1 Après cela, venait une fête des Juifs, et Jésus monta à Jérusalem.
2 Or, il y a à Jérusalem, près de la porte des Brebis, un réservoir, appelé en hébreu Béthesda, qui a cinq portiques.
3 Là étaient couchés un grand nombre de malades, d'aveugles, de boiteux et de paralytiques qui attendaient le mouvement de l'eau.
4 Car un ange descendait, à un certain moment, dans le réservoir, et troublait l'eau. Le premier donc qui entrait, après que l'eau avait été troublée, était guéri, de quelque maladie qu'il fût atteint.
5 Or, il y avait là un homme qui était malade depuis trente-huit ans;
6 Jésus le voyant couché, et sachant qu'il était déjà malade depuis longtemps, lui dit: Veux-tu être guéri?
7 Le malade lui répondit: Seigneur, je n'ai personne pour me jeter dans le réservoir quand l'eau est troublée, et, pendant que j'y vais, un autre y descend avant moi.
8 Jésus lui dit: Lève-toi, emporte ton lit, et marche.
9 Et aussitôt l'homme fut guéri; et il prit son lit, et marcha. Or, ce jour-là était un sabbat.
10 Les Juifs disaient donc à celui qui avait été guéri: C'est le sabbat; il ne t'est pas permis d'emporter ton lit.
11 Il leur répondit: Celui qui m'a guéri, m'a dit: Emporte ton lit, et marche.
12 Ils lui demandèrent donc: Qui est cet homme qui t'a dit: Emporte ton lit, et marche?
13 Mais celui qui avait été guéri ne savait qui c'était; car Jésus s'était retiré secrètement, parce qu'il y avait foule en ce lieu-là.
14 Après cela, Jésus le trouva dans le temple, et lui dit: Voilà, tu as été guéri; ne pèche plus, de peur qu'il ne t'arrive quelque chose de pire.
15 Cet homme s'en alla et rapporta aux Juifs que c'était Jésus qui l'avait guéri.
16 A cause de cela, les Juifs poursuivaient Jésus, et cherchaient à le faire mourir, parce qu'il avait fait cela le jour du sabbat.
17 Mais Jésus leur dit: Mon Père travaille jusqu'à maintenant, et je travaille aussi.
18 A cause de cela, les Juifs cherchaient encore plus à le faire mourir, non seulement parce qu'il violait le sabbat, mais encore parce qu'il appelait Dieu son propre Père, se faisant lui-même égal à Dieu.
19 Jésus prenant la parole, leur dit: En vérité, en vérité je vous dis, que le Fils ne peut rien faire de lui-même, à moins qu'il ne le voit faire au Père; car tout ce que le Père fait, le Fils aussi le fait pareillement.
20 Car le Père aime le Fils, et lui montre tout ce qu'il fait. Et il lui montrera des ouvres plus grandes que celles-ci, afin que vous soyez dans l'admiration.
21 Car, comme le Père ressuscite les morts et donne la vie, de même aussi le Fils donne la vie à ceux qu'il veut.
22 Le Père ne juge personne, mais il a donné au Fils tout le jugement.
23 Afin que tous honorent le Fils, comme ils honorent le Père. Celui qui n'honore pas le Fils n'honore pas le Père qui l'a envoyé.
24 En vérité, en vérité je vous dis, que celui qui écoute ma parole, et qui croit à celui qui m'a envoyé, a la vie éternelle, et il ne vient point en jugement, mais il est passé de la mort à la vie.
25 En vérité, en vérité je vous le dis, le temps vient, et il est déjà venu, que les morts entendront la voix du Fils de Dieu, et que ceux qui l'auront entendue vivront.
26 Car, comme le Père a la vie en lui-même, il a aussi donné au Fils d'avoir la vie en lui-même.
27 Et il lui a donné le pouvoir d'exercer le jugement, parce qu'il est le Fils de l'homme.
28 Ne soyez pas surpris de cela; car l'heure vient que tous ceux qui sont dans les sépulcres entendront sa voix,
29 Et sortiront: savoir, ceux qui auront bien fait, en résurrection de vie; et ceux qui auront mal fait, en résurrection de condamnation.
30 Je ne puis rien faire de moi-même, je juge selon que j'entends, et mon jugement est juste, car je ne cherche point ma volonté, mais la volonté du Père qui m'a envoyé.
31 Si je me rends témoignage à moi-même, mon témoignage n'est pas digne de foi.
32 Il y en a un autre qui me rend témoignage, et je sais que le témoignage qu'il me rend est digne de foi.
33 Vous avez envoyé vers Jean, et il a rendu témoignage à la vérité.
34 Pour moi, je ne recherche point le témoignage de l'homme, mais je dis ceci, afin que vous soyez sauvés.
35 Jean était la lampe qui brûle, et qui luit, et vous avez voulu, pour un moment, vous réjouir à sa lumière.
36 Mais moi, j'ai un témoignage plus grand que celui de Jean; car les ouvres que mon Père m'a donné d'accomplir, ces œuvres même que je fais, rendent de moi ce témoignage, que mon Père m'a envoyé.
37 Et le Père qui m'a envoyé a lui-même rendu témoignage de moi. Vous n'avez jamais entendu sa voix, ni vu sa face.
38 Et sa parole ne demeure pas en vous; puisque vous ne croyez point à celui qu'il vous a envoyé.
39 Vous sondez les Écritures, parce qu'en elles vous croyez avoir la vie éternelle, et ce sont elles qui rendent témoignage de moi.
40 Et vous ne voulez point venir à moi, pour avoir la vie.
41 Je ne reçois point ma gloire de la part des hommes;
42 Mais je sais que vous n'avez point en vous-mêmes l'amour de Dieu.
43 Je suis venu au nom de mon Père, et vous ne me recevez pas; si un autre vient en son propre nom, vous le recevrez.
44 Comment pouvez-vous croire, quand vous tirez votre gloire les uns des autres, et que vous ne recherchez point la gloire qui vient de Dieu seul?
45 Ne pensez point que moi je vous accuse devant le Père; Moïse, en qui vous espérez, est celui qui vous accusera.
46 Car si vous croyiez Moïse, vous me croiriez aussi; car il a écrit de moi.
47 Mais si vous ne croyez pas ses écrits, comment croirez-vous mes paroles?
1 Pärast seda oli juutide püha ja Jeesus läks Jeruusalemma.
2 Aga Jeruusalemas on Lambavärava ligi tiik, seda hüütakse heebrea keeli Betsataks. Sellel on viis võlvitud hoonet.
3 Neis lamas hulk haigeid, pimedaid, jalutumaid, kõhetuid, [kes ootasid vee liikumist.
4 Sest aeg-ajalt tuli Ingel alla tiiki ja segas vett. Kes siis esimesena pärast veesegamist sisse astus, sai terveks, olgu mis tahes haiguses ta oli.]
5 Aga seal oli inimene, kes oli kolmkümmend kaheksa aastat haige olnud.
6 Kui Jeesus teda nägi seal lamavat ja teada sai, et ta juba kaua aega oli maas olnud, ütles Ta talle: „Kas sa tahad terveks saada?"
7 Haige vastas temale: „Isand, mul ei ole seda inimest, kes mind aitaks tiiki, kui vett segatakse; seni, kui ma tulen, astub teine minu eel sisse!"
8 Jeesus ütles temale: „Tõuse üles, võta oma voodi ja kõnni!"
9 Ja inimene sai kohe terveks, võttis oma voodi ja kõndis! Aga see päev oli hingamispäev.
10 Siis ütlesid juudid sellele, kes oli terveks saanud: „Nüüd on hingamispäev, sul ei sobi voodit kanda!"
11 Tema vastas neile: „Kes mind terveks tegi, ütles mulle: Võta oma voodi ja kõnni!"
12 Nad küsisid temalt: „Kes on See Inimene, kes sulle ütles: Võta oma voodi ja kõnni?"
13 Aga tervekssaanu ei teadnud, Kes Ta on, sest Jeesus oli läinud kõrvale, seal paigas oleva rahva hulka.
14 Pärast seda leiab Jeesus tema pühakojast ja ütleb talle: „Vaata, sa oled terveks saanud, ära tee enam pattu, et sulle ei juhtuks midagi halvemat!"
15 Inimene läks ära ja ütles juutidele, et see oli Jeesus, Kes ta terveks tegi.
16 Ja sellepärast juudid kiusasid Jeesust taga, et Ta seda oli teinud hingamispäeval.
17 Aga Jeesus kostis neile: „Minu Isa tegutseb tänini ja Mina tegutsen!"
18 Sellepärast püüdsid nüüd juudid veel enam Teda tappa, et Ta mitte ainult ei olnud pannud mikski hingamispäeva, vaid oli ka ütelnud Jumala Oma Isa olevat, tehes Ennast Jumala sarnaseks.
19 Siis Jeesus vastas ning ütles neile: „Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, Poeg ei või Iseenesest teha midagi kui vaid seda, mida Ta näeb Isa tegevat! Sest mida Isa teeb, seda teeb Poeg nõndasamuti.
20 Sest Isa armastab Poega ja näitab Talle kõik, mida Ta Ise teeb, ja tahab Temale näidata suuremaid tegusid kui need on, nõnda et te seda panete imeks.
21 Sest otsegu Isa äratab üles surnuid ja teeb elavaks, nõnda teeb ka Poeg elavaks, keda tahab.
22 Sest Isa ei mõista kohut kellegi üle, vaid kõik kohtu on Ta annud Poja kätte,
23 et kõik austaksid Poega, nagu nad austavad Isa. Kes ei austa Poega, see ei austa Isa, kes Tema on läkitanud. 24. Tõesti, tõesti ma ütlen teile, kes Minu sõna kuuleb ja usub seda, kes Mind on läkitanud, sellel on igavene elu ja see ei tule mitte kohtu alla, vaid on surmast läinud elusse!
24
25 Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, tund tuleb ja on juba käes, mil surnud peavad kuulma Jumala Poja häält, ja kes seda kuulevad, peavad elama!
26 Sest otsegu Isal on elu iseeneses, nõnda on Ta annud ka Pojale, et elu on Temas Eneses.
27 Ja Ta on Temale annud meelevalla ka kohut pidada, sellepärast et Ta on Inimese Poeg.
28 Ärge pange seda imeks, sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad Tema häält
29 ning tulevad välja need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks.30. Mina ei või Iseenesest ühtki teha. Nagu Ma kuulen, nõnda Ma mõistan kohut ja Minu otsus on õige, sest Mina ei nõua Oma tahtmist, vaid Selle tahtmist, Kes Mind on läkitanud.
30
31 Kui Mina tunnistan Iseenesest, siis ei ole Mu tunnistus mitte tõsi.
32 On Teine, Kes Minust tunnistab, ja Ma tean, et see tunnistus, mida Ta Minust tunnistab, on tõsi.
33 Teie läkitasite Johannese juure ja tema andis tõele tunnistust.
34 Aga Mina ei võta tunnistust inimeselt, vaid räägin seda, et teie saaksite õndsaks.
35 Tema oli küünal, mis põles ja paistis; aga teie tahtsite natuke aega ilutseda tema valguses.
36 Aga Minul on suurem tunnistus kui Johannese oma, sest teod, mis Isa Minule on annud, et Ma needlõpetaksin, needsamad teod, mida Ma teen, tunnistavad Minust, et Isa Mind on läkitanud.
37 Ja Isa, Kes Mind on läkitanud, see on tunnistanud Minust. Teie ei ole iialgi kuulnud Tema häält ega ole näinud Tema nägu,
38 ega ole teil Tema sõna püsivana teie sees, sest te ei usu Teda, Kelle Tema on läkitanud.
39 Te uurite Pühi Kirju, sest te arvate enestel neis olevat igavese elu, ja need on, mis tunnistavad Minust,
40 ja te ei taha tulla Minu juure, et te saaksite elu.
41 Mina ei võta vastu austust inimestelt,42. aga Mina tunnen teid, et teil ei ole Jumala armastust iseenestes.
42
43 Mina olen tulnud Oma Isa nimel, ja te ei võta Mind vastu, kui teine tuleb iseenese nimel, tema te võtate vastu.
44 Kuidas te võite uskuda, kui te võtate austust vastu üksteiselt ega otsi seda austust, mis tuleb Ūksnes Jumalalt?
45 Ärge mõtelge, et Mina kaebaksin teie peale Isa ees, on olemas, kes teie peale kaebab - Mooses, kelle peale te loodate.
46 Sest kui te usuksite Moosest, usuksite te ka Mind; sest tema on kirjutanud Minust.
47 Aga kui te tema kirju ei usu, kuidas te siis usuksite Minu sõnu?"