1 Juudas, Jeesuse Kristuse sulane, Jakoobuse vend, Jumalas Isas armastatud ja Jeesuses Kristuses hoitud kutsutuile.

2 Halastust ja rahu ja armastust lisatagu teile rohkesti!

3 Armsad, et mul oli kange hool kirjutada teile meie ühisest õndsusest, siis oli mul tungiv vajadus manitseda teid võitlemisele pühadele kord antud usu poolest.

4 Sest teie sekka on poetunud mõningaid inimesi, kes juba ammu on pandud kirja tulevase hukatuse jaoks, jumalatuid, kes meie Jumala armu tarvitavad, et lodevalt elada, ning salgavad meie ainsa valitseja ja meie Issanda Jeesuse Kristuse.

5 Aga ma tahan meelde tuletada teile, kes kõike juba olete korra teada saanud, et Issand, kui Ta rahva oli päästnud Egiptusest, teisel korral hukkas ära need, kes ei uskunud,

6 ja et Tema Inglid, kes oma seisust ei hoidnud, vaid jätsid maha oma eluaseme, pani kinni igaveste ahelatega pilkase pimeduse alla suure päeva kohtuks;

7 nagu Soodoma ja Gomorra ja nende ümberkaudsed linnad, kes samal kombel kui needki elasid porduelu ja ajasid taga teist liha, on hoiatavaks näiteks, kannatades igavese tule nuhtlust.

8 Nõndasamuti rüvetavad needki unenägijad oma liha, põlgavad Issanda valitsust, pilkavad aukandjaid vaime.

9 Aga ei Peaingel Miikaelgi, kui ta riidles ning vaidles kuradiga Moosese keha pärast, ei julgenud lausuda pilkavat otsust, vaid ütles: „Issand sõidelgu sind!"

10 Kuid need pilkavad seda, millest nad midagi ei tea; aga millest nad loomu poolest kui mõistmatud elajad aru saavad, selles nad saadavad endid hukka.

11 Häda neile, et nad on läinud Kaini teed ja on andunud Bileami pettusele tasu eest, ja Korahi kombel vastuhakkamisega on läinud hukka!

12 Nemad on teie armastussöömaaegadel mustuselaigud, kes kartmatult ühes pidutsevad iseendid nuumates; nad on tuulte aetavad veeta pilved, sügisesed viljata puud, kahekordselt surnud, juurtega välja kistud,

13 metsikud merelained, mis vahutavad välja oma häbi, eksijad tähed, kellele pilkane pimedus on varutud igaveseks ajaks.

14 Ent nende kohta on ka Eenok, seitsmes Aadamast, ennustanud, öeldes: „Vaata, Issand tuleb Oma pühade kümnetuhandetega

15 pidama kohut kõigile ja nuhtlema kõiki jumalatuid kõigi nende jumalakartmatute tegude eest, mis nad jumalatuses on teinud, ja kõigi kõvade sõnade eest, mis jumalatud patused Tema vastu on rääkinud!"

16 Need on nurisejad, saatusega rahulolematud, kes käivad oma himude järgi ja kelle suu räägib ülbeid sõnu, meelitades inimesi kasu pärast.

17 Aga teie, armsad, tuletage endile meelde need sõnad, mis meie Issanda Jeesuse Kristuse apostlid on ette kuulutanud,

18 kui nad teile ütlesid, et viimsel ajal tuleb pilkajaid, kes käivad oma õelate himude järgi.

19 Need on need, kes tekitavad lõhenemisi, maised, kellel ei ole Vaimu.

20 Aga teie, armsad, rajage endid oma pühimale usule ja palvetage Pühas Vaimus,

21 ja hoidke endid Jumala armastuses ja oodake meie Issanda Jeesuse Kristuse halastust igaveseks eluks.

22 Ja halastage teiste peale, kes kahtlevad,

23 päästke nad, kiskuge nad tulest välja; aga teiste peale halastage kartuses, võigastades kuubegi, mis liha läbi on pilastatud.

24 Aga Temale, Kes teid võib hoida komistamast ja teid veatuina seada Oma auhiilguse palge ette hõiskamisega,

25 ainule Jumalale, meie Õnnistegijale, Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi olgu au, auhiilgus, võimus ja valitsus enne kõike maailmaajastut ja nüüd ja kõigi ajastuteni! Aamen.

1 Judas, servo de Jesus Cristo e irmão de Tiago, aos eleitos bem-amados em Deus Pai e reservados para Jesus Cristo.

2 Que a misericórdia, a paz e o amor se realizem em vós copiosamente.

3 Caríssimos, estando eu muito preocupado em vos escrever a respeito da nossa comum salvação, senti a necessidade de dirigir-vos esta carta para exortar-vos a pelejar pela fé, confiada de uma vez para sempre aos santos.

4 Pois certos homens ímpios se introduziram furtivamente entre nós, os quais desde muito tempo estão destinados para este julgamento; eles transformam em dissolução a graça de nosso Deus e negam Jesus Cristo, nosso único Mestre e Senhor.

5 Quisera trazer-vos à memória, embora saibais todas estas coisas: o Senhor, depois de ter salvo o povo da terra do Egito, fez em seguida perecer os incrédulos.

6 Os anjos que não tinham guardado a dignidade de sua classe, mas abandonado os seus tronos, ele os guardou com laços eternos nas trevas para o julgamento do Grande Dia.

7 Da mesma forma Sodoma, Gomorra e as cidades circunvizinhas, que praticaram as mesmas impurezas e se entregaram a vícios contra a natureza, jazem lá como exemplo, sofrendo a pena do fogo eterno.

8 Assim também estes homens, em seu louco desvario, contaminam igualmente a carne, desprezam a soberania e maldizem as glórias.

9 Ora, quando o arcanjo Miguel discutia com o demônio e lhe disputava o corpo de Moisés, não ousou fulminar contra ele uma sentença de execração, mas disse somente: Que o próprio Senhor te repreenda!

10 Estes, porém, falam mal do que ignoram. Encontram eles a sua perdição naquilo que não conhecem, senão de um modo natural, à maneira dos animais destituídos de razão.

11 Ai deles, porque andaram pelo caminho de Caim, e por amor do lucro caíram no erro de Balaão e pereceram na revolta de Coré.

12 Esses fazem escândalos nos vossos ágapes. Banqueteiam-se convosco despudoradamente e se saciam a si mesmos. São nuvens sem água, que os ventos levam! Árvores de fim de outono, sem fruto, duas vezes mortas, desarraigadas!

13 Ondas furiosas do mar, que arrojam as espumas da sua torpeza! Estrelas errantes, para as quais está reservada a escuridão das trevas para toda a eternidade!

14 Também Henoc, que foi o oitavo patriarca depois de Adão, profetizou a respeito deles, dizendo: Eis que veio o Senhor entre milhares de seus santos

15 para julgar a todos e confundir a todos os ímpios por causa das obras de impiedade que praticaram, e por causa de todas as palavras injuriosas que eles, ímpios, têm proferido contra Deus.

16 Estes são murmuradores descontentes, homens que vivem segundo as suas paixões, cuja boca profere palavras soberbas e que admiram os demais por interesse.

17 Mas vós, caríssimos, lembrai-vos das palavras que vos foram preditas pelos apóstolos de nosso Senhor Jesus Cristo,

18 os quais vos diziam: No fim dos tempos virão impostores, que viverão segundo as suas ímpias paixões;

19 homens que semeiam a discórdia, homens sensuais que não têm o Espírito.

20 Mas vós, caríssimos, edificai-vos mutuamente sobre o fundamento da vossa santíssima fé. Orai no Espírito Santo.

21 Conservai-vos no amor de Deus, aguardando a misericórdia de nosso Senhor Jesus Cristo, para a vida eterna.

22 Para com uns exercei a vossa misericórdia, repreendendo-os,

23 e salvai-os, arrebatando-os do fogo. Dos demais tende compaixão, repassada de temor, detestando até a túnica manchada pela carne.

24 Àquele, que é poderoso para nos preservar de toda queda e nos apresentar diante de sua glória, imaculados e cheios de alegria,

25 ao Deus único, Salvador nosso, por Jesus Cristo, Senhor nosso, sejam dadas glória, magnificência, império e poder desde antes de todos os tempos, agora e para sempre. Amém.