1 E havia em Cesareia um homem por nome Cornélio, centurião da coorte chamada italiana, 2 Piedoso e temente a Deus, com toda a sua casa, o qual fazia muitas esmolas ao povo, e de contínuo orava a Deus. 3 Este, quase à hora nona do dia, viu claramente numa visão um anjo de Deus, que se dirigia para ele e dizia-lhe: Cornélio.

4 O qual, fixando os olhos nele, e muito atemorizado, disse: Que é, Senhor? E disse-lhe: As tuas orações e as tuas esmolas têm subido para memória diante de Deus;

5 Agora, pois, envia homens a Jope, e manda chamar a Simão, que tem por sobrenome Pedro. 6 Este está hospedado com um certo Simão curtidor, que tem a sua casa junto do mar. Ele te dirá o que deves fazer.

7 E, retirando-se o anjo que falava com Cornélio, chamou dois dos seus criados, e a um piedoso soldado dos que estavam ao seu serviço. 8 E, havendo-lhes contado tudo, os enviou a Jope.

9 E no dia seguinte, indo eles seu caminho, e estando já perto da cidade, subiu Pedro ao terraço para orar, quase à hora sexta. 10 E tendo fome, quis comer; e, enquanto lho preparavam, sobreveio-lhe um arrebatamento de sentidos, 11 E viu o céu aberto, e que descia a ele um vaso, como se fosse um grande lençol atado pelas quatro pontas, e vindo para a terra. 12 No qual havia de todos os animais quadrúpedes e feras e répteis da terra, e aves do céu. 13 E foi-lhe dirigida uma voz: Levanta-te, Pedro, mata e come.

14 Mas Pedro disse: De modo nenhum, Senhor, porque nunca comi coisa alguma comum e imunda.

15 E segunda vez lhe disse a voz: Não faças tu comum ao que Deus purificou.

16 E aconteceu isto por três vezes; e o vaso tornou a recolher-se ao céu.

17 E estando Pedro duvidando entre si acerca do que seria aquela visão que tinha visto, eis que os homens que foram enviados por Cornélio pararam à porta, perguntando pela casa de Simão. 18 E, chamando, perguntaram se Simão, que tinha por sobrenome Pedro, morava ali.

19 E, pensando Pedro naquela visão, disse-lhe o Espírito: Eis que três homens te buscam.

20 Levanta-te pois, desce, e vai com eles, não duvidando; porque eu os enviei.

21 E, descendo Pedro para junto dos homens que lhe foram enviados por Cornélio, disse: Eis que sou eu a quem procurais; qual é a causa por que estais aqui?

22 E eles disseram: Cornélio, o centurião, homem justo e temente a Deus, e que tem bom testemunho de toda a nação dos judeus, foi avisado por um santo anjo para que te chamasse a sua casa, e ouvisse as tuas palavras.

23 Então, chamando-os para dentro, os recebeu em casa. E no dia seguinte foi Pedro com eles, e foram com ele alguns irmãos de Jope.

24 E no dia imediato chegaram a Cesareia. E Cornélio os estava esperando, tendo já convidado os seus parentes e amigos mais íntimos. 25 E aconteceu que, entrando Pedro, saiu Cornélio a recebê-lo, e, prostrando-se a seus pés o adorou. 26 Mas Pedro o levantou, dizendo: Levanta-te, que eu também sou homem.

27 E, falando com ele, entrou, e achou muitos que ali se haviam ajuntado. 28 E disse-lhes: Vós bem sabeis que não é lícito a um homem judeu ajuntar-se ou chegar-se a estrangeiros; mas Deus mostrou-me que a nenhum homem chame comum ou imundo.

29 Por isso, sendo chamado, vim sem contradizer. Pergunto, pois, por que razão mandastes chamar-me?

30 E disse Cornélio: Há quatro dias estava eu em jejum até esta hora, orando em minha casa à hora nona.

31 E eis que diante de mim se apresentou um homem com vestes resplandecentes, e disse: Cornélio, a tua oração foi ouvida, e as tuas esmolas estão em memória diante de Deus. 32 Envia, pois, a Jope, e manda chamar Simão, o que tem por sobrenome Pedro; este está hospedado em casa de Simão o curtidor, junto do mar, e ele, vindo, te falará. 33 E logo mandei chamar-te, e bem fizeste em vir. Agora, pois, estamos todos presentes diante de Deus, para ouvir tudo quanto por Deus te é mandado.

34 E, abrindo Pedro a boca, disse: Reconheço por verdade que Deus não faz acepção de pessoas;

35 Mas que lhe é agradável aquele que, em qualquer nação, o teme e faz o que é justo. 36 A palavra que ele enviou aos filhos de Israel, anunciando a paz por Jesus Cristo (este é o Senhor de todos); 37 Esta palavra, vós bem sabeis, veio por toda a Judeia, começando pela Galileia, depois do batismo que João pregou; 38 Como Deus ungiu a Jesus de Nazaré com o Espírito Santo e com poder; o qual andou fazendo bem, e curando a todos os oprimidos do diabo, porque Deus era com ele. 39 E nós somos testemunhas de todas as coisas que fez, tanto na terra da Judeia como em Jerusalém; ao qual mataram, pendurando-o num madeiro. 40 A este ressuscitou Deus ao terceiro dia, e fez que se manifestasse, 41 Não a todo o povo, mas às testemunhas que Deus antes ordenara; a nós, que comemos e bebemos juntamente com ele, depois que ressuscitou dentre os mortos. 42 E nos mandou pregar ao povo, e testificar que ele é o que por Deus foi constituído juiz dos vivos e dos mortos. 43 A este dão testemunho todos os profetas, de que todos os que nele creem receberão o perdão dos pecados pelo seu nome.

44 E, dizendo Pedro ainda estas palavras, caiu o Espírito Santo sobre todos os que ouviam a palavra. 45 E os fiéis que eram da circuncisão, todos quantos tinham vindo com Pedro, maravilharam-se de que o dom do Espírito Santo se derramasse também sobre os gentios. 46 Porque os ouviam falar línguas, e magnificar a Deus.

47 Respondeu, então, Pedro: Pode alguém porventura recusar a água, para que não sejam batizados estes, que também receberam como nós o Espírito Santo?

48 E mandou que fossem batizados em nome do Senhor. Então rogaram-lhe que ficasse com eles por alguns dias.

1 Kaisareas elas üks mees nimega Korneelius, kes oli sadakonna ülem Itaalia rügemendis. 2 Tema ja kogu ta perekond olid vagad ja jumalakartlikud. Ta jagas abivajajatele heldelt ande ja palus järjekindlalt Jumalat. 3 Kui ta ühel päeval umbes üheksandal tunnil*10:3 Üheksas tund on kell kolm pärastlõunal. palvetas, sai ta selge nägemuse. Ta nägi, et tema juurde tuli Jumala ingel ja ütles: „Korneelius!"

4 Korneelius vaatas teda hirmunult ja küsis: „Mis on, isand?"

Ingel vastas: „Sinu palved ja annetused vaestele on tõusnud Jumala ette sind meelde tuletama. 5 Läkita nüüd mehed Joppesse, et tuua siia mees nimega Siimon, keda kutsutakse Peetruseks. 6 Ta peatub nahkur Siimoni juures, kelle maja on mere ääres. Tema räägib sulle, mida sul on vaja teha."

7 Kui temaga rääkinud ingel oli lahkunud, kutsus Korneelius kaks teenrit ja ühe ustava sõduri nende hulgast, kes alati ta juures olid. 8 Ta jutustas neile kõigest ning läkitas nad Joppesse.

9 Aga järgmisel päeval umbes kuuendal tunnil*10:9 Kuues tund on keskpäev., kui nad teed käies lähenesid linnale, läks Peetrus katusele palvetama. 10 Talle tuli nälg ja ta tahtis süüa. Aga samal ajal kui talle toitu valmistati, läks ta otsekui enesest ära. 11 Ta nägi taeva olevat avatud ja sealt laskus alla anum, nagu suur palverätik, mida neljast nurgast seotuna alla maa peale lasti. 12 Selle sees oli igasuguseid ilmamaa neljajalgseid ja roomajaid ja taeva linde. 13 Ja talle ütles hääl: „Tõuse, Peetrus! Ohverda ja söö!"

14 „Kindlasti mitte, Issand!" vastas Peetrus, „Ma ei ole kunagi söönud midagi keelatut või roojast!"*10:14 Juutidel oli keelatud süüa neljajalgseid loomi, kellel polnud sõrgu, roomajaid ja linde. Neid toite peeti ebapuhtaks. Juudid uskusid ka, et kõik teised rahvad olid ebapuhtad. Issand saadab aga Peetrusele selle nägemuse, et kutsuda Peetrust teisi rahvaid Jumala Kuningriiki tooma.

15 Hääl ütles talle teist korda: „Mida Jumal on puhtaks kuulutanud, seda sina ära pea roojaseks!"

16 See sündis kolm korda, ja kohe võeti anum tagasi taevasse.

17 Samal ajal kui Peetrus juurdles nägemuse tähenduse üle, olid Korneeliuse läkitatud mehed juba Siimoni maja üles otsinud ja seisid all värava taga. 18 Nad hüüdsid ning küsisid, kas Siimon, kes on tuntud kui Peetrus, peatub seal.

19 Peetrus alles mõtles nägemuse üle, kui Vaim ütles talle: „Vaata, Siimon, kolm meest küsivad sinu järele. 20 Tõuse üles ja mine alla! Ära kõhkle nendega kaasa minemast, sest mina olen nad saatnud!"

21 Peetrus läks alla meeste juurde ja ütles: „Mina olen see, keda te otsite. Mis asja pärast te olete tulnud?"

22 Mehed vastasid: „Me oleme tulnud sadakonna ülema Korneeliuse juurest. Ta on õiglane ja jumalakartlik mees, keda kõik juudid austavad. Tema sai pühalt inglilt käsu sind oma majja kutsuda ja kuulata sinu sõnu." 23 Siis Peetrus kutsus mehed sisse oma külalisteks.

Järgmisel päeval asus Peetrus nendega teele ja mõned Joppe usklikud ühes temaga.

24 Järgmisel päeval saabusid nad Kaisareasse. Korneelius ootas neid juba. Ta oli sugulased ja lähedased sõbrad kokku kutsunud. 25 Kui Peetrus sisse astus, läks Korneelius talle vastu ja kummardus ta jalge ette maha. 26 Aga Peetrus palus tal püsti tõusta ja ütles: „Tõuse üles, ka mina olen vaid inimene!"

27 Ja temaga vesteldes astus Peetrus sisse ja leidis eest suure hulga inimesi. 28 Ta ütles neile: „Te kindlasti teate, et juudi jaoks on seadusevastane käia läbi võõramaalasega või minna talle külla. Aga Jumal on mulle näidanud, et ühtegi inimest ei tohi pidada halvaks ega roojaseks. 29 Sellepärast olen ma ka igasuguse vastupanuta tulnud, kui mind kutsuti. Nüüd ma küsin, mis põhjusel te olete mind kutsunud."

30 Korneelius vastas: „Neli päeva tagasi ma olin üheksandal tunnil oma majas palvetamas. Järsku seisis minu ees üks mees säravas rõivas 31 ning ütles: „Korneelius, sinu palvet on kuuldud ja su annid on Jumalale meelde tulnud. 32 Läkita nüüd mehed Joppesse Siimoni järele, keda kutsutakse Peetruseks. Tema on võõrsil nahkur Siimoni kojas mere ääres. Kui ta siia jõuab, räägib ta sinuga." 33 Nõnda ma saatsin otsekohe sinu järele ja on hea, et sa tulid. Nüüd me oleme siin üheskoos Jumala ees kuulamas kõike, mis Issand sind on käskinud!"

34 Siis Peetrus hakkas rääkima: „Tõepoolest, nüüd ma mõistan, et Jumal ei eelista kedagi, 35 vaid võtab kõigi rahvaste hulgast vastu selle, kes teda kardab ja teeb õigust. 36 See on sõna, mille Jumal on läkitanud Iisraeli rahvale, kuulutades evangeeliumi rahust Jeesuse Kristuse kaudu, kes on kõikide Issand. 37 Te teate seda, mis on sündinud tervel Juudamaal, alates Galileast pärast ristimist, mida Johannes kuulutas, 38 kuidas Jumal Naatsareti Jeesuse võidis Püha Vaimu ja väega ning kuidas tema käis mööda maad head tehes ja tervendades kõiki kuradi rõhutuid, sest Jumal oli temaga.

39 Meie oleme kõige selle tunnistajad, mis ta on teinud Juudamaal ja Jeruusalemmas. Nad tapsid tema ristile riputades. 40 Sellesama on Jumal kolmandal päeval üles äratanud surnuist ja lasknud tal saada avalikuks. 41 Mitte kõigele rahvale, vaid Jumala ettemääratud tunnistajaile, meile, kes me oleme temaga koos söönud ja joonud pärast seda, kui ta oli üles tõusnud surnuist. 42 Ja tema on käskinud meid rahvale kuulutada ja tunnistada, et tema on Jumala poolt määratud elavate ja surnute kohtumõistja. 43 Temast tunnistavad kõik prohvetid, et igaüks, kes temasse usub, saab tema nime läbi pattude andeksandmise!"

44 Kui Peetrus alles neid sõnu rääkis, langes Püha Vaim kõikide peale, kes seda sõnumit kuulsid. 45 Ja kõik need ümber lõigatud usklikud, kes olid Peetrusega kaasa tulnud, jahmusid sellest, et Püha Vaimu and valati välja ka teiste rahvaste peale. 46 Sest nad kuulsid neid võõraid keeli rääkimas ja Jumalat ülistamas.

Siis Peetrus ütles: 47 „Kas keegi võib vett keelata, et ei ristitaks neid, kes on saanud Püha Vaimu täpselt nagu meie?" 48 Ja ta käskis neid ristida Jeesuse Kristuse nimesse. Siis nad palusid Peetrust jääda veel mõneks päevaks nende juurde.