud seda, et neid ei lükataks kogudusest välja.
43 Sest nad armastasid austust inimeselt rohkem kui austust Jumalalt.
44 Aga Jeesus hüüdis ning ütles: „Kes Minusse usub, see ei usu Minusse, vaid Sellesse, Kes Mind on läkitanud!
45 Ja kes näeb Mind, see näeb Seda, Kes Mind on läkitanud.
46 Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub Minusse, ei jääks pimedusse.
47 Ja kui keegi kuuleb Minu sõnu ega pea neid, selle üle ei mõista Mina kohut; sest Mina ei ole tulnud kohut mõistma maailma üle, vaid maailma õndsaks tegema.
48 Kes Mind põlgab ega võta vastu Minu sõna, sellel oma kohtumõistja. Sõna, mis Ma olen rääkinud, see mõistab tema üle kohut viimsel päeval.
49 Sest Ma ei ole rääkinud Iseenesest, vaid Isa, Kes Mind on läkitanud, on Mulle annud kasu, mida Ma pean rääkima.
50 Ja Ma tean, et Tema käsk on igavene elu. Mida Ma nüüd räägin, seda räägin nõnda, kuidas Isa mulle on ütelnud!"
1 Seis dias antes da páscoa foi Jesus a Betânia, onde estava Lázaro, a quem ele ressuscitou dentre os mortos.
2 Deram-lhe aí uma ceia, e nela Marta servia, e Lázaro era um dos que estavam à mesa com ele.
3 Então Maria, tomando uma libra de perfume de nardo puro, mui precioso, ungiu os pés de Jesus e enxugou-os com os seus cabelos; e a casa encheu-se do cheiro do perfume.
4 Judas Iscariotes, um de seus discípulos, aquele que o havia de trair, perguntou:
5 Por que não se vendeu este perfume por trezentos denários e não se deu aos pobres?
6 Isto disse ele, não porque cuidasse dos pobres; mas porque era ladrão e, tendo a bolsa, subtraía o que nela se deitava.
7 Respondeu Jesus: Deixai-a, a fim de que guarde isso para o dia da minha sepultura;
8 porque os pobres sempre os tendes convosco, mas a mim nem sempre me tendes.
9 Soube uma grande multidão dos judeus que Jesus estava ali, e foram lá não somente por causa dele, mas também para verem a Lázaro, a quem ele ressuscitara dentre os mortos.
10 Mas os principais sacerdotes resolveram também tirar a vida a Lázaro,
11 pois muitos judeus por causa dele se retiravam e criam em Jesus.
12 No dia seguinte uma grande multidão que tinha vindo à festa, sabendo que Jesus vinha a Jerusalém,
13 tomaram ramos de palmeiras e saíram ao seu encontro, clamando: Hosana! Bendito o que vem em nome do Senhor! bendito o Rei de Israel!
14 Jesus, tendo achado um jumentinho, montou nele, segundo está escrito:
15 Não temas, filha de Sião, eis que vem o teu Rei, montado em um filho de jumenta.
16 Seus discípulos a princípio não compreenderam tudo isto; mas quando Jesus foi glorificado, então se lembraram de que isto estava escrito a respeito dele, e de que assim lhe fizeram.
17 A multidão que estava com ele, quando chamara a Lázaro do túmulo e o levantara dentre os mortos, dava testemunho.
18 Por isso também a multidão lhe saiu ao encontro, porque souberam que ele tinha feito este milagre.
19 De sorte que os fariseus disseram entre si: Vedes que nada conseguis; eis aí após ele foi todo o mundo.
20 Entre os que tinham ido para adorar na festa havia alguns gregos;
21 estes, pois, foram ter com Filipe, que era de Betsaida da Galiléia, e lhe fizeram este pedido: Senhor, queremos ver a Jesus.
22 Filipe foi dizê-lo a André, e André e Filipe foram-no dizer a Jesus.
23 Disse-lhes Jesus: É chegada a hora de ser glorificado o Filho do homem.
24 Em verdade, em verdade vos digo: Se o grão de trigo, caindo na terra, não morrer, fica só; mas se morrer, dá muito fruto.
25 Quem ama a sua vida, perdê-la-á; mas quem aborrece a sua vida neste mundo, conservá-la-á para a vida eterna.
26 Se alguém me servir, siga-me, e onde eu estou, estará aquele que me serve; se alguém me servir, o Pai o honrará.
27 Agora está perturbada a minha alma, e que direi? Pai, livra-me desta hora. Mas para isto foi que vim a esta hora.
28 Pai, glorifica o teu nome. Veio, então, do céu esta voz: Eu já o glorifiquei, e outra vez o glorificarei.
29 A multidão, pois, que ali estava e a ouvira, dizia ter havido um trovão; outros diziam que um anjo lhe falara.
30 Disse Jesus: Não foi por minha causa, mas sim por vossa causa que veio esta voz.
31 Agora é o juízo deste mundo; agora será expulso o príncipe deste mundo;
32 e eu, quando for levantado da terra, atrairei todos a mim.
33 Isto dizia, dando a entender o modo por que havia de morrer.
34 Replicou o povo: Nós ouvimos da Lei que o Cristo permanece para sempre, e como dizes tu ser necessário que o Filho do homem seja levantado? quem é esse Filho do homem?
35 Respondeu-lhes Jesus: Ainda por um pouco a luz está entre vós. Andai enquanto tendes a luz, para que as trevas não vos apanhem; e quem anda nas trevas, não sabe para onde vai.
36 Enquanto tendes a luz, crede na luz, para que vos torneis filhos da luz. Assim falou Jesus e, tendo-se retirado, escondeu-se deles.
37 Embora tivesse feito tantos milagres na presença deles, não criam nele,
38 para que se cumprisse a palavra proferida pelo profeta Isaías: Senhor, quem creu a nossa pregação? E a quem foi revelado o braço do Senhor?
39 Não podiam crer, porque, como diz ainda Isaías:
40 Cegou-lhes os olhos e endureceu-lhes o coração, Para que não vejam com os seus olhos e entendam no coração E se convertam, E eu os sare.
41 Isto disse Isaías, porque viu a glória dele e dele falou.
42 Contudo muitos das próprias autoridades creram nele, mas por causa dos fariseus não o confessavam, para não serem expulsos da sinagoga;
43 porque prezaram mais a glória que vem dos homens, do que a glória que vem de Deus.
44 Clamou Jesus, dizendo: Quem crê em mim, não crê em mim, mas naquele que me enviou;
45 e quem me vê, vê aquele que me enviou.
46 Eu que sou a luz, vim ao mundo, a fim de que todo o que crê em mim, não permaneça nas trevas.
47 Se alguém ouvir as minhas palavras, e não as guardar, eu não o julgo; porque não vim a julgar o mundo, mas a salvar o mundo.
48 Quem me despreza e não recebe as minhas palavras, tem quem o julgue; a palavra que falei, essa o julgará no último dia.
49 Pois eu por mim mesmo não falei, mas o Pai que me enviou, esse mesmo me tem prescrito o que devo dizer e o que devo falar.
50 Eu sei que o seu mandamento é vida eterna. Aquilo, pois, que eu falo, falo-o como o Pai mo tem dito.