1 GIACOMO, servitor di Dio, e del Signor Gesù Cristo, alle dodici tribù, che son nella dispersione; salute

2 REPUTATE compiuta allegrezza, fratelli miei, quando sarete caduti in diverse tentazioni;

3 sapendo che la prova della vostra fede produce pazienza.

4 Or abbia la pazienza un’opera compiuta; acciocchè voi siate compiuti ed intieri, non mancando di nulla.

5 Che se alcun di voi manca di sapienza, chieggala a Dio, che dona a tutti liberalmente, e non fa onta, e gli sarà donata.

6 Ma chieggala in fede, senza star punto in dubbio; perciocchè chi sta in dubbio è simile al fiotto del mare, agitato dal vento e dimenato.

7 Imperocchè, non pensi già quel tal uomo di ricever nulla dal Signore;

8 essendo uomo doppio di cuore, instabile in tutte le sue vie.

9 Or il fratello che è in basso stato si glorii della sua altezza.

10 E il ricco, della sua bassezza; perciocchè egli trapasserà come fior d’erba.

11 Imperocchè, come quando è levato il sole con l’arsura, egli ha tosto seccata l’erba, e il suo fiore è caduto, e la bellezza della sua apparenza è perita, così ancora si appasserà il ricco nelle sue vie.

12 Beato l’uomo che sopporta la tentazione; perciocchè, essendosi reso approvato, egli riceverà la corona della vita, la quale il Signore ha promessa a coloro che l’amano

13 Niuno, essendo tentato, dica: Io son tentato da Dio; poichè Iddio non può esser tentato di mali, e altresì non tenta alcuno.

14 Ma ciascuno è tentato, essendo attratto e adescato dalla propria concupiscenza.

15 Poi appresso, la concupiscenza, avendo conceputo, partorisce il peccato; e il peccato, essendo compiuto, genera la morte.

16 Non errate, fratelli miei diletti:

17 ogni buona donazione, ed ogni dono perfetto, è da alto, discendendo dal padre dei lumi, nel quale non vi è mutamento, nè ombra di cambiamento.

18 Egli ci ha di sua volontà generati per la parola della verità, acciocchè siamo in certo modo le primizie delle sue creature

19 PERCIÒ, fratelli miei diletti, sia ogni uomo pronto all’udire, tardo al parlare, lento all’ira.

20 Perciocchè l’ira dell’uomo non mette in opera la giustizia di Dio.

21 Perciò, deposta ogni lordura, e feccia di malizia, ricevete con mansuetudine la parola innestata in voi, la quale può salvar le anime vostre.

22 E siate facitori della parola, e non solo uditori; ingannando voi stessi.

23 Perciocchè, se alcuno è uditor della parola, e non facitore, egli è simile ad un uomo che considera la sua natia faccia in uno specchio.

24 Imperocchè, dopo ch’egli si è mirato, egli se ne va, e subito ha dimenticato quale egli fosse.

25 Ma chi avrà riguardato bene addentro nella legge perfetta, che è la legge della libertà, e sarà perseverato; esso, non essendo uditore dimentichevole, ma facitor dell’opera, sarà beato nel suo operare.

26 Se alcuno pare esser religioso fra voi, e non tiene a freno la sua lingua, ma seduce il cuor suo, la religion di quel tale è vana.

27 La religione pura ed immacolata, dinanzi a Dio e Padre, è questa; visitar gli orfani, e le vedove, nelle loro afflizioni; e conservarsi puro dal mondo

1 Jakoobus, Jumala ja Issanda Jeesuse Kristuse sulane, saadab tervisi hajuvil asuvaile kaheteistkümnele suguharule.

2 Pidage lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse,

3 ja teadke, et teie usu katsumine saadab kannatlikkust!

4 Ent kannatlikkus omagu täiuslikku tegu, et te oleksite täiuslikud ja laitmatud ega oleks teil mingit puudust.

5 Aga kui kellelgi teist on puudu tarkusest, see palugu Jumalalt, Kes kõigile annab suisa ega tee etteheiteid, ja siis antakse temale.

6 Ent ta palugu usus, ilma kahtlemata; sest kes kahtleb, sarnaneks merelainele, mida tuul tõstab ning sinna ja tänna peksab.

7 Niisugune inimene ärgu ometi arvaku, et ta midagi saab Issandalt;

8 ta on kaksipidise meelega mees, ebakindel kõigil oma teedel.

9 Ent madal vend kiidelgu oma suurusest,

10 aga rikas oma madalusest, sest ta kaob nagu rohu õieke.

11 Sest päike tõusis palavaga ja kuivatas rohu ära, ja selle õieke varises maha ning tema näo ilu hävis. Nõnda närtsib ka rikas oma retkedel!

12 Õnnis see mees, kes ära kannatab kiusatuse; sest kui ta on läbi katsutud, saab ta elukrooni, mille Issand on tõotanud neile, kes Teda armastavad.

13 Ärgu ükski kiusatuses olles öelgu: „Mind kiusab Jumal!" Sest Jumalat ei kiusata kurjaga ja Tema Ise ei kiusa kedagi.

14 Aga igaüht kiusatakse, kui tema enese himu teda veab ning ahvatleb;

15 pärast, kui himu on rasestunud, toob ta patu ilmale, aga kui patt on täiesti tehtud, sünnitab ta surma.

16 Ärge eksige, mu armsad vennad!

17 Kõik hea and ja kõik täiuslik annetus on ülalt ja tuleb valguse Isalt, Kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju.

18 Tema on meid Oma tahtel sünnitanud tõe sõnaga, et oleksime Tema loodute esmasündinute hulgast.

19 Teie teate seda, mu armsad vennad. Olgu vaid iga inimene nobe kuulma, pikaline rääkima, pikaline vihale.

20 Sest mehe viha ei tekita õigust Jumala ees.

21 Sellepärast heitke ära kõik rüvedus ja viimnegi paha ning võtke tasase meelega vastu sõna, mis teisse istutati ja võib teie hinged päästa!

22 Aga olge sõna tegijad ja mitte ükspäinis kuuljad, iseendid pettes.

23 Sest kui keegi on sõna kuulja ja mitte tegija, siis on ta mehe sarnane, kes vaatab oma ihulikku palet peeglis.

24 Ta vaatas ennast, läks minema ja unustas varsti, missugune ta oli.

25 Aga kes vabaduse täiusliku käsu sisse kummardades on vaadanud ja jääb selle juurde, ei ole unustav kuulja, vaid on teo tegija; see on õnnis oma tegemises.

26 Kui keegi arvab Jumalat teenivat ja ei talitse oma keelt, vaid petab oma südant, selle jumalateenistus on tühine.

27 Puhas ja laitmatu jumalateenistus Jumala ja Isa ees on see: vaestelaste ja lesknaiste eest hoolitseda nende viletsuses ja hoida ennast maailmast reostamatuna.