1 ED Abrahamo se ne andò di là verso il paese del Mezzodì, e dimorò fra Cades e Sur; ed abitò come forestiere in Gherar.
2 Ed Abrahamo disse della sua moglie Sara: Ell’è mia sorella. Ed Abimelecco, re di Gherar, mandò a torla
3 Ma Iddio venne ad Abimelecco in sogno di notte, e gli disse: Ecco, tu sei morto, per cagion della donna che tu hai tolta, essendo ella maritata ad un marito.
4 Or Abimelecco non se l’era accostato. Ed egli disse: Signore, uccideresti tu tutta una nazione, ed anche giusta?
5 Non mi ha egli detto: Ell’è mia sorella? ed essa ancora ha detto: Egli è mio fratello; io ho fatto questo con integrità del mio cuore, e con innocenza delle mie mani.
6 E Iddio gli disse in sogno: Anch’io so che tu hai fatto questo con integrità del tuo cuore; onde io ancora ti ho impedito di peccar contro a me; perciò non ti ho permesso di toccarla.
7 Ora dunque restituisci la moglie a quest’uomo; perciocchè egli è profeta; ed egli pregherà per te, e tu viverai; ma, se tu non la restituisci, sappi che per certo morrai, tu e tutti i tuoi
8 Ed Abimelecco, levatosi la mattina, chiamò tutti i suoi servitori, e raccontò in lor presenza tutte queste cose; e quegli uomini temettero grandemente.
9 Ed Abimelecco chiamò Abrahamo, e gli disse: Che cosa ci hai tu fatto? e di che ti ho io offeso, che tu abbi fatto venir sopra me, e sopra il mio regno, un gran peccato? Tu hai fatto inverso me cose che non si convengono fare.
10 Abimelecco disse ancora ad Abrahamo: A che hai tu riguardato, facendo questo?
11 Ed Abrahamo disse: Io l’ho fatto, perciocchè io diceva: E’ non vi è pure alcun timor di Dio in questo luogo; e mi uccideranno per cagion della mia moglie.
12 E pure anche certo ella è mia sorella, figliuola di mio padre, ma non già figliuola di mia madre; ed è divenuta mia moglie.
13 Or facendomi Iddio andar qua e là, fuor della casa di mio padre, io le ho detto: Questo è il favor che tu mi farai: dovunque noi giungeremo, di’ di me: Egli è mio fratello
14 Ed Abimelecco prese pecore, buoi, servi e serve, e le diede ad Abrahamo, e gli restituì Sara sua moglie.
15 Ed Abimelecco disse: Ecco, il mio paese è davanti a te, dimora dovunque ti piacerà.
16 Ed a Sara disse: Ecco, io ho donati mille sicli d’argento al tuo fratello; ecco, egli ti è coperta d’occhi appo tutti coloro che son teco. E con tutto ciò, ella fu ripresa.
17 Ed Abrahamo fece orazione a Dio; e Iddio guarì Abimelecco, e la sua moglie, e le sue serve; e poterono partorire.
18 Perciocchè il Signore avea del tutto serrata ogni matrice alla casa di Abimelecco, per cagion di Sara moglie di Abrahamo
1 Ja Aabraham siirdus sealt Lõunamaale ning asus elama Kaadesi ja Suuri vahele; ta elas Geraris võõrana.
2 Ja Aabraham ütles oma naise Saara kohta: „Ta on minu õde." Siis Gerari kuningas Abimelek läkitas järele ja võttis Saara.
3 Aga Jumal tuli Abimeleki juurde öösel unes ja ütles temale: „Vaata, sa pead surema naise pärast, kelle sa enesele võtsid, sest ta on abielunaine!"
4 Abimelek aga ei olnud temasse puutunud ja vastas: „Issand, kas tahad surmata ka õiget rahvast?
5 Eks ta öelnud mulle: ta on minu õde? Ja tema ütles ka ise: ta on mu vend! Ma tegin seda vaga südame ja süütute kätega!"
6 Siis ütles Jumal temale unes: „Minagi tean, et sa tegid seda vaga südamega ja ma hoidsin sind ka Minu vastu pattu tegemast: sellepärast Ma ei lasknud sind temasse puutuda.
7 Ja nüüd anna mehele naine tagasi, sest ta on prohvet ja ta palub sinu pärast, et sa jääksid elama. Aga kui sa tagasi ei anna, siis tea, et peate surema sina ja kõik, kes sul on!"
8 Ja Abimelek tõusis hommikul vara, kutsus kõik oma sulased ning rääkis kõik need sõnad nende kuuldes; ja mehed kartsid väga.
9 Siis Abimelek kutsus Aabrahami ja ütles temale: „Mis sa meile tegid! Millega ma sinu vastu pattu tegin, et sa tõid suure süü minu ja mu kuningriigi peale? Sa oled minuga teinud sündmatuid tegusid!"
10 Ja Abimelek küsis Aabrahamilt: „Mida sa mõtlesid seda asja tehes?"
11 Ja Aabraham vastas: „Mina mõtlesin ainult, et selles paigas ei ole jumalakartust ja mind tapetakse mu naise pärast.
12 Ja tema ongi tõepoolest mu õde: mu isa tütar, kuigi mitte mu ema tütar; seetõttu ta sai mu naiseks.
13 Aga kui Jumal saatis mind isamajast rändama, ütlesin ma temale: osuta mulle seda armastust, et sa kõigis paigus, kuhu tuleme, minu kohta ütled: ta on mu vend!"
14 Siis Abimelek võttis pudulojuseid ja veiseid, sulaseid ja ümmardajaid ja andis Aabrahamile; ja ta andis temale tagasi Saara, ta naise.
15 Ja Abimelek ütles: „Vaata, mu maa on lahti sinu ees, ela, kus sulle meeldib!"
16 Ja Saarale ta ütles: „Näe, ma annan su vennale tuhat hõbetükki. Vaata, see olgu sulle hüvituseks kõigi ees, kes su juures on. Sa oled kõiges õigeks osutunud!"
17 Ja Aabraham palus Jumalat ja Jumal tegi terveks Abimeleki, ta naise ja ta ümmardajad, nõnda et nad said lapsi,
18 sest Issand oli sulgenud kõvasti kõik emaihud Abimeleki kojas Saara, Aabrahami naise pärast.