1 Pärast seda ma nägin teist Inglit taevast maha tulevat, ja temal oli suur meelevald; ja ilmamaa läks valgeks tema auhiilgusest.

2 Ja tema hüüdis võimsa häälega ning ütles: „Langenud, langenud on suur Baabülon ja on saanud kurjade vaimude eluasemeks ja kõigi rüvedate vaimude ulualuseks ja kõigi rüvedate ja vihatud lindude pesapaigaks!

3 Sest tema hooruskiima viina on joonud kõik rahvad, ja ilmamaa kuningad on temaga hooranud ja ilmamaa kaupmehed on tema liiast toredusest rikkaks saanud!"

4 Ja ma kuulsin teist häält taevast ütlevat: „Minge välja temast, Minu rahvas, et te ei saaks tema pattude osaliseks ja et teid ei tabaks tema nuhtlused!

5 Sest tema patud on ulatunud taevani ja Jumal on tuletanud meelde tema ülekohtused teod.

6 Makske temale kätte, nõnda nagu tema on kätte maksnud, ja tasuge temale kahekordselt tema tegusid mööda; karikasse, mille tema on täis valanud, valage temale kahekordselt;

7 nii palju kui tema on ülistanud iseennast ja taga ajanud toredust, niisama palju tehke temale piina ja leina. Sest ta ütleb oma südames: ma istun kui kuninganna ega ole lesk ega saa kunagi näha kurvastust!

8 Sellepärast tulevad ühel päeval tema nuhtlused: surm ja lein ja nälg, ja ta põletatakse ära tulega, sest vägev on Issand Jumal, kes on mõistnud kohut tema üle!

9 Ja teda uluvad taga ja kaebavad ilmamaa kuningad, kes temaga on hooranud ja toredasti elanud, kui nad näevad tema põlemise suitsu,

10 hirmu pärast tema piina ees kaugel seistes ning öeldes: „Häda, häda, Baabülon, sa suur linn, sa vägev linn, sest ühe silmapilguga on su kohus tulnud!"

11 Ja ilmamaa kaupmehed nutavad ja leinavad tema pärast, sest keegi ei osta enam nende kaupa:

12 ei kaubaks toodud kulda, ei hõbedat, ei kalliskive, ei pärleid, ei kallist lõuendit, ei purpurit, ei siidi, ei helkjaspunast riiet, ei mingisugust healõhnalist puud, ei mingisugust elevandiluust riista ega mingisugust kallimast puust riista, ei vasest, ei rauast ega marmorkivist riista,

13 ei kaneeli, ei juuksevõiet, ei suitsutusrohte, ei salvi, ei viirukit, ei viina, ei õli, ei peenikest jahu, ei nisu, ei veiseid, ei lambaid, ei hobuseid, ei tõldu, ei orje ega inimhingi!

14 Ja puuvili, mida su hing ihaldas, on su käest ära läinud, ja kõik, mis lihav ja läikiv, on su käest ära läinud, ja seda sa enam ei leia!

15 Nende asjade kaupmehed, kes selle linna kaudu rikkaks said, seisavad kaugel hirmu pärast tema piina ees, nuttes ja leinates,

16 ja ütlevad: „Häda, häda, sa suur linn, kes olid riietatud kalli lõuendi ja purpuri ja helkjaspunase riidega ning olid ilustatud kulla ja kalliskivide ja pärlitega, sest ühe silmapilguga on nii suur rikkus hävitatud!"

17 Ja kõik tüürimehed ja kõik rannasõidu-laevnikud ja meremehed ja kõik, kes merel sõidavad, seisid eemal

18 ja kisendasid, kui nad nägid tema põlemise suitsu, ning ütlesid: „Kes on selle suure linna sarnane?"

19 Ja nad puistasid põrmu pea peale ja kisendasid nuttes ja leinates ning ütlesid: „Häda häda, sa suur linn, kelle varaga on rikkaks saanud kõik, kellel oli laevu merel — ühe silmapilguga on ta hävitatud!"

20 Rõõmutsege temast, taevas ja pühad ja Apostlid ja prohvetid! Sest Jumal on teie kohtu mõistnud tema kätte!

21 Ja üks tugev Ingel tõstis kivi, nagu suure veskikivi, ja viskas selle merre, öeldes: „Nõnda visatakse suur linn Baabülon äkitselt ära ja teda ei leita enam!

22 Su sees ei ole enam kuulda kandlelööjate ja mängumeeste ja vileajajate ja pasunapuhujate häält ega leidu sinus enam ühtki ametimeest; ja enam ei kosta su sees veski mürin;

23 su sees ei paista enam küünlavalgus, ei ole enam kuulda peigmehe ega pruudi häält su sees! Sest sinu kaupmehed olid maa suured isandad, sinu nõidusega on kõik rahvad viidud eksitusse!

24 Temast on leitud prohvetite ja pühade verd ja kõikide verd, kes on tapetud maa peal!"

1 Depois disso, vi descer do céu outro anjo que tinha grande poder, e a terra foi iluminada por sua glória.

2 Clamou em alta voz, dizendo: Caiu, caiu Babilônia, a Grande. Tornou-se morada dos demônios, prisão dos espíritos imundos e das aves impuras e abomináveis,

3 porque todas as nações beberam do vinho da ira de sua luxúria, pecaram com ela os reis da terra e os mercadores da terra se enriqueceram com o excesso do seu luxo.

4 Ouvi outra voz do céu que dizia: Meu povo, sai de seu meio para que não participes de seus pecados e não tenhas parte nas suas pragas,

5 porque seus pecados se acumularam até o céu, e Deus se lembrou das suas injustiças.

6 Faze com ela o que fez {contigo}, e retribui-lhe o dobro de seus malefícios; na taça que ela deu de beber, dá-lhe o dobro.

7 Na mesma proporção em que fez ostentação de luxo, dá-lhe em tormentos e prantos. Pois ela disse no seu coração: Estou no trono como rainha, e não viúva, e nunca conhecerei o luto.

8 Por isso, num só dia virão sobre ela as pragas: morte, pranto, fome. Ela será consumida pelo fogo, porque forte é o Senhor Deus que a condenou.

9 Hão de chorar e lamentar-se por sua causa os reis da terra que com ela se contaminaram e pecaram, quando avistarem a fumaça do seu incêndio.

10 Parados ao longe, de medo de seus tormentos, eles dirão: Ai, ai da grande cidade, Babilônia, cidade poderosa! Bastou um momento para tua execução!

11 Também os negociantes da terra choram e se lamentam a seu respeito, porque já não há ninguém que lhes compre os carregamentos:

12 carregamento de ouro e prata, pedras preciosas e pérolas, linho e púrpura, seda e escarlate, bem como de toda espécie de madeira odorífera, objetos de marfim e madeira preciosa; de bronze, ferro e mármore;

13 de cinamomo e essência; de aromas, mirra e incenso; de vinho e óleo, de farinha e trigo, de animais de carga, ovelhas, cavalos e carros, escravos e outros homens.

14 Eis que o bom tempo de tuas paixões animalescas se escoou. Toda a magnificência e todo o brilho se apagaram, e jamais serão reencontrados.

15 Os mercadores destas coisas, que delas se enriqueceram, pararão ao longe, de medo de seus tormentos, e hão de chorar e lamentar-se, dizendo:

16 Ai, ai da grande cidade, que se revestia de linho, púrpura e escarlate, toda ornada de ouro, pedras preciosas e pérolas.

17 Num só momento toda essa riqueza foi devastada! Todos os pilotos e todos os navegantes, os marinheiros e todos os que trabalham no mar paravam ao longe

18 e exclamavam, ao ver a fumaça do incêndio: Que havia de comparável a essa grande cidade?

19 E lançavam pó sobre as cabeças, chorando e lamentando-se com estas palavras: Ai, ai da grande cidade, de cuja opulência se enriqueceram todos os que tinham navios no mar. Bastou um momento para ser arrasada!

20 Exulta sobre ela, ó céu; e também vós, santos, apóstolos e profetas, porque Deus julgou contra ela a vossa causa.

21 Então um anjo poderoso tomou uma pedra do tamanho de uma grande mó de moinho e lançou-a no mar, dizendo: Com tal ímpeto será precipitada Babilônia, a grande cidade, e jamais será encontrada.

22 Já não se ouvirá mais em ti o som dos citaristas, dos cantores, dos tocadores de flauta, de trombetas. Nem se encontrará em ti artífice algum de qualquer espécie. Não se ouvirá mais em ti o ruído do moinho,

23 não brilhará mais em ti a luz de lâmpada, não se ouvirá mais em ti a voz do esposo e da esposa; porque teus mercadores eram senhores do mundo, e todas as nações foram seduzidas por teus malefícios.

24 Foi em ti que se encontrou o sangue dos profetas e dos santos, como também de todos aqueles que foram imolados na terra.