1 CHE diremo adunque che il padre nostro Abrahamo abbia ottenuto secondo la carne?
2 Perciocchè, se Abrahamo è stato giustificato per le opere, egli ha di che gloriarsi; ma egli non ha nulla di che gloriarsi appo Iddio.
3 Imperocchè, che dice la scrittura? Or Abrahamo credette a Dio, e ciò gli fu imputato a giustizia.
4 Ora, a colui che opera, il premio non è messo in conto per grazia, ma per debito.
5 Ma, a colui che non opera, anzi crede in colui che giustifica l’empio, la sua fede gli è imputata a giustizia.
6 Come ancora Davide dice la beatitudine esser dell’uomo, a cui Iddio imputa la giustizia, senza opere, dicendo:
7 Beati coloro, le cui iniquità son rimesse, e i cui peccati son coperti.
8 Beato l’uomo, a cui il Signore non avrà imputato peccato
9 Ora dunque, questa beatitudine cade ella sol nella circoncisione, ovvero anche nell’incirconcisine? poichè noi diciamo che la fede fu imputata ad Abrahamo a giustizia.
10 In che modo dunque gli fu ella imputata? mentre egli era nella circoncisione, o mentre era nell’incirconcisione? non mentre era nella circoncisione, anzi nell’incirconcisione.
11 Poi ricevette il segno della circoncisione, suggello della giustizia della fede, la quale egli avea avuta, mentre egli era nell’incirconcisione, affin d’esser padre di tutti coloro che credono, essendo nell’incirconcisione, acciocchè ancora a loro sia imputata la giustizia;
12 e padre della circoncisione, a rispetto di coloro che non solo son della circoncisione, ma eziandio seguono le pedate della fede del padre nostro Abrahamo, la quale egli ebbe mentre era nell’incirconcisione.
13 Perciocchè la promessa d’essere erede del mondo non fu fatta ad Abrahamo, od alla sua progenie per la legge, ma per la giustizia della fede.
14 Poichè, se coloro che son della legge sono eredi, la fede è svanita, e la promessa annullata;
15 perciocchè la legge opera ira; ma dove non è legge, eziandio non vi è trasgressione.
16 Perciò, è per fede affin d’esser per grazia; acciocchè la promessa sia ferma a tutta la progenie; non a quella solamente ch’è della legge, ma eziandio a quella ch’è della fede d’Abrahamo; il quale secondo che è scritto:
17 Io ti ho costituito padre di molte nazioni, è padre di tutti noi davanti a Dio, a cui egli credette, il qual fa vivere i morti, e chiama le cose che non sono, come se fossero.
18 Il quale contro a speranza in isperanza credette; per divenir padre di molte nazioni, secondo che gli era stato detto: Così sarà la tua progenie.
19 E, non essendo punto debole nella fede, non riguardò al suo corpo già ammortito, essendo egli d’età presso di cent’anni; nè all’ammortimento della matrice di Sara.
20 E non istette in dubbio per incredulità intorno alla promessa di Dio; anzi fu fortificato per la fede, dando gloria a Dio.
21 Ed essendo pienamente accertato che ciò ch’egli avea promesso, era anche potente da farlo.
22 Laonde ancora ciò gli fu imputato a giustizia
23 Ora, non per lui solo è scritto che gli fu imputato.
24 Ma ancora per noi, ai quali sarà imputato; i quali crediamo in colui che ha suscitato da’ morti Gesù, nostro Signore.
25 Il quale è stato dato per le nostre offese, ed è risuscitato per la nostra giustificazione
1 Mis me siis ütleme oma lihase esiisa Aabrahami saavutanud olevat?
2 Sest kui Aabraham on õigeks mõistetud tegudest, on temal kiitlemist, kuid mitte Jumala ees.
3 Sest mis ütleb Kiri? „Aabraham uskus Jumalat ja see arvati temale õiguseks!"
4 Aga tegude tegijale ei arvata palka mitte armust, vaid teenet mööda.
5 Aga kes tegusid ei tee, vaid usub Temasse, Kes mõistab õigeks jumalatu, sellele arvatakse tema usk õiguseks,
6 nõnda nagu Taavet kiidab õndsaks inimest, kellele Jumal arvab õiguse osaks ilma tegudeta:
7 „Õndsad need, kelle ülekohus on andeks antud ja kelle patud on kinni kaetud.
8 Õnnis see, kellele Jumal pattu ei arvesta!"
9 Kas nüüd see õndsakskiitmine käib ainult ümberlõigatute kohta või ka ümberlõikamatute kohta? Me ju ütleme, et Aabrahamile usk arvati õiguseks.
10 Kuidas see siis arvati? Kas siis, kui ta oli ümberlõigatu või kui ta oli ümberlõikamatu? Mitte kui ta oli ümberlõigatu, vaid kui ta oli ümberlõikamatu.
11 Ja ümberlõikamise märgi ta sai selle usu õiguse kinnituseks, mis tal oli ümberlõikamata põlves, et ta oleks kõikide isa, kes usuvad ümberlõikamatutena, et õigus arvatakse ka neile osaks
12 ja et ta oleks ka ümberlõigatute isa, nende isa, kes mitte ainult ei ole ümber lõigatud, vaid ka käivad meie isa Aabrahami usu jälgedes, mis tal oli juba ümberlõikamatuna.
13 Sest see tõotus, et Aabraham saab maailma pärijaks, ei antud temale ega tema soole mitte käsu läbi, vaid usu õiguse kaudu.
14 Sest kui need, kes on käsust, on pärijad, siis on usk tühistatud ja tõotus on tehtud mõjutuks.
15 Sest käsk toob viha; aga kus ei ole käsku, seal ei ole ka üleastumist.
16 Sellepärast on see usust, et see oleks armust, et tõotus oleks kindel kogu soole, mitte üksnes sellele, mis on pärit käsust, vaid ka sellele, mis on pärit Aabrahami usust, kes on meie kõikide isa -
17 nagu on kirjutatud: „Ma olen sind pannud paljude rahvaste isaks!" - selle Jumala ees, Keda ta uskus ja Kes teeb elavaks surnud ja kutsub esile olematuid asju otsekui olevaid.
18 Tema uskus üle lootuse lootuses, et ta saab paljude rahvaste isaks vastavalt sõnale: „Nõnda peab olema sinu sugu!"
19 Ja ta ei läinud usus nõdraks tähele pannes oma ihu, mis oli elatanud - oli ta ju umbes saja-aastane - ja et Saara lapsekoda oli surnud.
20 Ent Jumala tõotusest ta ei mõtelnud uskmatuses kaksipidi, vaid sai vägevaks usus, andes Jumalale austust
21 ja olles täiesti julge selles, et Jumal on vägev tegema, mis Ta on tõotanud.
22 Sellepärast see arvatigi temale õiguseks.
23 Aga ei ole mitte üksnes tema pärast kirjutatud, et see arvati temale õiguseks,
24 vaid ka meie pärast, kellele see peab arvatama õiguseks, sest me usume Temasse, Kes surnuist üles äratas meie Issanda Jeesuse,
25 Kes loovutati meie üleastumiste pärast ja üles äratati meie õigekssaamise pärast.