1 Il arriva qu'en ce temps-là Juda descendit d'avec ses frères, et se retira vers un homme d'Adullam, nommé Hira.
2 Et Juda y vit la fille d'un Cananéen, nommé Shua; et il la prit, et vint vers elle.
3 Et elle conçut et enfanta un fils; et il le nomma Er.
4 Et elle conçut encore, et enfanta un fils, et elle le nomma Onan.
5 Elle enfanta encore un fils, et elle le nomma Shéla. Et Juda était à Kezib, quand elle l'enfanta.
6 Et Juda prit une femme pour Er, son premier-né; elle s'appelait Tamar.
7 Mais Er, premier-né de Juda, fut méchant aux yeux de l'Éternel, et l'Éternel le fit mourir.
8 Alors Juda dit à Onan: Viens vers la femme de ton frère; prends-la, comme beau-frère, et suscite une postérité à ton frère.
9 Mais Onan savait que cette postérité ne serait pas à lui, et quand il venait vers la femme de son frère, il se souillait afin de ne point donner de postérité à son frère.
10 Et ce qu'il faisait déplut à l'Éternel; et il le fit mourir aussi.
11 Et Juda dit à Tamar, sa belle-fille: Demeure veuve dans la maison de ton père, jusqu'à ce que Shéla, mon fils, soit devenu grand. Car il disait: Prenons garde qu'il ne meure, lui aussi, comme ses frères. Et Tamar s'en alla, et demeura dans la maison de son père.
12 Et les jours s'écoulèrent, et la fille de Shua, femme de Juda, mourut. Lorsque Juda se fut consolé, il monta vers les tondeurs de ses brebis, à Thimna, avec Hira son ami, l'Adullamite.
13 Et on le fit savoir à Tamar, en disant: Voici, ton beau-père monte à Thimna, pour tondre ses brebis.
14 Alors elle quitta ses habits de veuve, et se couvrit d'un voile, et s'en enveloppa, et s'assit à l'entrée d'Énaïm, qui est sur le chemin de Thimna; car elle voyait que Shéla était devenu grand, et qu'elle ne lui avait point été donnée pour femme.
15 Et Juda la vit et la prit pour une prostituée; car elle avait couvert son visage.
16 Et il se détourna vers elle sur le chemin, et il dit: Allons, je te prie, que je vienne vers toi; car il ne savait pas que ce fût sa belle-fille. Et elle répondit: Que me donneras-tu, pour venir vers moi?
17 Et il dit: J'enverrai un chevreau du troupeau. Et elle répondit: Me donneras-tu un gage jusqu'à ce que tu l'envoies?
18 Et il dit: Quel est le gage que je te donnerai? Et elle répondit: Ton cachet, ton cordon, et ton bâton, que tu as à la main. Et il les lui donna, et il vint vers elle; et elle conçut de lui.
19 Ensuite elle se leva et s'en alla. Et elle quitta son voile, et se revêtit de ses habits de veuve.
20 Et Juda envoya le chevreau par son ami l'Adullamite, pour retirer le gage des mains de cette femme; mais il ne la trouva point.
21 Et il interrogea les hommes du lieu où elle était, en disant: Où est cette courtisane qui était à Énaïm, sur le chemin? Et ils répondirent: Il n'y a point eu ici de courtisane.
22 Et il retourna vers Juda, et dit: Je ne l'ai point trouvée, et même les gens du lieu ont dit: Il n'y a point eu ici de courtisane.
23 Et Juda dit: Qu'elle garde le gage! Il ne faut pas nous faire mépriser. Voici, j'ai envoyé ce chevreau; et tu ne l'as point trouvée.
24 Or, il arriva qu'environ trois mois après on fit rapport à Juda, en disant: Tamar, ta belle-fille, s'est prostituée, et même la voilà enceinte par suite de sa prostitution. Et Juda dit: Faites-la sortir, et qu'elle soit brûlée.
25 Comme on la faisait sortir, elle envoya dire à son beau-père: Je suis enceinte de l'homme à qui ces choses appartiennent. Et elle dit: Reconnais, je te prie, à qui sont ce cachet, ces cordons et ce bâton.
26 Alors Juda les reconnut, et dit: Elle est plus juste que moi, parce que je ne l'ai point donnée à Shéla mon fils. Et il ne la connut plus.
27 Et à l'époque où elle devait accoucher, il se trouva qu'il y avait des jumeaux dans son sein;
28 Et pendant qu'elle enfantait, l'un d'eux donna la main, et la sage-femme la prit et y lia un fil écarlate, en disant: Celui-ci est sorti le premier.
29 Mais comme il retira sa main, voici, son frère sortit. Et elle dit: Quelle brèche tu as faite! La brèche soit sur toi! Et on le nomma Pharets (brèche).
30 Ensuite son frère sortit, qui avait à sa main le fil écarlate, et on le nomma Zarach.
1 Sel ajal Juuda läks ära oma vendade juurest ja siirdus ühe Adullami mehe juurde, kelle nimi oli Hiira.
2 Ja Juuda nägi seal kaananlase, Suua nimelise mehe tütart, võttis selle ning heitis ta juurde.
3 Ja see sai käima peale ning tõi poja ilmale; ja ta pani sellele nimeks Eer.
4 Ja tema sai taas käima peale ning tõi poja ilmale; ja ta pani sellele nimeks Oonan.
5 Ja tema tõi veelgi ühe poja ilmale ja pani sellele nimeks Seela; ta oli Kesibis, kui ta selle ilmale tõi.
6 Ja Juuda võttis Eerile, oma esmasündinule, naise nimega Taamar.
7 Aga Eer, Juuda esmasündinu, oli Issand silmis paha ja Issand laskis tema surra.
8 Siis Juuda ütles Oonanile: „Heida oma venna naise juurde, ole temale mehe eest ja soeta oma vennale sugu!"
9 Kuna aga Oonan teadis, et sugu ei pidanud saama temale, siis heites oma venna naise juurde ta hävitas oma seemne maha pillates, et mitte anda sugu oma vennale.
10 Aga see, mis ta tegi, oli Issand silmis paha ja Ta laskis surra ka tema.
11 Siis Juuda ütles oma miniale Taamarile: „Jää lesena oma isakotta elama, kuni mu poeg Seela on kasvanud suuremaks!" Sest ta mõtles: „Muidu sureb seegi nagu ta vennad!" Ja Taamar läks ning elas oma isakojas.
12 Mõne aja pärast suri Suua tütar, Juuda naine. Kui Juuda leinaaeg oli möödunud, siis ta läks üles Timnasse oma pudulojuste niitjate juurde, tema ja ta sõber Hiira, Adullami mees.
13 Ja Taamarile anti teada ning öeldi: „Vaata, su äi läheb üles Timnasse pudulojuseid niitma!"
14 Siis ta võttis lesepõlve riided seljast ära, varjas ennast looriga ja kattis enese kinni ning istus Eenaimi väravasse, kust tee viib Timnasse, sest ta oli näinud, et Seela oli kasvanud suureks, teda aga ei olnud antud temale naiseks.
15 Kui Juuda teda nägi, siis ta pidas teda hooraks, sest ta oli oma näo kinni katnud.
16 Ja ta pöördus teelt tema poole ning ütles: „Lase ma heidan su juurde!" Sest ta ei teadnud, et see oli tema minia. Aga too vastas: „Mis sa mulle annad, kui sa heidad mu juurde?"
17 Ta ütles: „Ma läkitan sulle karjast ühe sikutalle!" Ja naine vastas: „Jah, kui sa annad mulle pandi, seniks kui sa läkitad!"
18 Siis ta küsis: „Mis võiks olla pandiks, mille ma pean sulle andma?" Ja tema vastas: „Su pitsat ja vöö ja kepp, mis sul käes on!" Ja ta andis need temale ning heitis ta juurde; ja naine sai temast käima peale.
19 Siis ta tõusis ja läks ära ning võttis eneselt loori ja pani lesepõlve riided selga.
20 Ja Juuda läkitas oma sõbra Adullami mehega sikutalle, et võtta pant naise käest; aga see ei leidnud teda.
21 Siis ta küsis meestelt seal paigas, öeldes: „Kus on see pordunaine, kes oli Eenaimi tee ääres?" Aga need vastasid: „Siin pole pordunaist olnud!"
22 Ja ta tuli tagasi Juuda juurde ning ütles: „Ma ei leidnud teda. Ja mehedki seal paigas ütlesid: siin pole pordunaist olnud!"
23 Siis ütles Juuda: „Pidagu siis enesele, et me ei satuks pilke alla! Vaata, ma läkitasin selle siku, aga sina ei leidnud teda!"
24 Aga kolme kuu pärast teatati Juudale ja öeldi: „Su minia Taamar on hooranud, ja vaata, ta on hooratööst saanud ka käima peale!" Siis ütles Juuda: „Tooge ta välja, et ta põletataks!"
25 Kui ta välja toodi, siis ta läkitas sõna oma äiale: „Sellest mehest, kelle omad need on, olen ma käima peal!" Ja ta ütles: „Tunnista nüüd, kelle see pitsat ja vöö ja kepp on!"
26 Ja Juuda tundis need ära ning ütles: „Tema on õigem minust! Sest ma ei ole teda andnud oma pojale Seelale!" Ja ta ei ühtinud enam temaga.
27 Aga sünnitamise ajal, vaata, olid ta ihus kaksikud!
28 Ja kui ta sünnitas, sirutus üks käsi välja; ja aitajanaine võttis ning sidus käe ümber helepunase lõnga, öeldes: „See tuleb esmalt välja!"
29 Aga kui ta oma käe tagasi tõmbas, vaata, siis tuli välja ta vend! Ja aitajanaine ütles: „Missuguse lõhe sa küll enesele oled rebestanud!" Ja temale pandi nimeks Perets.
30 Ja pärast tuli välja tema vend, kelle käe ümber oli helepunane lõng; ja temale pandi nimeks Serah.