1 OR in que’ giorni venne Giovanni Battista, predicando nel deserto della Giudea, e dicendo:
2 Ravvedetevi, perciocchè il regno de’ cieli è vicino.
3 Perciocchè questo Giovanni è quello del qual fu parlato dal profeta Isaia, dicendo: Vi è una voce d’uno che grida nel deserto: Acconciate la via del Signore, addirizzate i suoi sentieri.
4 Or esso Giovanni avea il suo vestimento di pel di cammello, ed una cintura di cuoio intorno a’ lombi, e il suo cibo erano locuste e miele salvatico.
5 Allora Gerusalemme, e tutta la Giudea, e tutta la contrada d’intorno al Giordano, uscirono a lui.
6 Ed erano battezzati da lui nel Giordano, confessando i lor peccati
7 Or egli, veggendo molti de’ Farisei e de’ Sadducei venire al suo battesimo, disse loro: Progenie di vipere, chi vi ha mostrato di fuggir dall’ira a venire?
8 Fate adunque frutti degni dal ravvedimento.
9 E non pensate di dir fra voi stessi: Noi abbiamo Abrahamo per padre; perciocchè io vi dico, che Iddio può, eziandio da queste pietre, far sorgere dei figliuoli ad Abrahamo.
10 Or già è ancora posta la scure alla radice degli alberi; ogni albero adunque che non fa buon frutto, sarà di presente tagliato, e gettato nel fuoco.
11 Ben vi battezzo io con acqua, a ravvedimento; ma colui che viene dietro a me è più forte di me, le cui suole io non son degno di portare; egli vi battezzerà con lo Spirito Santo e col fuoco.
12 Egli ha la sua ventola in mano, e monderà interamente l’aia sua, e raccoglierà il suo grano nel granaio; ma arderà la paglia col fuoco inestinguibile
13 ALLORA venne Gesù di Galilea al Giordano a Giovanni, per esser da lui battezzato.
14 Ma Giovanni lo divietava forte, dicendo: Io ho bisogno di esser battezzato da te, e tu vieni a me!
15 E Gesù, rispondendo, gli disse: Lascia al presente; perciocchè così ci conviene adempiere ogni giustizia. Allora egli lo lasciò fare.
16 E Gesù, tosto che fu battezzato, salì fuor dell’acqua; ed ecco, i cieli gli si apersero, ed egli vide lo Spirito di Dio scendere in somiglianza di colomba, e venire sopra di esso.
17 Ed ecco una voce dal cielo, che disse: Questo è il mio diletto Figliuolo, nel quale io prendo il mio compiacimento
1 Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Judea kõrves
2 ning ütles: „Parandage meelt, sest Taevariik on lähedal!"
3 Tema on nimelt see, kellest prohvet Jesaja on rääkinud, üteldes: „Hüüdja hääl on kõrves: Valmistage Issanda teed, õgvendage Tema teerajad!"
4 Aga Johannesel oli riie kaameli karvust ja nahkvöö vööl; ja tema toit oli rohutirtsud ja metsmesi.
5 Siis läks välja tema juure Jeruusalem ja kogu Judea ja kõik Jordani ümberkaudne maa;
6 ja ta ristis nad Jordani jões ning nad tunnistasid oma patud.
7 Aga nähes palju varisere ja sadusere tulevat ristimisele, ütles ta neile: „Te rästikute sigitis, kes on teile märku annud põgeneda tulevase viha eest?
8 Seepärast kandke õiget meeleparanduse vilja
9 ja ärge arvake võivat ütelda iseenestes: meil on Aabraham isaks; sest ma ütlen teile, et Jumal võib neist kividest äratada Aabrahamile lapsi.
10 Ent kirves on juba puude juure küljes; iga puu nüüd, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle.
11 Mina ristin teid küll veega meeleparanduseks, aga Kes tuleb pärast mind, on vägevam mind ja mina ei ole kõlvuline Temale jalatseidki kandma; Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega.
12 Ta visk-labidas on Tema käes ja Ta puhastab Oma rehealuse ja kogub Oma nisud aita, kuid aganad Ta põletab ära kustutamatu tulega."
13
14 Kuid Johannes peatas Teda, üteldes: „Minule on vaja, et Sina mind ristiksid, ja Sina tuled minu juure!"
15 Jeesus vastas ning ütles temale: „Olgu nüüd nii; sest nõnda on meie kohus täita kõike õigust." Siis Johannes andis Temale järele.
16 Kui nüüd Jeesus oli ristitud, tuli Ta sedamaid veest välja. Ja ennäe, taevad avanesid, ja Ta nägi Jumala Vaimu laskuvat alla kui tuvi ja tulevat Tema peale.
17 Ja vaata, taevast kostis hääl, mis ütles: „Seesinane on Minu armas Poeg, Kellest Mul on hea meel!"