L’apostolato di Paolo a Tessalonica
1 Voi stessi, fratelli, sapete che la nostra venuta tra voi non è stata vana, 2 anzi, sebbene avessimo prima patito e fossimo stati oltraggiati, come sapete, a Filippi, abbiamo trovato il coraggio nel nostro Dio per annunciarvi l’evangelo di Dio in mezzo a molte lotte. 3 Poiché la nostra esortazione non proviene da finzione, né da motivi impuri, né è fatta con frode, 4 ma, come siamo stati approvati da Dio che ci ha stimati tali da poterci affidare l’evangelo, parliamo in modo da piacere non agli uomini, ma a Dio che prova i nostri cuori.
5 Difatti, non abbiamo mai usato un parlare lusinghiero, come ben sapete, né pretesti ispirati da avidità; Dio ne è testimone. 6 E non abbiamo cercato gloria dagli uomini, né da voi, né da altri, sebbene, come apostoli di Cristo, avessimo potuto far valere la nostra autorità, 7 invece siamo stati mansueti in mezzo a voi, come una nutrice che cura teneramente i suoi bambini. 8 Così, nel nostro grande affetto per voi, eravamo disposti a darvi non soltanto l’evangelo di Dio, ma anche la nostra stessa vita, tanto ci eravate diventati cari. 9 Perché, fratelli, voi ricordate la nostra fatica e la nostra pena, infatti è lavorando notte e giorno per non essere di peso ad alcuno di voi, che vi abbiamo predicato l’evangelo di Dio. 10 Voi siete testimoni, e Dio lo è pure, del modo santo, giusto e irreprensibile con cui ci siamo comportati verso voi che credete 11 e sapete pure che, come fa un padre con i suoi figli, noi abbiamo esortato, 12 confortato e scongiurato ciascuno di voi a comportarsi in modo degno di Dio, che vi chiama al suo regno e alla sua gloria.
L’evangelo ricevuto dai Tessalonicesi e rifiutato dai Giudei
13 E per questa ragione anche noi rendiamo continuamente grazie a Dio: perché quando riceveste da noi la parola della predicazione, cioè la parola di Dio, voi l’accettaste non come parola d’uomini, ma quale essa è veramente, come parola di Dio, la quale opera efficacemente in voi che credete. 14 Infatti, fratelli, voi siete diventati imitatori delle chiese di Dio che sono in Cristo Gesù nella Giudea, perché anche voi avete sofferto dai vostri connazionali le stesse cose che quelle chiese hanno sofferto dai Giudei, 15 i quali hanno ucciso il Signore Gesù e i profeti, hanno scacciato noi, non piacciono a Dio e sono avversi a tutti gli uomini, 16 impedendoci di parlare ai Gentili perché siano salvati. Essi vengono così colmando senza posa la misura dei loro peccati, ma ormai li ha raggiunti l’ira finale.
Paolo desidera rivedere i Tessalonicesi
17 Quanto a noi, fratelli, privati di voi per breve tempo, di persona ma non di cuore, abbiamo tanto più cercato, con grande desiderio, di vedere il vostro volto. 18 Perciò abbiamo voluto, almeno io, Paolo, non una ma due volte, venire da voi, ma Satana ce lo ha impedito. 19 Qual è infatti la nostra speranza o la nostra gioia o la corona di cui ci gloriamo? Non siete forse voi, davanti al nostro Signore Gesù quand’egli verrà? 20 Sì, certo, il nostro vanto e la nostra gioia siete voi.
Paulus meenutab oma tööd Tessaloonikas
1 Te teate hästi, vennad ja õed, et meie külaskäik teie juurde ei olnud tulemusteta. 2 Kuigi, nagu te teate, me olime eelnevalt kannatanud ja meid teotati Filippis, andis Jumal meile siiski julguse kuulutada tema evangeeliumi rohkele vastuseisule vaatamata. 3 Kutse, mille me esitasime, ei ole ajendatud eksitusest või räpasest tagamõttest. Samuti ei püüa me teid kavalusega võita. 4 Vastupidi, me kuulutame kui need, kelle Jumal on heaks kiitnud ja kellele ta on oma evangeeliumi usaldanud. Me ei püüa meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes uurib läbi meie südamed. 5 Te teate, et me ei ole kunagi tulnud meelitavate sõnade ega varjatud ahnusega: Jumal on meie tunnistajaks. 6 Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega kelleltki teiselt, 7 ehkki me võiksime Kristuse apostlitena rõhutada oma tähtsust. Selle asemel olime leebed teie keskel.
Nii nagu imetav ema kannab hoolt oma laste eest, 8 nii hoolitsesime meiegi teie eest. Kuna me armastasime teid nii väga, oli meil hea meel jagada teiega mitte ainult Jumala evangeeliumi, vaid ka meie elu. 9 Te ju mäletate, vennad ja õed, meie vaeva ja raskusi! Me töötasime ööd ja päevad, et teid mitte koormata samal ajal, kui me Jumala evangeeliumi kuulutasime. 10 Teie ise koos Jumalaga olete tunnistajaks, kui pühad, õiglased ja laitmatud me olime usklike hulgas. 11 Sest te teate, et me käitusime igaühega teie hulgast nii, nagu isa käitub omaenda lastega, 12 julgustades, lohutades ja innustades teid elama Jumala vääriliselt, kes teid kutsub oma Kuningriiki ja kirkusse.
13 Ja seepärast me täname alatasa Jumalat, et kui te meie käest kuulsite Jumala sõna, ei võtnud te seda vastu inimliku sõnana, vaid sellena, mis see tõesti on, Jumala sõnana, mis tegutseb ka teis, kes te usute. 14 Sest teie, vennad ja õed, olete saanud sarnaseks nende Jumala kogudustega Juudamaal, mis on Jeesuses Kristuses: sest ka teie olete saanud kannatada oma inimeste poolt, nii nagu need kogudused juutide poolt. 15 Nad tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja ajasid ka meid minema. Nad ei ole Jumalale meelepärased ja on vaenulikud kõigi inimeste vastu, 16 takistades meid kõnelemast rahvastele nende päästmiseks. Nii täidavad nad igati oma pattude mõõtu. Ent Jumala viha on tulnud nende peale täie jõuga.
Pauluse soov näha tessalooniklasi
17 Meie aga, vennad ja õed, olles küll lühikeseks ajaks teist eraldatud (ihulikult, mitte aga südameis), oleme sügavas igatsuses teinud kõik, et teid jälle näha. 18 Me oleme tahtnud tulla teie juurde – vähemalt mina, Paulus, ikka ja jälle –, aga saatan on meid takistanud. 19 Sest kes siis veel, kui mitte teie, olete meie lootus, meie rõõm ja meie võidupärg Issanda Jeesuse ees tema tagasitulekul? 20 Teie olete meie kirkus ja rõõm!