1 Le premier jour de la semaine, Marie de Magdala vint le matin au sépulcre, comme il faisait encore obscur; et elle vit la pierre ôtée du sépulcre.
2 Elle courut donc et vint vers Simon Pierre, et vers l'autre disciple que Jésus aimait; et elle leur dit: On a enlevé du sépulcre le Seigneur, et nous ne savons où on l'a mis.
3 Alors Pierre sortit avec l'autre disciple, et ils allèrent au sépulcre.
4 Et ils couraient tous deux ensemble; mais cet autre disciple courut plus vite que Pierre, et arriva le premier au sépulcre.
5 Et s'étant baissé, il vit les bandelettes qui étaient à terre; mais il n'entra point.
6 Mais Simon Pierre, qui le suivait, étant arrivé, entra dans le sépulcre, et vit les bandelettes qui étaient à terre,
7 Et le suaire qu'on lui avait mis sur la tête, lequel n'était pas avec les autres linges; mais plié dans un endroit à part.
8 L'autre disciple, qui était arrivé le premier au sépulcre, entra aussi, et il vit, et il crut.
9 Car ils n'avaient pas encore compris l'Écriture, portant qu'il fallait que Jésus ressuscitât des morts.
10 Et les disciples retournèrent chez eux.
11 Cependant Marie se tenait dehors, près du sépulcre, en pleurant; et comme elle pleurait, elle se baissa dans le sépulcre,
12 Et elle vit deux anges vêtus de blanc, assis l'un à la tête, et l'autre aux pieds, au lieu où le corps de Jésus avait été couché.
13 Et ils lui dirent: Femme, pourquoi pleures-tu? Elle leur dit: Parce qu'on a enlevé mon Seigneur, et je ne sais où on l'a mis.
14 Et ayant dit cela, elle se retourna, et vit Jésus debout; mais elle ne savait point que c'était Jésus.
15 Jésus lui dit: Femme, pourquoi pleures-tu? Qui cherches-tu? Elle, croyant que c'était le jardinier, lui dit: Seigneur, si tu l'as emporté, dis-moi où tu l'as mis, et je le prendrai.
16 Jésus lui dit: Marie! Et elle, s'étant retournée, lui dit: Rabbouni! c'est-à-dire, mon Maître!
17 Jésus lui dit: Ne me touche point, car je ne suis pas encore monté vers mon Père; mais va vers mes frères, et dis-leur que je monte vers mon Père et votre Père, vers mon Dieu et votre Dieu.
18 Et Marie de Magdala vint annoncer aux disciples qu'elle avait vu le Seigneur, et qu'il lui avait dit cela.
19 Le soir de ce jour, qui était le premier de la semaine, les portes du lieu où les disciples étaient assemblés étant fermées, par crainte des Juifs, Jésus vint, et se présenta au milieu d'eux et leur dit: La paix soit avec vous!
20 Et quand il eut dit cela, il leur montra ses mains et son côté. Les disciples donc, voyant le Seigneur, eurent une grande joie.
21 Il leur dit de nouveau: La paix soit avec vous! Comme mon Père m'a envoyé, je vous envoie aussi.
22 Et quand il eut dit cela, il souffla sur eux et leur dit: Recevez le Saint-Esprit.
23 Ceux à qui vous pardonnerez les péchés, ils leur seront pardonnés; et ceux à qui vous les retiendrez, ils leur seront retenus.
24 Or, Thomas, l'un des douze, appelé Didyme, n'était pas avec eux lorsque Jésus vint.
25 Les autres disciples lui dirent donc: Nous avons vu le Seigneur. Mais il leur dit: Si je ne vois la marque des clous dans ses mains, et si je ne mets mon doigt dans la marque des clous, et si je ne mets ma main dans son côté, je ne le croirai point.
26 Huit jours après, ses disciples étaient de nouveau dans la maison, et Thomas était avec eux. Jésus vint, les portes étant fermées, et se tint au milieu d'eux et dit: La paix soit avec vous!
27 Puis il dit à Thomas: Mets ici ton doigt, et regarde mes mains; avance aussi ta main, et la mets dans mon côté, et ne sois pas incrédule, mais croyant.
28 Thomas répondit et lui dit: Mon Seigneur et mon Dieu!
29 Jésus lui dit: Parce que tu m'as vu, Thomas, tu as cru. Heureux ceux qui n'ont pas vu, et qui ont cru!
30 Jésus fit encore en présence de ses disciples plusieurs autres miracles, qui ne sont pas écrits dans ce livre.
31 Et ces choses ont été écrites, afin que vous croyiez que Jésus est le Christ, le Fils de Dieu, et qu'en croyant vous ayez la vie par son nom.
1 Aga nädala esimesel päeval tuli Maarja Magdaleena vara, kui alles pime oli, hauale ja näeb, et kivi on haua eest ära võetud.
2 Siis ta jookseb ja tuleb Siimon Peetruse ja teise jüngri juure, keda Jeesus armastas, ja ütleb neile: „Nad on Issanda hauast ära võtnud ja me ei tea, kuhu nad Ta on pannud!"
3 Siis läksid välja Peetrus ja teine jünger ja tulid hauale.
4 Aga nad jooksid mõlemad üheskoos, ja teine jünger jooksis ees usinamini kui Peetrus ja jõudis enne hauale.
5 Ja kummargile sisse vaadates näeb ta surnulinad seal olevat, aga ta ei läinud sisse.
6 Siis tuli Siimon Peetrus, kes teda järgis, ja läks haua sisse. Ja ta näeb surnulinad maas olevat,
7 ja higirätiku, mis oli Tema pea peal olnud et see ei ole surnulinadega maas, vaid on isepäinis kokkumähitud teises kohas.
8 Siis läks sisse ka teine jünger, kes esimesena oli tulnud hauale, ja nägi ja uskus.
9 Sest nad ei saanud veel aru Kirjast, et Tema pidi surnuist üles tõusma.
10 Siis need jüngrid läksid ja tagasi omaste juure.
11 Maarja aga seisis haua juures väljas ja nuttis. Kui ta nõnda nuttis, vaatas ta kummargile hauda
12 ja näeb kaks Inglit valgeis riideis istuvat, ühe peatsis ja teise jalutsis, seal kus Jeesuse ihu maganud.
13 Ja need ütlevad temale: „Naine, miks sa nutad?" Ta ütleb neile „Nemad on mu Issanda ära viinud ja ei tea, kuhu nad Ta on pannud!"
14 Kui ta seda oli ütelnud, pöördus ta ümber ja näeb Jeesust seisvat, ja ta ei teadnud, et see on Jeesus.
15 Jeesus ütleb temale: „Naine, miks sa nutad? Keda sa otsid?" Naine mõtleb Tema aedniku olevat ja ütleb Talle: „Isand, kui sina Ta oled ära kannud, siis ütle mulle, kuhu sa Ta oled pannud, ja mina toon Ta ära!"
16 Jeesus ütleb temale: „Maarja!" See pöördub ümber ja ütleb Talle heebrea keeli: „Rabuuni!" See tähendab: õpetaja.
17 Jeesus ütleb talle: „Ära puuduta Mind, sest Ma pole veel üles läinud Oma Isa juure! Kuid mine Mu vendade juure ja ütle neile: Mina lähen üles Oma Isa ja teie Isa juure ja Oma Jumala ja teie Jumala juure!"
18 Maarja Magdaleena tuleb ja teatab jüngritele, et ta on Issandat näinud ja et Ta temale seda on ütelnud.
19 Kui nüüd õhtu aeg oli samal nädala esimesel päeval ja uks6d olid lukus seal, kus jüngrid olid kartuse pärast juutide eest, siis tuli Jeesus ja seisis keset nende seas ja ütles neile: „Rahu olgu teile!"
20 Ja kui Ta seda oli ütelnud, näitas Ta neile Oma käsi ja külge. Siis jüngrid said rõõmsaks Issandat nähes.
21 Jeesus ütles nüüd taas neile: „Rahu olgu teile! Nõnda nagu Minu Isa on Mind läkitanud, nõnda läkitan ka Mina teid!"
22 Ja kui Ta seda oli ütelnud, puhus Ta nende peale ja ütles neile: „Võtke vastu Püha Vaim!
23 Kelledele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud; kelledele te iganes patud kinnitate, neile i need kinnitatud!"
24 Aga Toomas, üks neist kaheteistkümnest, keda nimetatakse Kaksikuks, ei olnud nendega, kui Jeesus tuli.
25 Siis ütlesid teised jüngrid temale: „Me nägime Issandat!" Aga tema ütles neile: „Kui ma ei näe Tema kätes naelte jälgi ega pane oma sõrme naelte asemeisse ja oma kätt Tema külje sisse, siis ma ei usu!"
26 Ja kaheksa päeva pärast olid Tema jüngrid jälle toas ja Toomas nendega. Siis tuli Jeesus uste lukus olles ja seisis nende keskel ja ütles: „Rahu olgu teile!"
27 Selle järele Ta ütleb Toomale: „Pane oma sõrm siia ja vaata Minu käsi, ja siruta oma käsi siia ja pista see Minu küljesse, ja ära ole uskmatu, vaid usklik!"
28 Toomas vastas ning ütles Temale: „Minu Issand ja minu Jumal!"
29 Jeesus ütleb Temale: „Et sa Mind oled näinud, siis sa usud. Õndsad on need, kes ei näe ja siiski usuvad!"
30 Nii tegi Jeesus ka veel muid tunnustähti jüngrite ees, mida ei ole kirjutatud sellesse raamatusse.
31 Aga need on kirjutatud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu Tema nime sees.