1 E aconteceu que em Icônio entraram juntos na sinagoga dos judeus, e falaram de tal modo que creu uma grande multidão, não só de judeus mas de gregos. 2 Mas os judeus incrédulos incitaram e irritaram, contra os irmãos, os ânimos dos gentios. 3 Detiveram-se, pois, muito tempo, falando ousadamente acerca do Senhor, o qual dava testemunho à palavra da sua graça, permitindo que por suas mãos se fizessem sinais e prodígios. 4 E dividiu-se a multidão da cidade; e uns eram pelos judeus, e outros pelos apóstolos. 5 E havendo um motim, tanto dos judeus como dos gentios, com os seus principais, para os insultarem e apedrejarem, 6 Sabendo-o eles, fugiram para Listra e Derbe, cidades de Licaônia, e para a província circunvizinha; 7 E ali pregavam o evangelho.

8 E estava assentado em Listra certo homem leso dos pés, coxo desde o ventre de sua mãe, o qual nunca tinha andado. 9 Este ouviu falar Paulo, que, fixando nele os olhos, e vendo que tinha fé para ser curado, 10 Disse em voz alta: Levanta-te direito sobre teus pés. E ele saltou e andou.

11 E as multidões, vendo o que Paulo fizera, levantaram a sua voz, dizendo em língua licaônica: Fizeram-se os deuses semelhantes aos homens, e desceram até nós.

12 E chamavam Júpiter a Barnabé, e Mercúrio a Paulo; porque este era o que falava. 13 E o sacerdote de Júpiter, cujo templo estava em frente da cidade, trazendo para a entrada da porta touros e grinaldas, queria com a multidão sacrificar-lhes. 14 Ouvindo, porém, isto os apóstolos Barnabé e Paulo, rasgaram as suas vestes, e saltaram para o meio da multidão, clamando,

15 E dizendo: Senhores, por que fazeis essas coisas? Nós também somos homens como vós, sujeitos às mesmas paixões, e vos anunciamos que vos convertais dessas vaidades ao Deus vivo, que fez o céu, e a terra, o mar, e tudo quanto há neles; 16 O qual nos tempos passados deixou andar todas as nações em seus próprios caminhos. 17 E contudo, não se deixou a si mesmo sem testemunho, beneficiando-vos lá do céu, dando-nos chuvas e tempos frutíferos, enchendo de mantimento e de alegria os nossos corações.

18 E, dizendo isto, com dificuldade impediram que as multidões lhes sacrificassem.

19 Sobrevieram, porém, uns judeus de Antioquia e de Icônio que, tendo convencido a multidão, apedrejaram a Paulo e o arrastaram para fora da cidade, cuidando que estava morto. 20 Mas, rodeando-o os discípulos, levantou-se, e entrou na cidade, e no dia seguinte saiu com Barnabé para Derbe.

21 E, tendo anunciado o evangelho naquela cidade e feito muitos discípulos, voltaram para Listra, e Icônio e Antioquia, 22 Confirmando os ânimos dos discípulos, exortando-os a permanecer na fé, pois que por muitas tribulações nos importa entrar no reino de Deus. 23 E, havendo-lhes, por comum consentimento, eleito anciãos em cada igreja, orando com jejuns, os encomendaram ao Senhor em quem haviam crido.

24 Passando depois por Pisídia, dirigiram-se a Panfília. 25 E, tendo anunciado a palavra em Perge, desceram a Atália. 26 E dali navegaram para Antioquia, de onde tinham sido encomendados à graça de Deus para a obra que já haviam cumprido. 27 E, quando chegaram e reuniram a igreja, relataram quão grandes coisas Deus fizera por eles, e como abrira aos gentios a porta da fé. 28 E ficaram ali não pouco tempo com os discípulos.

1 Ikoonionis läksid Paulus ja Barnabas nagu tavaliselt juudi sünagoogi. Nad kõnelesid seal nõnda, et suur hulk juute ja kreeklasi sai usklikuks. 2 Aga uskmatud juudid õhutasid üles ja ärritasid teiste rahvaste meeled vihale vendade vastu. 3 Nõnda jäid Paulus ja Barnabas sinna kauemaks, kuulutades julgesti Issandat, kes andis tunnistust oma armusõnale ja laskis sündida nende käte läbi tunnustähti ja imetegusid. 4 Aga linna elanikud jagunesid kaheks: mõned olid juutide, teised apostlite poolt. 5 Teised rahvad ja juudid tahtsid koos oma ülematega apostleid teotada ja nad kividega surnuks visata. 6 Aga nad said sellest teada ja põgenesid Lükaoonia linnadesse Lüstrasse ja Derbesse ja nende ümbruskonda, 7 kus nad jätkasid evangeeliumi kuulutamist.

8 Ja Lüstras istus maas üks mees, kes oli sünnist saati jalust halvatud ja polnud kunagi kõndinud.

9 Ta kuulis Paulust kõnelemas. Kui Paulus talle otsa vaadates nägi, et tal oli usku terveks saada, 10 hüüdis ta: „Tõuse püsti oma jalgadele!" Ja mees hüppas kohe püsti ja kõndis.

11 Kui rahvahulgad nägid, mis Paulus oli teinud, tõstsid nad häält Lükaoonia keeles: „Jumalad on inimeste kujul alla tulnud meie juurde!" 12 Barnabast nad kutsusid Zeusiks ja Paulust Hermeseks, sest tema pidas kõnet. 13 Ja linna ääres asuva Zeusi templi preester tõi pullid ja lillevanikud linnaväravate juurde, sest ta tahtis koos rahvaga neile ohvrit tuua.

14 Aga kui apostlid Barnabas ja Paulus seda kuulsid, käristasid nad oma rõivad katki ja tormasid rahva hulka, hüüdes: 15 „Mehed, miks te seda teete? Meiegi oleme teiesugused inimesed. Me kuulutame teile evangeeliumi, et te neist kasututest asjadest pöörduksite elava Jumala poole, kes on teinud taeva ja maa ja mere ja kõik, mis on nende sees. 16 Varasematel aegadel on ta lasknud rahvastel oma teed minna. 17 Ja ometi ei ole jätnud andmata tunnistust iseendast, näidates oma headust: ta on andnud teile vihma taevast ja saaki nende aastaaegadel, andnud teile külluslikult toitu ja täitnud teie südant rõõmuga." 18 Isegi nende sõnadega oli neil raske hoida tagasi rahvahulka, et see neile ei ohverdaks.

19 Siis Antiookiast ja Ikoonionist tulid mõned juudid ja võitsid rahvahulga enda poole. Nad loopisid Paulust kividega ning lohistasid ta linnast välja, pidades teda surnuks. 20 Aga kui jüngrid olid kogunenud tema ümber, tõusis Paulus üles ja läks tagasi linna. Järgmisel päeval lahkusid tema ja Barnabas Derbesse.

21 Ja kui nad selles linnas olid evangeeliumi kuulutanud ja suur hulk oli jüngriteks saanud, pöördusid nad tagasi Lüstrasse, Ikoonioni ja Antiookiasse, 22 kinnitades jüngrite hingi, julgustades neid jääma ususse. „Me peame sisenema Jumala Kuningriiki läbi paljude katsumuste," ütlesid nad. 23 Ja kui Paulus ja Barnabas neile igas koguduses olid määranud vanemad, jätsid nad palvetades ja paastudes nemad Issanda hooleks, kellesse nad nüüd uskusid. 24 Pärast Pisiidia läbimist jõudsid nad Pamfüüliasse, 25 ja kui nad Perges olid sõna kuulutanud, läksid nad Ataaliasse.

26 Ataaliast nad purjetasid Antiookiasse, kus nad olid usaldatud Jumala armu alla töö jaoks, mille nad nüüd olid lõpetanud. 27 Sinna jõudes kogusid nad koguduse kokku ja andsid aru kõigest, mis Jumal oli nende läbi teinud, ja et ta rahvastele oli avanud usu ukse. 28 Ja nad jäid sinna jüngritega kauemaks ajaks.