1 PAOLO, servo di Gesù Cristo, chiamato ad essere apostolo,
2 appartato per l’Evangelo di Dio, il quale egli avea innanzi promesso, per li suoi profeti, nelle scritture sante,
3 intorno al suo Figliuolo, Gesù Cristo, nostro Signore;
4 fatto del seme di Davide, secondo la carne; dichiarato Figliuol di Dio in potenza, secondo lo Spirito della santità, per la risurrezione da’ morti;
5 per lo quale noi abbiam ricevuta grazia ed apostolato, all’ubbidienza di fede fra tutte le genti, per lo suo nome;
6 fra le quali siete ancora voi, chiamati da Gesù Cristo;
7 a voi tutti che siete in Roma, amati da Dio, santi chiamati: grazia, e pace da Dio, nostro Padre, e dal Signor Gesù Cristo
8 IMPRIMA io rendo grazie all’Iddio mio per Gesù Cristo, per tutti voi, che la vostra fede è pubblicata per tutto il mondo.
9 Perciocchè Iddio, al quale io servo nello spirito mio, nell’evangelo del suo Figliuolo, mi è testimonio, ch’io non resto mai di far menzione di voi;
10 pregando del continuo nelle mie orazioni di poter venire a voi; se pure, per la volontà di Dio, in fine una volta mi sarà porta la comodità di fare il viaggio.
11 Perciocchè io desidero sommamente di vedervi, per comunicarvi alcun dono spirituale, acciocchè siate confermati.
12 E questo è, per esser congiuntamente consolato in voi, per la fede comune fra noi, vostra e mia.
13 Ora, fratelli, io non voglio che ignoriate che molte volte io ho proposto di venire a voi, acciocchè io abbia alcun frutto fra voi, come ancora fra le altre genti; ma sono stato impedito infino ad ora.
14 Io son debitore a’ Greci, ed ai Barbari; a’ savi, ed a’ pazzi.
15 Così, quant’è a me, io son pronto ad evangelizzare eziandio a voi che siete in Roma
16 PERCIOCCHÈ io non mi vergogno dell’evangelo di Cristo; poichè esso è la potenza di Dio in salute ad ogni credente; al Giudeo imprima, poi anche al Greco.
17 Perciocchè la giustizia di Dio è rivelata in esso, di fede in fede; secondo ch’egli è scritto: E il giusto viverà per fede.
18 POICHÈ l’ira di Dio si palesa dal cielo sopra ogni empietà, ed ingiustizia degli uomini, i quali ritengono la verità in ingiustizia
19 Imperocchè, ciò che si può conoscer dì Dio è manifesto in loro, perciocchè Iddio l’ha manifestato loro.
20 Poichè le cose invisibili d’esso, la sua eterna potenza, e deità, essendo fin dalla creazion del mondo intese per le opere sue, si veggono chiaramente, talchè sono inescusabili.
21 Perciocchè, avendo conosciuto Iddio, non però l’hanno glorificato, nè ringraziato, come Dio; anzi sono invaniti nei lor ragionamenti, e l’insensato lor cuore è stato intenebrato.
22 Dicendosi esser savi, son divenuti pazzi.
23 Ed hanno mutata la gloria dell’incorruttibile Iddio nella simiglianza dell’immagine dell’uomo corruttibile, e degli uccelli, e delle bestie a quattro piedi, e de’ rettili.
24 Perciò ancora Iddio li ha abbandonati a bruttura, nelle concupiscenze de’ lor cuori, da vituperare i corpi loro gli uni con gli altri.
25 Essi, che hanno mutata la verità di Dio in menzogna, ed hanno adorata e servita la creatura, lasciato il Creatore, che è benedetto in eterno. Amen.
26 Perciò, Iddio li ha abbandonati ad affetti infami; poichè anche le lor femmine hanno mutato l’uso naturale in quello che è contro a natura.
27 E simigliantemente i maschi, lasciato l’uso natural della femmina, si sono accesi nella lor libidine gli uni inverso gli altri, commettendo maschi con maschi la disonestà, ricevendo in loro stessi il pagamento del loro errore qual si conveniva.
28 E, siccome non hanno fatta stima di riconoscere Iddio, così li ha Iddio abbandonati ad una mente reproba, da far le cose che non si convengono;
29 essendo ripieni d’ogni ingiustizia, di malvagità, di cupidigia, di malizia; pieni d’invidia, d’omicidio, di contesa, di frode, di malignità;
30 cavillatori, maldicenti, nemici di Dio, ingiuriosi, superbi, vanagloriosi, inventori di mali, disubbidienti a padri ed a madri;
31 insensati, senza fede ne’ patti, senza affezion naturale, implacabili, spietati.
32 I quali, avendo riconosciuto il diritto di Dio, che coloro che fanno cotali cose son degni di morte, non solo le fanno, ma ancora acconsentono a coloro che le commettono
1 Paulus, Jeesuse Kristuse sulane, kutsutud Apostliks, välja valitud kuulutama Jumala Evangeeliumi,
2 mille Jumal on enne tõotanud Oma prohvetite kaudu pühades kirjades
3 Oma Pojast - Kes liha poolest on sündinud Taaveti soost
4 ja pühaduse vaimu poolest on seatud surnuist ülestõusmise läbi Jumala Pojaks väes - Jeesusest Kristusest, meie Issandast,
5 Kelle läbi me oleme saanud armu ja apostliameti, et äratada usu sõnakuulelikkust Tema nime heaks kõigi rahvaste seas,
6 kelle seast ka teie olete Jeesuse Kristuse poolt kutsutud,
7 kõigile Roomas olevaile Jumala armastatuile, kutsutud pühadele: armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt.
8 Kõigepealt ma tänan oma Jumalat Jeesuse Kristuse läbi teie kõikide pärast, et teie usust kiitvalt kõneldakse kogu maailmas.
9 Sest Jumal, Keda ma oma vaimus teenin Tema Poja Evangeeliumi kuulutamisega, on mu tunnistaja, kuidas ma lakkamata pean teid meeles,
10 aina oma palvetes anudes, kas ma juba kord Jumala tahtmisel saaksin tulla teie juurde.
11 Sest ma igatsen teid näha, et võiksin jagada teile pisut vaimulikku annet teie kinnituseks;
12 see on, et me teie juures üheskoos olles vastastikku ergutaksime üksteist ühise usu, teie ja minu oma läbi.
13 Ja ma ei taha, vennad, et teil oleks teadmata, et ma sageli olen ette võtnud tulla teie juurde, et ma ka teie seas võiksin saata mõnd kasu, nõnda nagu muude paganate seas; aga ma olin tänini takistatud.
14 Ma olen nii kreeklaste kui umbkeelsete, nii tarkade kui rumalate võlglane;
15 siis olen ma omalt poolt valmis ka teile, Roomas asuvaile, Evangeeliumi kuulutama.
16 Sest ma ei häbene Evangeeliumi; sest see on Jumala vägi õndsakssaamiseks igaühele, kes usub, nii juudile esiti kui ka kreeklasele.
17 Sest temas saab ilmsiks Jumala õigus usust usku, nõnda nagu on kirjutatud: „Õige elab usust!"
18 Sest Jumala viha saab ilmsiks taevast kõige inimeste jumalatuse ja ülekohtu vastu, nende vastu, kes tõde ülekohtuga kinni peavad,
19 sellepärast et see, mida teatakse Jumalast, on avalik nende seas; sest Jumal on seda neile avaldanud.
20 Sest Tema nähtamatut olu, nii Tema igavest väge kui jumalikku olemist, nähakse, kui neid pannakse tähele, Tema tegudes maailma loomisest alates, nii et nad ei saa vabanduda,
21 sellepärast et nad Jumalat tundes ei ole teda kui Jumalat austanud ega tänanud, vaid on oma mõtlemistes saanud tühiseks ja nende mõistmatu süda on läinud pimedaks.
22 Kiites endid targaks, on nad saanud jõledaks
23 ja on kadumatu Jumala au vahetanud kaduva inimese ja lindude ja neljajalgsete ja roomajate sarnase kuju vastu.
24 Sellepärast on Jumal nad andnudki nende südamete himudes rüvedusse, oma ihusid ise pilastama.
25 Nemad on Jumala tõe vahetanud vale vastu ja on austanud ning teeninud loodut enam kui Loojat, Kes on ülistatud igavesti. Aamen.
26 Sellepärast on Jumal nad andnud häbematuisse ihadesse; sest nende naised on vahetanud loomuliku sugulise käitlemise loomuvastasega,
27 ja samuti on ka mehed loobunud loomulikust naise sugulisest käitlemisest ja on oma himus süttinud üksteisest ja teinud rõvedust mees mehega ja kätte saanud iseenestes oma eksimuse palga, mille pidid saama.
28 Ja nagu nad heaks ei arvanud kinni pidada Jumala tunnetamisest, nii on Jumal nad andnud hoolimatu meele sisse, tegema seda, mis ei kõlba;
29 nad on täis kõike ülekohut, kurjust, ahnust, tigedust, täis kadedust, mõrva, riidu, kurikavalust; nad on keelekandjad,
30 laimajad, Jumala vihkajad, ülbed, suurelised, hooplejad, leidlikud kurjale, sõnakuulmatud vanemaile,
31 mõistmatud, lepingu rikkujad, armuheitmatud, halastamatud,
32 kes, ehk nad küll tunnevad Jumala õiguse määrust ja teavad, et need, kes teevad niisuguseid asju, on surma väärt, ei tee mitte ainult sedasama, vaid tunnevad head meelt neist, kes nõnda teevad.