1 Se dunque vi è alcuna consolazione in Cristo, se alcun conforto di carità, se alcuna comunione di Spirito, se alcune viscere e misericordie,2 rendete compiuta la mia allegrezza, avendo un medesimo sentimento, ed una medesima carità; essendo d’un animo, sentendo una stessa cosa;3 non facendo nulla per contenzione, o vanagloria; ma per umiltà, ciascun di voi pregiando altrui più che sè stesso.4 Non riguardate ciascuno al suo proprio, ma ciascuno riguardi eziandio all’altrui.5 Perciocchè conviene che in voi sia il medesimo sentimento, il quale ancora è stato in Cristo Gesù.6 Il quale, essendo in forma di Dio, non reputò rapina l’essere uguale a Dio.7 E pure annichilò sè stesso, presa forma di servo, fatto alla somiglianza degli uomini;8 e trovato nell’esteriore simile ad un uomo, abbassò sè stesso, essendosi fatto ubbidiente infino alla morte, e la morte della croce.9 Per la qual cosa ancora Iddio lo ha sovranamente innalzato, e gli ha donato un nome, che è sopra ogni nome;10 acciocchè nel nome di Gesù si pieghi ogni ginocchio delle creature celesti, e terrestri, e sotterranee;11 e che ogni lingua confessi che Gesù Cristo è il Signore, alla gloria di Dio Padre12 Perciò, cari miei, come sempre mi avete ubbidito, non sol come nella mia presenza, ma ancora molto più al presente nella mia assenza, compiete la vostra salute con timore, e tremore.13 Poichè Iddio è quel che opera in voi il volere e l’operare, per il suo beneplacito14 Fate ogni cosa senza mormorii, e quistioni;15 acciocchè siate irreprensibili, e sinceri, figliuoli di Dio senza biasimo, in mezzo della perversa e storta generazione, fra la quale risplendete come luminari nel mondo, portando innanzi a quella la parola della vita;16 acciocchè io abbia di che gloriarmi nel giorno di Cristo, ch’io non son corso in vano, nè in vano ho faticato.17 E se pure anche sono, a guisa d’offerta da spandere, sparso sopra l’ostia e il sacrificio della fede vostra, io ne gioisco, e ne congioisco con tutti voi.18 Gioitene parimente voi, e congioitene meco.19 OR io spero nel Signore Gesù di mandarvi tosto Timoteo, acciocchè io ancora, avendo saputo lo stato vostro, sia inanimato.20 Perciocchè io non ho alcuno d’animo pari a lui, il quale sinceramente abbia cura de’ fatti vostri.21 Poichè tutti cercano il lor proprio, non ciò che è di Cristo Gesù.22 Ma voi conoscete la prova d’esso; come egli ha servito meco nell’evangelo, nella maniera che un figliuolo serve al padre.23 Io spero adunque mandarlo, subito che avrò veduto come andranno i fatti miei.24 Or io ho fidanza nel Signore ch’io ancora tosto verrò.25 Ma ho stimato necessario di mandarvi Epafrodito, mio fratello, e compagno d’opera, e di milizia, e vostro apostolo, e ministro de’ miei bisogni.26 Perciocchè egli desiderava molto vedervi tutti; ed era angosciato per ciò che avevate udito ch’egli era stato infermo.27 Perciocchè certo egli è stato infermo, ben vicin della morte; ma Iddio ha avuta pietà di lui; e non solo di lui, ma di me ancora, acciocchè io non avessi tristizia sopra tristizia.28 Perciò vie più diligentemente l’ho mandato, acciocchè, veggendolo, voi vi rallegriate di nuovo, e ch’io stesso sia men contristato.29 Accoglietelo adunque nel Signore con ogni allegrezza, ed abbiate tali in istima.30 Perciocchè egli è stato ben presso della morte per l’opera di Cristo, avendo esposta a rischio la propria vita, per supplire alla mancanza del vostro servigio inverso me
1 Kui nüüd mingisugune manitsus Kristuses, kui mingisugune armastuse troost, kui mingisugune Vaimu osadus, kui mingisugune südamlikkus ja kaastundmus kehtib,2 siis tehke mu rõõm täielikuks sellega, et mõtlete sama ja peate ühesugust armastust, olles üksmeelsed ja ühemõttelised3 ega tee midagi riiu ega tühja au pärast, vaid arvate alanduses üksteist ülemaks kui iseennast,4 ja et ükski ei vaata selle peale, mis on tulus temale, vaid ka selle peale, mis on tulus teistele.5 Olgu teil samasugune meel, mis oli ka Kristusel Jeesusel,6 Kes, kuigi ta oli Jumala nägu, ei arvanud saagiks olla Jumalaga ühesugune,7 vaid loobus Iseenese olust ning võttis orja näo, saades inimeste sarnaseks; ja Ta leiti välimuselt inimesena;8 Ta alandas iseennast, saades sõnakuulelikuks surmani, pealegi ristisurmani.9 Sellepärast ongi Jumal Tema ülendanud kõrgele ja andnud Temale nime üle kõigi nimede,10 et Jeesuse nimes nõtkuksid kõik põlved, niihästi taevaliste kui maapealsete kui ka maa-aluste omad,11 ja iga keel tunnistaks, et Jeesus Kristus on Issand, Jumala Isa auks.12 Nõnda siis, mu armsad, otsekui te ikka olete olnud sõnakuulelikud, mitte üksnes nagu siis, kui ma olin teie juures, vaid ka nüüd veel rohkem minu ära olles, nõudke oma päästet kartuse ja värinaga!13 Sest Jumal on See, kes teis on tegev, et te tahate ja tegutsete Tema hea meele järgi.14 Tehke kõik nurisemata ja kaksipidi mõtlemata,15 et te oleksite laitmatud ja puhtad, veatud Jumala lapsed keset tigedat ja pöörast sugupõlve, kelle seas teie paistate otsekui taevatähed maailmas,16 hoides elu sõna, minule kiitluseks Kristuse päeval, et ma ei ole tühja jooksnud ega teinud tühja tööd.17 Ja kuigi minu veri peaks kahjana valatama teie usu ohvri ja jumalateenistuse üle, siiski ma rõõmutsen ja olen rõõmus ühes teie kõikidega.18 Sellesama pärast olge ka teie rõõmsad ja rõõmutsege ühes minuga.19 Ma loodan Issandas Jeesuses Timoteose varsti läkitada teie juurde, et ka minul oleks hea meel teada saades, kuidas teie käsi käib.20 Sest mul pole kedagi muud nii üksmeelset minuga, kes nõnda tõsiselt hoolitseks teie eest.21 Sest nad kõik otsivad eneste oma, aga mitte seda, mis on Kristuse Jeesuse Oma.22 Aga tema ustavust te teate, sest nagu laps oma isaga, nõnda on ta minuga ühes töötanud Evangeeliumi kasuks.23 Teda ma loodan nüüd läkitada, niipea kui näen, kuidas minu asi areneb.24 Ent mul on kindel lootus Issandas, et ma ka ise varsti tulen.25 Aga ma olen arvanud tarviliseks läkitada teie juurde vend Epafroditose, oma kaastöölise ja kaasvõitleja, teie Apostli ja minu vajaduste eest hoolitseja,26 sellepärast et ta teid kõiki igatses ja suurt tuska tundis sellest, et olite kuulnud tema haigestumisest.27 Sest tema oli ka tõesti suremas haige; ent Jumal andis temale armu, aga mitte üksi temale, vaid ka minule, et mulle ei tuleks kurbust kurbuse peale.28 Sellepärast ma läkitasin tema seda nobedamini, et te teda nähes jälle rõõmustuksite ja mul oleks vähem kurbust.29 Siis võtke ta vastu Issandas kõige rõõmuga ja pidage niisuguseid mehi kalliks.30 Sest Kristuse töö pärast oli ta surma suus ega hoolinud oma elust, et täita seda, mis teil jäi tegemata hoolitsemises minu eest.