1 Puis Jacob se mit en chemin, et s'en alla au pays des Orientaux.

2 Et il regarda; et voici, il vit un puits dans les champs, et là même trois troupeaux de brebis couchés auprès; car on y abreuvait les troupeaux. Et la pierre qui couvrait l'ouverture du puits était grande.

3 Tous les troupeaux se rassemblaient là; alors on roulait la pierre de dessus l'ouverture du puits, et on abreuvait les troupeaux; ensuite on remettait la pierre à sa place, sur l'ouverture du puits.

4 Et Jacob dit aux bergers: Mes frères, d'où êtes-vous? Et ils répondirent: Nous sommes de Charan.

5 Et il leur dit: Connaissez-vous Laban, fils de Nachor? Et ils répondirent: Nous le connaissons.

6 Il leur dit: Se porte-t-il bien? Ils lui répondirent: Il se porte bien; et voici Rachel, sa fille, qui vient avec le troupeau.

7 Et il dit: Voici, il est encore grand jour; il n'est pas temps de rassembler le bétail; abreuvez les brebis, et allez les paître.

8 Ils répondirent: Nous ne pouvons pas, jusqu'à ce que tous les troupeaux soient rassemblés; alors on roule la pierre de dessus l'ouverture du puits, et nous abreuvons les troupeaux.

9 Comme il parlait encore avec eux, Rachel arriva avec le troupeau de son père; car elle était bergère.

10 Et dès que Jacob vit Rachel, fille de Laban, frère de sa mère, et le troupeau de Laban, frère de sa mère, il s'approcha, roula la pierre de dessus l'ouverture du puits, et abreuva le troupeau de Laban, frère de sa mère.

11 Et Jacob baisa Rachel; et, élevant la voix, il pleura.

12 Et Jacob apprit à Rachel qu'il était parent de son père, et qu'il était fils de Rébecca; et elle courut le rapporter à son père.

13 Et aussitôt que Laban entendit parler de Jacob, fils de sa sœur, il courut au-devant de lui, l'embrassa, et le baisa, et le fit venir dans sa maison; et il raconta à Laban toutes ces choses.

14 Et Laban lui dit: Certainement, tu es mon os et ma chair; et il demeura avec lui un mois de temps.

15 Puis Laban dit à Jacob: Parce que tu es mon frère, me serviras-tu pour rien? Dis-moi quel sera ton salaire.

16 Or, Laban avait deux filles, dont l'aînée s'appelait Léa, et la plus jeune Rachel.

17 Mais Léa avait les yeux délicats, et Rachel était belle de taille, et belle de visage.

18 Et Jacob aimait Rachel; et il dit: Je te servirai sept ans pour Rachel, ta plus jeune fille.

19 Et Laban répondit: Il vaut mieux que je te la donne que si je la donnais à un autre; demeure avec moi.

20 Jacob servit donc sept ans pour Rachel; et ils ne lui semblèrent que quelques jours, parce qu'il l'aimait.

21 Et Jacob dit à Laban: Donne-moi ma femme; car mon temps est accompli, et je viendrai vers elle.

22 Alors Laban rassembla tous les gens du lieu, et fit un festin.

23 Et le soir il prit Léa, sa fille, et l'amena à Jacob, qui vint vers elle.

24 Et Laban donna sa servante Zilpa pour servante à Léa, sa fille.

25 Et le matin, voici, c'était Léa; et Jacob dit à Laban: Qu'est-ce que tu m'as fait? N'est-ce pas pour Rachel que j'ai servi chez toi? Et pourquoi m'as-tu trompé?

26 Laban répondit: On ne fait pas ainsi dans ce lieu, de donner la plus jeune avant l'aînée.

27 Achève la semaine de celle-ci, et nous te donnerons aussi l'autre, pour le service que tu feras encore chez moi sept autres années.

28 Et Jacob fit ainsi, il acheva la semaine de celle-ci; puis Laban lui donna pour femme Rachel, sa fille.

29 Et Laban donna sa servante Bilha pour servante à Rachel, sa fille.

30 Il vint donc aussi vers Rachel, et il aima Rachel plus que Léa, et il servit chez Laban encore sept autres années.

31 Et l'Éternel, voyant que Léa était haïe, la rendit féconde; mais Rachel était stérile.

32 Et Léa conçut et enfanta un fils, qu'elle appela Ruben (voyez un fils! ). Car elle dit: L'Éternel a regardé mon affliction; maintenant mon mari m'aimera.

33 Elle conçut encore, et enfanta un fils, et dit: L'Éternel a entendu que j'étais haïe, et il m'a encore donné celui-ci; et elle l'appela Siméon (exaucement).

34 Elle conçut encore, et enfanta un fils, et dit: Pour cette fois, mon mari s'attachera à moi; car je lui ai enfanté trois fils; c'est pourquoi on l'appela Lévi (attachement).

35 Elle conçut encore et enfanta un fils, et dit: Cette fois je louerai l'Éternel; c'est pourquoi elle l'appela Juda (louange). Et elle cessa d'avoir des enfants.

1 Ja Jaakob läks teele ning jõudis hommikumaa poegade maale.

2 Ta vaatas, ja ennäe, väljal oli kaev! Ja vaata, sealsamas, selle kõrval, lebas kolm pudulojuste karja, sest sellest kaevust joodeti karju; kaevu suul aga oli suur kivi.

3 Kui kõik karjad olid kogunenud sinna, siis veeretati kivi kaevu suult, joodeti pudulojuseid ja seati kivi tagasi paika kaevu suule.

4 Ja Jaakob küsis neilt: „Vennad, kust te olete?" Ja nad vastasid: „Me oleme Haaranist."

5 Siis ta küsis neilt: „Kas tunnete Laabanit, Naahori poega?" Ja nad vastasid: „Tunneme küll!"

6 Ta küsis neilt: „Kuidas ta käsi käib?" Ja nad vastasid: „Hästi! Ja näe, sealt tuleb tema tütar Raahel pudulojustega!"

7 Ta ütles: „Vaata, päike on alles kõrgel, pole veel aeg karja kokku ajada. Jootke pudulojuseid ja minge söötke neid!"

8 Aga nad vastasid: „Me ei saa enne kui kõik karjad on koos. Siis veeretatakse kivi kaevu suult ja me saame joota pudulojuseid."

9 Kui ta alles nendega rääkis, tuli Raahel oma isa pudulojustega, sest ta oli neid hoidmas.

10 Ja kui Jaakob nägi Raahelit, oma ema venna Laabani tütart ja oma ema venna Laabani pudulojuseid, siis Jaakob astus ligi ja veeretas kivi kaevu suult ning jootis oma ema venna Laabani pudulojuseid.

11 Siis Jaakob suudles Raahelit, tõstis häält ja nuttis.

12 Ja Jaakob andis Raahelile teada, et ta on tema isa sugulane ja Rebeka poeg; ja Raahel jooksis ning teatas oma isale.

13 Ja kui Laaban kuulis sõnumit oma õepojast Jaakobist, siis ta jooksis temale vastu, kaelustas ja suudles teda ning viis ta oma kotta; ja ta jutustas Laabanile kõik, mis oli sündinud.

14 Siis ütles Laaban temale: „Sa oled tõesti minu luu ja liha!" Ja ta jäi tema juurde kuuks ajaks.

15 Ja Laaban ütles Jaakobile: „Kas sa sellepärast, et oled mu sugulane, peaksid mind teenima ilma palgata? Nimeta mulle oma palk!"

16 Laabanil aga oli kaks tütart; vanema nimi oli Lea ja noorema nimi oli Raahel.

17 Leal olid läiketa silmad, aga Raahel oli jumekas ja ilusa välimusega.

18 Jaakob armastas Raahelit, seepärast ta ütles: „Ma teenin sind seitse aastat su noorema tütre Raaheli pärast!"

19 Laaban vastas: „Ma annan ta parem sinule kui mõnele teisele mehele. Jää minu juurde."

20 Ja Jaakob teenis Raaheli pärast seitse aastat, ja need olid tema silmis nagu üksikud päevad, sellepärast et ta teda armastas.

21 Siis Jaakob ütles Laabanile: „Anna mu naine mulle kätte, sest aeg on täis, et ma võin minna tema juurde!"

22 Laaban koguski kokku kõik selle paiga mehed ja tegi peo.

23 Aga õhtul ta võttis oma tütre Lea ja viis selle tema juurde; ja Jaakob heitis ta juurde.

24 Ja Laaban andis oma ümmardaja Silpa oma tütrele Leale ümmardajaks.

25 Jõudis hommik, ja vaata, see oli Lea! Siis ütles Jaakob Laabanile: „Mis sa mulle oled teinud! Eks ma ole Raaheli pärast sind teeninud? Mispärast sa mind petsid?"

26 Aga Laaban vastas: „Ei ole meie pool kombeks anda noorem enne vanemat!

27 Pea sellega pulmanädal ära, siis me anname ka teise sulle teenistuse eest, kui sa mind veel teist seitse aastat teenid!"

28 Ja Jaakob tegi nõnda ning pidas sellega pulmanädala ära, siis ta andis oma tütre Raaheli temale naiseks.

29 Ja Laaban andis oma ümmardaja Billa oma tütrele Raahelile ümmardajaks.

30 Siis Jaakob heitis ka Raaheli juurde, ta armastas ju Raahelit ikkagi rohkem kui Leat; ja ta teenis Laabanit veel teist seitse aastat.

31 Ent kui Issand nägi, et Lea hüljati, siis ta avas tema üsa; Raahel aga oli viljatu.

32 Ja Lea sai käima peale ja tõi poja ilmale ning pani temale nimeks Ruuben, sest ta ütles: „Issand on mu alandust näinud! Küllap mu mees hakkab nüüd mind armastama!"

33 Ja ta sai taas käima peale ja tõi poja ilmale ning ütles: „Issand on kuulnud, et mind hüljati! Seepärast on ta mulle ka selle andnud!" Ja ta pani temale nimeks Siimeon.

34 Ja tema sai taas käima peale ja tõi poja ilmale ning ütles: „Nüüd viimaks mu mees kiindub minusse, sest ma olen temale kolm poega ilmale toonud!" Seepärast pandi sellele nimeks Leevi.

35 Ja tema sai taas käima peale ja tõi poja ilmale ning ütles: „Nüüd ma kiidan Issandat!" Seepärast ta pani temale nimeks Juuda. Siis ta lakkas sünnitamast.