1 Y VI en la mano derecha del que estaba sentado sobre el trono un libro escrito de dentro y de fuera, sellado con siete sellos.

2 Y vi un fuerte ángel predicando en alta voz: ¿Quién es digno de abrir el libro, y de desatar sus sellos?

3 Y ninguno podía, ni en el cielo, ni en la tierra, ni debajo de la tierra, abrir el libro, ni mirarlo.

4 Y yo lloraba mucho, porque no había sido hallado ninguno digno de abrir el libro, ni de leerlo, ni de mirarlo.

5 Y uno de los ancianos me dice: No llores: he aquí el león de la tribu de Judá, la raíz de David, que ha vencido para abrir el libro, y desatar sus siete sellos.

6 Y miré; y he aquí en medio del trono y de los cuatro animales, y en medio de los ancianos, estaba un Cordero como inmolado, que tenía siete cuernos, y siete ojos, que son los siete Espíritus de Dios enviados en toda la tierra.

7 Y él vino, y tomó el libro de la mano derecha de aquel que estaba sentado en el trono.

8 Y cuando hubo tomado el libro, los cuatro animales y los veinticuatro ancianos se postraron delante del Cordero, teniendo cada uno arpas, y copas de oro llenas de perfumes, que son las oraciones de los santos:

9 Y cantaban un nuevo cántico, diciendo: Digno eres de tomar el libro, y de abrir sus sellos; porque tú fuiste inmolado, y nos has redimido para Dios con tu sangre, de todo linaje y lengua y pueblo y nación;

10 Y nos has hecho para nuestro Dios reyes y sacerdotes, y reinaremos sobre la tierra.

11 Y miré, y oí voz de muchos ángeles alrededor del trono, y de los animales, y de los ancianos; y la multitud de ellos era millones de millones,

12 Que decían en alta voz: El Cordero que fué inmolado es digno de tomar el poder y riquezas y sabiduría, y fortaleza y honra y gloria y alabanza.

13 Y oí á toda criatura que está en el cielo, y sobre la tierra, y debajo de la tierra, y que está en el mar, y todas las cosas que en ellos están, diciendo: Al que está sentado en el trono, y al Cordero, sea la bendición, y la honra, y la gloria, y el poder, para siempre jamás.

14 Y los cuatro animales decían: Amén. Y los veinticuatro ancianos cayeron sobre sus rostros, y adoraron al que vive para siempre jamás.

1 Ja ma nägin Selle paremas käes, Kes istus aujärjel, rullraamatut, täis kirjutatud seestpoolt ja väljastpoolt ja kinni pandud seitsme pitseriga.

2 Ja ma nägin vägevat Inglit; see kuulutas suure häälega: „Kes on vääriline avama seda raamatut ja lahti võtma selle pitsereid?"

3 Ja ükski ei võinud ei taevas ega maa peal ega maa all avada raamatut ega vaadata sinna sisse.

4 Ja mina nutsin väga, et kedagi ei leitud väärt olevat avama raamatut ja vaatama sinna sisse.

5 Ja üks vanemaist ütles mulle: „Ära nuta! Vaata, lõukoer Juuda suguharust, Taaveti juur, on võitnud nii, et Tema võib avada raamatu ja lahti võtta selle seitse pitserit!"

6 Ja ma nägin keset aujärge ja nelja olendit ja keset vanemaid seismas Talle, Kes oli otsekui tapetud; ja Tal oli seitse sarve ja seitse silma, mis on Jumala seitse vaimu, kes on läkitatud kogu ilmamaale.

7 Ja Ta tuli ja võttis raamatu selle paremast käest, Kes istus aujärjel.

8 Ja kui Ta oli võtnud raamatu, siis need olendid ja need kakskümmend neli vanemat heitsid maha Talle ette, ja igaühel oli käes kannel ja kuldkausid, täis suitsutusrohte; need on pühade palved.

9 Ja nad laulsid uut laulu ning ütlesid: „Sina oled väärt võtma raamatut ja lahti tegema selle pitsereid, sest Sina oled olnud tapetud ja oled Oma Verega Jumalale ostnud inimesi kõigist suguharudest ja keeltest ja rahvaist ja paganahõimudest

10 ja oled nad teinud kuningriigiks ja preestriks meie Jumalale, ja nad valitsevad maa peal."

11 Ja ma nägin ja kuulsin paljude Inglite häält aujärje ja olendite ja vanemate ümbert; ja nende arv oli kümme tuhat korda kümme tuhat ja tuhat korda tuhat.

12 Ja need ütlesid suure häälega: „Tall, Kes on tapetud, on väärt võtma väge ja rikkust ja tarkust ja rammu ja au ja austust ja kiitust!"

13 Ja kõike loodut, mis on taevas ja maa peal ja maa all ja meres, ja kõike, mis nendes on, kuulsin ma ütlevat: „Sellele, Kes istub aujärjel, ja Tallele olgu kiitus ja au ja austus ja vägi ajastute ajastuteni!"

14 Ja need neli olendit ütlesid: „Aamen!" Ja vanemad heitsid maha ja kummardasid.