1 Jeesus lähti sieltä ja tuli kotikaupunkiinsa, ja opetuslapset olivat hänen kanssaan.

5 Niinpä hän ei voinut tehdä siellä yhtään voimatekoa; vain muutamia sairaita hän paransi panemalla kätensä heidän päälleen.

6 Ihmisten epäusko hämmästytti häntä. Hän kulki sitten kylästä kylään ja opetti.

7 Jeesus kutsui kaksitoista opetuslastaan luokseen lähettääkseen heidät matkaan. Heidän tuli lähteä kaksittain, ja hän antoi heille vallan ajaa ihmisistä saastaisia henkiä.

8 Hän kielsi heitä ottamasta mukaan muuta kuin sauvan: ei leipää, ei laukkua eikä rahaa vyöhön.

9 Sandaalit he saivat ottaa, mutta eivät pukea ylleen kahta paitaa.

12 Niin opetuslapset lähtivät matkaan ja julistivat, että kaikkien tuli kääntyä.

13 He karkottivat monta pahaa henkeä sekä voitelivat öljyllä sairaita ja paransivat heidät.

15 Toiset sanoivat, että hän oli Elia, toiset, että hän oli profeetta, sellainen kuin profeetat olivat olleet.

17 Herodes oli näet pidättänyt Johanneksen, pannut hänet kahleisiin ja teljennyt vankilaan. Tämän hän oli tehnyt veljensä Filippoksen vaimon Herodiaan tähden. Hän oli nainut Herodiaan,

19 Herodias ei sietänyt Johannesta ja olisi halunnut tappaa hänet, mutta ei voinut,

20 koska Herodes pelkäsi Johannesta. Herodes tiesi hänet hurskaaksi ja pyhäksi mieheksi ja suojeli häntä. Hän kuunteli Johannesta mielellään, vaikka tämän puheet usein jäivätkin vaivaamaan häntä.

21 Sopiva tilaisuus Herodiaalle tarjoutui, kun Herodes syntymäpäivänään järjesti pidot hoviherroilleen ja sotaväen päälliköille sekä Galilean johtomiehille.

26 Kuningas tuli pahoille mielin, mutta koska hän oli vieraittensa kuullen vannonut valan, hän ei voinut vastata kieltävästi.

27 Hän antoi heti pyövelille käskyn, että tämän oli tuotava Johanneksen pää. Pyöveli meni vankilaan ja mestasi siellä Johanneksen.

28 Sitten hän toi pään vadilla ja antoi sen tytölle, ja tyttö antoi pään äidilleen.

29 Kun Johanneksen opetuslapset kuulivat tästä, he tulivat hakemaan ruumiin ja veivät sen hautaan.

30 Apostolit kokoontuivat taas Jeesuksen luo ja kertoivat hänelle, mitä kaikkea olivat tehneet ja mitä opettaneet.

32 Niin he lähtivät veneellä mennäkseen autiolle seudulle yksinäisyyteen.

33 Mutta heidän lähtönsä huomattiin, ja monet tunsivat heidät. Ihmisiä tuli juoksujalkaa kaikista kaupungeista, ja väkijoukko ehti maitse perille ennen heitä.

34 Kun Jeesus veneestä noustessaan näki kaikki nämä ihmiset, hänen tuli heitä sääli, sillä he olivat kuin lammaslauma paimenta vailla. Hän alkoi opettaa ja puhui heille pitkään.

39 Jeesus käski heidän sijoittaa kaikki ruokakunnittain aterioimaan vihreälle nurmelle.

40 Ihmiset asettuivat istumaan sadan ja viidenkymmenen hengen ryhmiin.

41 Sitten hän otti ne viisi leipää ja kaksi kalaa, katsoi ylös taivaaseen ja lausui kiitoksen. Hän mursi leivät ja antoi palat opetuslapsilleen, ja nämä jakoivat ne kansalle. Samoin hän jakoi kaikkien kesken ne kaksi kalaa.

42 Kaikki söivät kyllikseen.

43 Leiväntähteitä kerättiin kaksitoista täyttä korillista, ja kalaakin jäi.

44 Aterioimassa oli ollut viisituhatta miestä.

45 Heti sen jälkeen Jeesus käski opetuslasten nousta veneeseen ja mennä edeltäkäsin vastarannalle Betsaidaan sillä aikaa kun hän lähettäisi väen pois.

46 Jätettyään hyvästit hän meni vuorelle rukoilemaan.

47 Illan tullessa vene oli keskellä järveä ja Jeesus yksin maissa.

48 Hän näki, että opetuslapsilla oli täysi työ soutaa vastatuuleen. Neljännen yövartion vaiheilla hän tuli vettä pitkin kävellen heitä kohti ja aikoi mennä heidän ohitseen.

49 Kun he näkivät hänen kävelevän vettä pitkin, he luulivat häntä aaveeksi ja rupesivat huutamaan.

51 Hän nousi veneeseen heidän luokseen, ja tuuli tyyntyi. Opetuslapset olivat hämmästyksestä suunniltaan.

52 Sekään, mitä leiville tapahtui, ei ollut avannut heidän silmiään. Niin paatuneet heidän sydämensä olivat.

53 Päästyään järven yli he tulivat rantaan Gennesaretissa.

54 Heidän noustessaan veneestä ihmiset huomasivat, kuka oli tullut,

55 ja lähtivät kiireesti viemään sanaa joka puolelle. Sairaita alettiin kantaa vuoteillaan sinne, missä Jeesuksen kuultiin olevan.

56 Ja minne hän vain meni, kylään, kaupunkiin tai maaseudun taloon, aina ihmiset toivat sairaita aukioille ja pyysivät, että nämä saisivat edes koskettaa hänen viittansa tupsua. Ja kaikki, jotka koskettivat häntä, paranivat.

1 Ja Ta läks sealt ära ja tuli Oma kodukohta, ja Ta jüngrid järgisid Teda.

2 Ja kui hingamispäev tuli, hakkas Ta kogudusekojas

3 Eks Tema ole see puusepp, Maarja poeg, Jakoobuse ja Joosese ja Juuda ja Siimona vend? Ja eks ka Tema

4 Aga Jeesus ütles neile: „Prohvet ei ole mujal autu kui oma kodukohas ja oma sugulaste seas ning omas majas!"

5 Ja Ta ei saanud seal teha ühtki muud vägevat tegu kui ainult panna Oma käed väheste haigete peale ja nad terveks teha.

6 Ja Ta pani imeks nende uskmatust. Ja Tema käis läbi ümberkaudsed külad ning

7 Ja Ta kutsus need kaksteistkümmend Enese juure ja hakkas neid läkitama kahekaupa ja andis neile meelevalla rüvedate vaimude üle,

8 ja käskis neid, et nad midagi muud ei v

9 vaid sidugu paeltega kingad jalga ja ärgu pangu kaht kuube selga.

10 Ja Ta ütles neile: „Kuhu kotta te iganes sisse lähete, sinna jääge, seni kui te sealt väljute.

11 Ja kus paigas iganes teid vastu ei v

12 Ja nad läksid välja ja kuulutasid, et tuleb meelt parandada,

13 ja ajasid palju kurje vaime välja ja v

14 Ja kuningas Heroodes sai kuulda Jeesusest, sest Ta nimi oli juba tuttav, ja ütles: „Ristija Johannes on surnuist üles t

15 Aga teised ütlesid: „Tema on Eelija!" Teised aga: „Tema on prohvet nagu üks prohveteid!"

16 Aga kui Heroodes seda kuulis, ütles ta: „Johannes, kelle pea ma otsast raiusin, on üles t

17 Sest Heroodes ise oli läkitanud ja Johannese kinni v

18 Oli ju Johannes ütelnud Heroodesele: „Sul ei ole luba oma venna naist pidada!"

19 Aga Heroodias kandis ta peale viha ja tahtis teda tappa, ja ei saanud mitte.

20 Sest Heroodes kartis Johannest; ta teadis teda

21 Kui nüüd paras aeg oli tulnud, mil Heroodes oma sünnipäeval tegi söömaaja oma suurtele isandatele ja pealikuile ning Galilea ülemaile,

22 siis tuli sama Heroodiase tütar sisse ja tantsis. See oli meelt mööda Heroodesele ja neile, kes lauas istusid. siis ütles kuningas neitsile: „Palu mult, mida sa iganes tahad, ja ma annan sulle!"

23 Ja ta vandus temale: „Ma annan sulle, mis sa iganes minult palud, olgu kas v

24 Aga neitsi läks välja ja küsis oma emalt: „Mis ma pean paluma?" Ent ema ütles: „Ristija Johannese pea!"

25 Ja neitsi läks kohe rutuga kuninga juure, palus ning ütles: „Ma tahan, et sa mulle sedamaid annad vaagnal Ristija Johannese pea!"

26 Siis sai kuningas väga kurvaks, kuid vande ja lauasistujate pärast ta ei tahtnud temale seda keelata.

27 Ja kuningas läkitas kohe valvuri ja käskis tuua tema pea.

28 See läks ja raius vangitornis ta pea otsast ära ja t

29 Kui tema jüngrid seda kuulsid, tulid nad ja v

30 Ja Apostlid tulid kokku Jeesuse juure ja kuulutasid Temale k

31 Siis Ta ütles neile: „Tulge teie k

32 Ja nad s

33 ja paljud nägid neid ära s

34 Ja kui Ta paadist välja astus ja nägi palju rahvast, hakkas Tal neist hale meel, et nad olid otsegu lambad, kelledel pole karjast. Ja Ta hakkas neid pikalt

35 Aga kui aeg oli läinud hiliseks, tulid Ta jüngrid Ta juure ja ütlesid: „Paik on tühi ja aeg jääb juba hiliseks;

36 lase nad minema, et nad läheksid ümberkaudu asulaisse ja küladesse ja ostaksid endile leiba, sest neil ei ole midagi süüa!"

37 Aga Tema kostis ja ütles neile: „Andke teie neile süüa!" Nemad ütlesid Temale: „Kas me peaksime minema kahesaja teenari eest leiba ostma ja neile süüa andma?"

38 Aga Tema küsis neilt: „Mitu leiba teil on? Minge vaadake." Kui nad olid teada saanud, ütlesid nad: „Viis leiba ja kaks kala."

39 Ja Ta käskis neid asetada k

40 Ja nad istusid maha ridamisi, sajakaupa ja viiekümnekaupa.

41 Ja Ta v

42 Ja k

43 Ja korjati kokku kaksteistkümmend korvitäit palukesist ja kalust.

44 Ja neid, kes leivust olid söönud, oli viis tuhat meest.

45 Ja sedamaid sundis Ta Oma jüngreid astuma paati ja s

46 Ja kui Ta lahkumistervituse oli ütelnud, läks Ta mäele palvetama.

47 Kui siis

48 Ja Ta nägi neil s

49 Aga kui nad Teda nägid mere peal k

50 Sest nad k

51 Ja Ta läks nende juure paati, ja tuul rauges. Ja nad kohkusid üpris väga iseenestes,

52 sest nad ei olnud veel aru saanud leibade loost, vaid nende süda oli läinud k

53 Ja kui nad üle mere olid maale s

54 Ja kui nad paadist olid väljunud, tunti Ta sedamaid ära

55 ja joosti kogu sealne ümberkaudne maa läbi ning hakati haigeid vooditega kandma igale poole, kus Teda kuuldi olevat.

56 Ja kuhu Ta iganes läks küladesse v