1 Y OI una gran voz del templo, que decía á los siete ángeles: Id, y derramad las siete copas de la ira de Dios sobre la tierra.

2 Y fué el primero, y derramó su copa sobre la tierra; y vino una plaga mala y dañosa sobre los hombres que tenían la señal de la bestia, y sobre los que adoraban su imagen.

3 Y el segundo ángel derramó su copa sobre el mar, y se convirtió en sangre como de un muerto; y toda alma viviente fué muerta en el mar.

4 Y el tercer ángel derramó su copa sobre los ríos, y sobre las fuentes de las aguas, y se convirtieron en sangre.

5 Y oí al ángel de las aguas, que decía: Justo eres tú, oh Señor, que eres y que eras, el Santo, porque has juzgado estas cosas:

6 Porque ellos derramaron la sangre de los santos y de los profetas, también tú les has dado á beber sangre; pues lo merecen.

7 Y oí á otro del altar, que decía: Ciertamente, Señor Dios Todopoderoso, tus juicios son verdaderos y justos.

8 Y el cuarto ángel derramó su copa sobre el sol; y le fué dado quemar á los hombres con fuego.

9 Y los hombres se quemaron con el grande calor, y blasfemaron el nombre de Dios, que tiene potestad sobre estas plagas, y no se arrepintieron para darle gloria.

10 Y el quinto ángel derramó su copa sobre la silla de la bestia; y su reino se hizo tenebroso, y se mordían sus lenguas de dolor;

11 Y blasfemaron del Dios del cielo por sus dolores, y por sus plagas, y no se arrepintieron de sus obras.

12 Y el sexto ángel derramó su copa sobre el gran río Eufrates; y el agua de él se secó, para que fuese preparado el camino de los reyes del Oriente.

13 Y vi salir de la boca del dragón, y de la boca de la bestia, y de la boca del falso profeta, tres espíritus inmundos á manera de ranas:

14 Porque son espíritus de demonios, que hacen señales, para ir á los reyes de la tierra y de todo el mundo, para congregarlos para la batalla de aquel gran día del Dios Todopoderoso.

15 He aquí, yo vengo como ladrón. Bienaventurado el que vela, y guarda sus vestiduras, para que no ande desnudo, y vean su vergüenza.

16 Y los congregó en el lugar que en hebreo se llama Armagedón.

17 Y el séptimo ángel derramó su copa por el aire; y salió una grande voz del templo del cielo, del trono, diciendo: Hecho es.

18 Entonces fueron hechos relámpagos y voces y truenos; y hubo un gran temblor de tierra, un terremoto tan grande, cual no fué jamás desde que los hombres han estado sobre la tierra.

19 Y la ciudad grande fué partida en tres partes, y las ciudades de las naciones cayeron; y la grande Babilonia vino en memoria delante de Dios, para darle el cáliz del vino del furor de su ira.

20 Y toda isla huyó, y los montes no fueron hallados.

21 Y cayó del cielo sobre los hombres un grande granizo como del peso de un talento: y los hombres blasfemaron de Dios por la plaga del granizo; porque su plaga fué muy grande.

1 Ja ma kuulsin suurt häält templis ütlevat seitsmele Inglile: „Minge ja valage Jumala kange viha kausid välja maa peale!"

2 Ja esimene läks ja valas oma kausi välja maa peale. Ja kurje ning ilgeid mädapaiseid tekkis inimeste külge, kellel oli metsalise märk ja kes kummardasid tema kuju.

3 Ja teine Ingel valas oma kausi välja merre, ja see sai otsekui surnu vereks, ja suri iga elav hing, kõik, kes meres olid.

4 Ja kolmas Ingel valas oma kausi välja jõgedesse ja veeallikaisse, ja need said vereks.

5 Ja ma kuulsin vete Inglit ütlevat: „Õige oled Sina, Kes oled ja Kes olid, ja Sina, Püha, et Sa nõnda oled kohut mõistnud!

6 Sest nemad on pühade ja prohvetite verd valanud, ja verd oled ka Sina neile juua andnud; nad on seda väärt!"

7 Ja ma kuulsin altarit ütlevat: tõesti, Issand Jumal, Sa Kõigeväeline, tõelised ja õiged on Sinu kohtuotsused!"

8 Ja neljas Ingel valas välja oma kausi päikese peale. Ja temale anti inimesi tulega kõrvetada.

9 Ja suur kuumus kõrvetas inimesi ja nemad pilkasid Jumala nime, Kelle meelevalla all on need nuhtlused, ega parandanud meelt, et nad Temale oleksid austust andnud.

10 Ja viies Ingel valas välja oma kausi metsalise aujärje peale. Ja tema kuningriik pimenes; ja nad närisid oma keelt valu pärast

11 ja pilkasid taeva Jumalat oma valude ja paisete pärast ega pöördunud oma tegudest.

12 Ja kuues Ingel valas välja oma kausi suure Eufrati jõe peale, ja selle vesi kuivas ära, et tee oleks valmis kuningaile, kes tulevad päevatõusu poolt.

13 Ja ma nägin lohe suust ja metsalise suust ja valeprohveti suust väljuvat kolm rüvedat vaimu otsekui konnad.

14 Need on nimelt kuradite tunnustähti tegevad vaimud, kes lähevad välja kõige ilmamaa kuningate juurde neid koguma sõtta Kõigeväelise Jumala suureks päevaks. -

15 Vaata, ma tulen kui varas! Õnnis see, kes valvab ja hoiab oma riideid, et ta ei käiks alasti ja et ei nähtaks Tema häbi. -

16 Ja need kogusid nad kokku ühte paika, mida heebrea keeles kutsutakse Harmagedooniks.

17 Ja seitsmes Ingel valas oma kausi välja õhku, ja suur hääl kostis taeva templist aujärjelt ning ütles: „See on sündinud!"

18 Ja sündis hääli ja müristamisi ja välke ja tekkis suur maavärisemine, millist ei ole olnud sest ajast, kui inimesi on olnud maa peal; säärane suur maavärisemine oli see.

19 Ja suur linn jagunes kolmeks osaks, ja paganrahvaste linnad langesid. Ja suurt Baabüloni tuletati meelde Jumala ees, et Jumal annaks temale oma raevuviina karika.

20 Ja kõik saared põgenesid ja mägesid ei leidunud enam.

21 Ja suuri raheteri, talendiraskusi, tuli taevast maha inimeste peale. Ja inimesed pilkasid Jumalat rahe nuhtluse pärast; sest selle nuhtlus oli väga vali.