1 Da machte sich Jakob wieder auf den Weg und ging ins Morgenland.
2 Und er sah sich um und siehe, da war ein Brunnen auf dem Felde, und siehe, drei Herden Schafe lagen dabei; denn von dem Brunnen mußten die Herden trinken. Und ein großer Stein lag über dem Loch des Brunnens.
3 Und sie pflegten alle Herden daselbst zu versammeln und den Stein von dem Loch des Brunnens zu wälzen und die Schafe zu tränken, und taten alsdann den Stein wieder an seinen Ort, über das Loch.
4 Und Jakob sprach zu ihnen: Meine Brüder, woher seid ihr? Sie antworteten: Wir sind von Haran.
5 Er sprach zu ihnen: Kennt ihr auch Laban, den Sohn Nahors? Sie antworteten: Wir kennen ihn wohl.
6 Er sprach zu ihnen: Geht es ihm gut? Sie antworteten: Es geht ihm gut; und siehe, da kommt seine Tochter Rahel mit den Schafen!
7 Er sprach: Siehe, es ist noch hoch am Tag und noch nicht Zeit, das Vieh einzutreiben; tränket die Schafe und gehet hin, weidet sie!
8 Sie antworteten: Wir können es nicht, ehe alle Herden zusammengebracht sind und sie den Stein von dem Loch des Brunnens wälzen; dann können wir die Schafe tränken.
9 Als er noch mit ihnen redete, kam Rahel mit ihres Vaters Schafen; denn sie hütete die Schafe.
10 Als aber Jakob Rahel sah, die Tochter Labans, des Bruders seiner Mutter, trat er hinzu und wälzte den Stein von dem Loch des Brunnens und tränkte die Schafe Labans, des Bruders seiner Mutter.
11 Und Jakob küßte Rahel und erhob seine Stimme und weinte.
12 Da sagte Jakob der Rahel, daß er ihres Vaters Bruder und der Rebekka Sohn wäre. Da lief sie und sagte es ihrem Vater.
13 Als nun Laban die Nachricht von Jakob, seiner Schwester Sohn, hörte, lief er ihm entgegen, umarmte und küßte ihn und führte ihn in sein Haus. Da erzählte er Laban diese ganze Geschichte.
14 Da sprach Laban zu ihm: Wohlan, du bist mein Gebein und mein Fleisch! Und er blieb bei ihm einen Monat lang.
15 Darnach sprach Laban zu Jakob: Solltest du mir darum umsonst dienen, weil du mein Neffe bist? Sage an, was soll dein Lohn sein?
16 Laban aber hatte zwei Töchter; die ältere hieß Lea und die jüngere Rahel.
17 Und Lea hatte matte Augen, Rahel aber war schön von Gestalt und schön von Angesicht.
18 Und Jakob gewann Rahel lieb und sprach: Ich will dir sieben Jahre lang um Rahel, deine jüngere Tochter, dienen.
19 Laban antwortete: Es ist besser, ich gebe sie dir, als einem andern Mann; bleibe bei mir!
20 Also diente Jakob um Rahel sieben Jahre lang, und sie kamen ihm vor wie einzelne Tage, so lieb hatte er sie.
21 Und Jakob sprach zu Laban: Gib mir mein Weib, daß ich zu ihr komme, denn meine Zeit ist abgelaufen!
22 Da lud Laban alle Leute des Ortes und machte ein Mahl.
23 Aber am Abend nahm er seine Tochter Lea und brachte sie zu ihm hinein; und er kam zu ihr.
24 Und Laban gab seine Magd Silpa seiner Tochter Lea zur Magd.
25 Am Morgen aber, siehe, da war es Lea! Und er sprach zu Laban: Warum hast du mir das getan? Habe ich dir nicht um Rahel gedient? Warum hast du mich denn betrogen?
26 Laban antwortete: Man tut nicht also in unserm Lande, daß man die Jüngere vor der Älteren weggibt.
27 Halte die Woche aus mit dieser, so wird dir jene auch gegeben, um den Dienst, den du mir noch andere sieben Jahre lang leisten sollst.
28 Jakob tat also und hielt die Woche aus. Da gab er ihm Rahel, seine Tochter, zum Weibe.
29 Und Laban gab seine Magd Bilha seiner Tochter Rahel zur Magd.
30 Also kam er auch zu Rahel und hatte Rahel lieber denn Lea, und diente ihm noch andere sieben Jahre lang.
31 Als aber der HERR sah, daß Lea verhaßt war, machte er sie fruchtbar und Rahel unfruchtbar.
32 Und Lea empfing und gebar einen Sohn, den hieß sie Ruben. Denn sie sprach: Weil der HERR mein Elend angesehen hat, so wird mich nun mein Mann lieben!
33 Und sie empfing abermal und gebar einen Sohn und sprach: Weil der HERR gehört hat, daß ich verhaßt bin, so hat er mir auch diesen gegeben, und sie hieß ihn Simeon.
34 Sie empfing abermal und gebar einen Sohn und sprach: Nunmehr wird mein Mann mir anhänglich sein, denn ich habe ihm drei Söhne geboren; darum nannte sie ihn Levi.
35 Sie empfing wieder und gebar einen Sohn und sprach: Nun will ich den HERRN preisen! Darum hieß sie ihn Juda; und sie hielt inne mit Gebären.
1 Ja Jaakob läks teele ning jõudis hommikumaa poegade maale.
2 Ta vaatas, ja ennäe, väljal oli kaev! Ja vaata, sealsamas, selle kõrval, lebas kolm pudulojuste karja, sest sellest kaevust joodeti karju; kaevu suul aga oli suur kivi.
3 Kui kõik karjad olid kogunenud sinna, siis veeretati kivi kaevu suult, joodeti pudulojuseid ja seati kivi tagasi paika kaevu suule.
4 Ja Jaakob küsis neilt: „Vennad, kust te olete?" Ja nad vastasid: „Me oleme Haaranist."
5 Siis ta küsis neilt: „Kas tunnete Laabanit, Naahori poega?" Ja nad vastasid: „Tunneme küll!"
6 Ta küsis neilt: „Kuidas ta käsi käib?" Ja nad vastasid: „Hästi! Ja näe, sealt tuleb tema tütar Raahel pudulojustega!"
7 Ta ütles: „Vaata, päike on alles kõrgel, pole veel aeg karja kokku ajada. Jootke pudulojuseid ja minge söötke neid!"
8 Aga nad vastasid: „Me ei saa enne kui kõik karjad on koos. Siis veeretatakse kivi kaevu suult ja me saame joota pudulojuseid."
9 Kui ta alles nendega rääkis, tuli Raahel oma isa pudulojustega, sest ta oli neid hoidmas.
10 Ja kui Jaakob nägi Raahelit, oma ema venna Laabani tütart ja oma ema venna Laabani pudulojuseid, siis Jaakob astus ligi ja veeretas kivi kaevu suult ning jootis oma ema venna Laabani pudulojuseid.
11 Siis Jaakob suudles Raahelit, tõstis häält ja nuttis.
12 Ja Jaakob andis Raahelile teada, et ta on tema isa sugulane ja Rebeka poeg; ja Raahel jooksis ning teatas oma isale.
13 Ja kui Laaban kuulis sõnumit oma õepojast Jaakobist, siis ta jooksis temale vastu, kaelustas ja suudles teda ning viis ta oma kotta; ja ta jutustas Laabanile kõik, mis oli sündinud.
14 Siis ütles Laaban temale: „Sa oled tõesti minu luu ja liha!" Ja ta jäi tema juurde kuuks ajaks.
15 Ja Laaban ütles Jaakobile: „Kas sa sellepärast, et oled mu sugulane, peaksid mind teenima ilma palgata? Nimeta mulle oma palk!"
16 Laabanil aga oli kaks tütart; vanema nimi oli Lea ja noorema nimi oli Raahel.
17 Leal olid läiketa silmad, aga Raahel oli jumekas ja ilusa välimusega.
18 Jaakob armastas Raahelit, seepärast ta ütles: „Ma teenin sind seitse aastat su noorema tütre Raaheli pärast!"
19 Laaban vastas: „Ma annan ta parem sinule kui mõnele teisele mehele. Jää minu juurde."
20 Ja Jaakob teenis Raaheli pärast seitse aastat, ja need olid tema silmis nagu üksikud päevad, sellepärast et ta teda armastas.
21 Siis Jaakob ütles Laabanile: „Anna mu naine mulle kätte, sest aeg on täis, et ma võin minna tema juurde!"
22 Laaban koguski kokku kõik selle paiga mehed ja tegi peo.
23 Aga õhtul ta võttis oma tütre Lea ja viis selle tema juurde; ja Jaakob heitis ta juurde.
24 Ja Laaban andis oma ümmardaja Silpa oma tütrele Leale ümmardajaks.
25 Jõudis hommik, ja vaata, see oli Lea! Siis ütles Jaakob Laabanile: „Mis sa mulle oled teinud! Eks ma ole Raaheli pärast sind teeninud? Mispärast sa mind petsid?"
26 Aga Laaban vastas: „Ei ole meie pool kombeks anda noorem enne vanemat!
27 Pea sellega pulmanädal ära, siis me anname ka teise sulle teenistuse eest, kui sa mind veel teist seitse aastat teenid!"
28 Ja Jaakob tegi nõnda ning pidas sellega pulmanädala ära, siis ta andis oma tütre Raaheli temale naiseks.
29 Ja Laaban andis oma ümmardaja Billa oma tütrele Raahelile ümmardajaks.
30 Siis Jaakob heitis ka Raaheli juurde, ta armastas ju Raahelit ikkagi rohkem kui Leat; ja ta teenis Laabanit veel teist seitse aastat.
31 Ent kui Issand nägi, et Lea hüljati, siis ta avas tema üsa; Raahel aga oli viljatu.
32 Ja Lea sai käima peale ja tõi poja ilmale ning pani temale nimeks Ruuben, sest ta ütles: „Issand on mu alandust näinud! Küllap mu mees hakkab nüüd mind armastama!"
33 Ja ta sai taas käima peale ja tõi poja ilmale ning ütles: „Issand on kuulnud, et mind hüljati! Seepärast on ta mulle ka selle andnud!" Ja ta pani temale nimeks Siimeon.
34 Ja tema sai taas käima peale ja tõi poja ilmale ning ütles: „Nüüd viimaks mu mees kiindub minusse, sest ma olen temale kolm poega ilmale toonud!" Seepärast pandi sellele nimeks Leevi.
35 Ja tema sai taas käima peale ja tõi poja ilmale ning ütles: „Nüüd ma kiidan Issandat!" Seepärast ta pani temale nimeks Juuda. Siis ta lakkas sünnitamast.