1 FRATELLI miei, non abbiate la fede della gloria di Gesù Cristo, Signor nostro, con riguardi alle qualità delle persone.
2 Perciocchè, se nella vostra raunanza entra un uomo con l’anel d’oro, in vestimento splendido; e v’entra parimente un povero, in vestimento sozzo;
3 e voi riguardate a colui che porta il vestimento splendido, e gli dite: Tu, siedi qui onorevolmente; e al povero dite: Tu, stattene quivi in piè, o siedi qui sotto allo scannello de’ miei piedi;
4 non avete voi fatta differenza in voi stessi? e non siete voi divenuti de’ giudici con malvagi pensieri?
5 Ascoltate, fratelli miei diletti: non ha Iddio eletti i poveri del mondo, per esser ricchi in fede, ed eredi dell’eredità ch’egli ha promessa a coloro che l’amano?
6 Ma voi avete disonorato il povero. I ricchi non son eglino quelli che vi tiranneggiano? non son eglino quelli che vi traggono alle corti?
7 Non son eglino quelli che bestemmiano il buon nome, del quale voi siete nominati?
8 Se invero voi adempiete la legge reale, secondo la scrittura: Ama il tuo prossimo, come te stesso, fate bene.
9 Ma, se avete riguardo alla qualità delle persone, voi commettete peccato, essendo dalla legge convinti, come trasgressori.
10 Perciocchè, chiunque avrà osservata tutta la legge, ed avrà fallito in un sol capo, è colpevole di tutti.
11 Poichè colui che ha detto: Non commettere adulterio; ha ancor detto: Non uccidere; che se tu non commetti adulterio, ma uccidi, tu sei divenuto trasgressor della legge.
12 Così parlate, e così operate, come avendo da esser giudicati per la legge della libertà.
13 Perciocchè il giudicio senza misericordia sarà contro a colui che non avrà usata misericordia; e misericordia si gloria contro a giudicio
14 CHE utilità vi è, fratelli miei, se alcuno dice d’aver fede, e non ha opere? può la fede salvarlo?
15 Che se un fratello, o sorella, son nudi, e bisognosi del nudrimento cotidiano;
16 ed alcun di voi dice loro: Andatevene in pace, scaldatevi, e satollatevi; e voi non date loro i bisogni del corpo; qual pro fate loro?
17 Così ancora la fede a parte, se non ha le opere, è per sè stessa morta.
18 Anzi alcuno dirà; Tu hai la fede, ed io ho le opere; mostrami la tua fede senza le tue opere, ed io ti mostrerò la fede mia per le mie opere.
19 Tu credi che Iddio è un solo; ben fai; i demoni lo credono anch’essi, e tremano.
20 Ora, o uomo vano, vuoi tu conoscere che la fede senza le opere è morta?
21 Non fu Abrahamo, nostro padre, giustificato per le opere, avendo offerto il suo figliuolo Isacco sopra l’altare?
22 Tu vedi che la fede operava insieme con le opere d’esso, e che per le opere la fede fu compiuta.
23 E fu adempiuta la scrittura, che dice: Ed Abrahamo credette a Dio, e ciò gli fu imputato a giustizia; ed egli fu chiamato: Amico di Dio.
24 Voi vedete adunque che l’uomo è giustificato per le opere, e non per la fede solamente.
25 Simigliantemente ancora non fu Raab, la meretrice, giustificata per le opere, avendo accolti i messi, e mandatili via per un altro cammino?
26 Poichè, siccome il corpo senza spirito è morto, così ancora la fede senza le opere è morta
1 Mu vennad, pidage usku meie au Issandasse Jeesusesse Kristusesse, sõltumata isikute lugupidamisest.
2 Sest kui teie koosolekule tuleb mees, kuldsõrmus sõrmes ja uhkes rüüs, ent tuleb ka vaene räpases rüüs,
3 ja te vaatate sellele, kes kannab uhket rüüd ning ütlete temale: „Sina istu siia mugavasse kohta!", ja ütlete vaesele: „Sina seisa seal!" või: „Istu siia mu jalajäri ette!",
4 kas te siis ei ole valesti otsustanud ja saanud halbade juhtmõtetega kohtumõistjaiks?
5 Kuulge, mu armsad vennad, kas ei ole Jumal valinud selle maailma vaesed saama rikkaiks usus ja Kuningriigi pärijaiks, mille Ta on tõotanud neile, kes Teda armastavad?
6 Teie aga olete vaest halvaks pannud. Eks tarvita just rikkad vägivalda teie vastu ja vea teid kohtukodadesse?
7 Eks nemad pilka seda kallist nime, mis on nimetatud teie üle?
8 Kui te tõesti täidate kuninglikku käsku Kirja sõna järgi: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!", siis te teete hästi;
9 aga kui te peate ühest rohkem lugu kui teisest, siis te teete pattu ja käsk tunnistab teid üleastujaiks.
10 Sest kes kogu käsuõpetust peab ja eksib ühe vastu, on saanud süüdlaseks kõigi vastu.
11 Sest See, Kes on öelnud: „Sa ei tohi abielu rikkuda!", on ka öelnud: „Sa ei tohi tappa!" Kui sa nüüd ei riku abielu, aga tapad, siis oled saanud käsust üleastujaks.
12 Nõnda rääkige ja nõnda toimige kui need, kellele tuleb kohut mõista vabaduse käsu järgi.
13 Sest kohus on halastuseta sellele, kes ei ole osutanud halastust; kuid halastus võib võidurõõmutseda kohtu üle!
14 Mis kasu on sellest, mu vennad, kui keegi ütleb enesel usku olevat, aga tegusid temal ei ole? Ega usk või teda õndsaks teha?
15 Kui vend või õde on alasti ja neil puudub igapäevane toidus,
16 ja keegi teie seast ütleb neile: „Minge rahuga, soojendage endid ja sööge kõhud täis!", aga te ei anna neile ihu tarbeid, mis on sellest kasu?
17 Nõnda ka usk, kui tal ei ole tegusid, on iseenesest surnud.
18 Aga mõni ehk ütleb: „Sinul on usk ja minul on teod!" Näita mulle oma usku lahus tegudest, küll mina näitan sulle usku oma tegudega!
19 Sina usud, et Jumal on ainus. Sa teed hästi! Ka kurjad vaimud usuvad seda ja värisevad.
20 Ent kas tahad teada, oh tühine inimene, et usk lahus tegudest on tõhutu?
21 Eks Aabraham, meie isa, mõistetud õigeks tegudest, kui ta oma poja Iisaki viis ohvrialtarile?
22 Sa näed, et usk töötas ühes tema tegudega ja et tegudest sai usk täiuslikuks
23 ja täitus Kiri, mis ütleb: „Aabraham uskus Jumalat ja see arvati temale õiguseks ning ta nimetati Jumala sõbraks."
24 Te näete, et inimene mõistetakse õigeks tegudest ja mitte ükspäinis usust.
25 Ja eks nõndasamuti ka hoor Raahab mõistetud õigeks tegudest, kui ta vastu võttis käskjalad ja nad ära saatis teist teed?
26 Sest samuti nagu ihu ilma vaimuta on surnud, nõnda ka usk ilma tegudeta on surnud.