1 E sucedeu que, enquanto Apolo estava em Corinto, Paulo, tendo passado por todas as regiões superiores, chegou a Éfeso; e achando ali alguns discípulos, 2 Disse-lhes: Recebestes vós já o Espírito Santo quando crestes? E eles disseram-lhe: Nós nem ainda ouvimos que haja Espírito Santo.
3 Perguntou-lhes, então: Em que sois batizados então? E eles disseram: No batismo de João.
4 Mas Paulo disse: Certamente João batizou com o batismo de arrependimento, dizendo ao povo que cresse no que após ele havia de vir, isto é, em Jesus Cristo.
5 E os que ouviram foram batizados em nome do Senhor Jesus. 6 E, impondo-lhes Paulo as mãos, veio sobre eles o Espírito Santo; e falavam línguas, e profetizavam. 7 E estes eram, ao todo, uns doze homens.
8 E, entrando na sinagoga, falou ousadamente por espaço de três meses, disputando e persuadindo-os acerca do reino de Deus. 9 Mas, como alguns deles se endurecessem e não obedecessem, falando mal do Caminho perante a multidão, retirou-se deles, e separou os discípulos, disputando todos os dias na escola de um certo Tirano. 10 E durou isto por espaço de dois anos; de tal maneira que todos os que habitavam na Ásia ouviram a palavra do Senhor Jesus, assim judeus como gregos.
11 E Deus pelas mãos de Paulo fazia maravilhas extraordinárias. 12 De sorte que até os lenços e aventais se levavam do seu corpo aos enfermos, e as enfermidades fugiam deles, e os espíritos malignos saíam. 13 E alguns dos exorcistas judeus ambulantes tentavam invocar o nome do Senhor Jesus sobre os que tinham espíritos malignos, dizendo: Esconjuro-vos por Jesus a quem Paulo prega.
14 E os que faziam isto eram sete filhos de Ceva, judeu, principal dos sacerdotes. 15 Respondendo, porém, o espírito maligno, disse: Conheço a Jesus, e bem sei quem é Paulo; mas vós quem sois?
16 E, saltando neles o homem que tinha o espírito maligno, e assenhoreando-se deles, pôde mais do que eles; de tal maneira que, nus e feridos, fugiram daquela casa. 17 E foi isto notório a todos os que habitavam em Éfeso, tanto judeus como gregos; e caiu temor sobre todos eles, e o nome do Senhor Jesus era engrandecido. 18 E muitos dos que tinham crido vinham, confessando e publicando os seus feitos. 19 Também muitos dos que seguiam artes mágicas trouxeram os seus livros, e os queimaram na presença de todos e, feita a conta do seu preço, acharam que montava a cinquenta mil peças de prata. 20 Assim a palavra do Senhor crescia poderosamente e prevalecia.
21 E, cumpridas estas coisas, Paulo propôs, em espírito, ir a Jerusalém, passando pela Macedônia e pela Acaia, dizendo: Depois que houver estado ali, importa-me ver também Roma.
22 E, enviando à Macedônia dois daqueles que o serviam, Timóteo e Erasto, ficou ele por algum tempo na Ásia.
23 E, naquele mesmo tempo, houve um não pequeno alvoroço acerca do Caminho. 24 Porque um certo ourives da prata, por nome Demétrio, que fazia de prata nichos de Diana, dava não pouco lucro aos artífices, 25 Aos quais, havendo-os ajuntado com os oficiais de obras semelhantes, disse: Senhores, vós bem sabeis que deste ofício temos a nossa prosperidade;
26 E bem vedes e ouvis que não só em Éfeso, mas até quase em toda a Ásia, este Paulo tem convencido e afastado uma grande multidão, dizendo que não são deuses os que se fazem com as mãos. 27 E não somente há o perigo de que a nossa profissão caia em descrédito, mas também de que o próprio templo da grande deusa Diana seja estimado em nada, vindo a ser destruída a majestade daquela que toda a Ásia e o mundo veneram.
28 E, ouvindo-o, encheram-se de ira, e clamaram, dizendo: Grande é a Diana dos efésios.
29 E encheu-se de confusão toda a cidade e, unânimes, correram ao teatro, arrebatando a Gaio e a Aristarco, macedônios, companheiros de Paulo na viagem. 30 E, querendo Paulo apresentar-se ao povo, não lho permitiram os discípulos. 31 E também alguns dos principais da Ásia, que eram seus amigos, lhe rogaram que não se apresentasse no teatro. 32 Uns, pois, clamavam de uma maneira, outros de outra, porque o ajuntamento era confuso; e os mais deles não sabiam por que causa se tinham ajuntado. 33 Então tiraram Alexandre dentre a multidão, impelindo-o os judeus para diante; e Alexandre, acenando com a mão, queria dar razão disto ao povo. 34 Mas quando conheceram que era judeu, todos unanimemente levantaram a voz, clamando por espaço de quase duas horas: Grande é a Diana dos efésios.
35 Então o escrivão da cidade, tendo apaziguado a multidão, disse: Homens efésios, qual é o homem que não sabe que a cidade dos efésios é a guardadora do templo da grande deusa Diana, e da imagem que desceu de Júpiter?
36 Ora, não podendo isto ser contraditado, convém que vos aplaqueis e nada façais temerariamente; 37 Porque estes homens que aqui trouxestes nem são sacrílegos nem blasfemam da vossa deusa. 38 Mas, se Demétrio e os artífices que estão com ele têm alguma coisa contra alguém, há audiências e há procônsules; que se acusem uns aos outros; 39 E, se de alguma outra coisa demandais, averiguar-se-á em legítima assembleia. 40 Na verdade até corremos perigo de que, por hoje, sejamos acusados de sedição, não havendo causa alguma com que possamos justificar este concurso.
41 E, tendo dito isto, despediu a assembleia.
Almeida Corrigida Fiel | acf ©️ 1994, 1995, 2007, 2011 Sociedade Bíblica Trinitariana do Brasil (SBTB). Todos os direitos reservados. Texto bíblico utilizado com autorização. Saiba mais sobre a SBTB. A Missão da SBTB é: Uma cópia da Bíblia Fiel ®️ para cada pessoa. Ajude-nos a cumprir nossa Missão!
1 Sel ajal kui Apollos oli Korintoses, sündis, et Paulus käis läbi sisemaa ja tuli Efesosse. Leides sealt mõned jüngrid, küsis ta neilt: 2 „Kast te võtsite vastu Püha Vaimu, kui te saite usklikuks?"
Nad vastasid: „Me pole isegi kuulnud, et Püha Vaim on."
3 Ja ta küsis neilt: „Millesse siis teie olete ristitud?"
Nemad vastasid: „Johannese ristimisse."
4 Aga Paulus ütles: „Johannes tõepoolest ristis meeleparandusristimisega, öeldes rahvale, et nad usuksid sellesse, kes tuleb pärast teda, see on Messias Jeesusesse." 5 Seda kuuldes lasksid nad end ristida Issanda Jeesuse nimesse. 6 Ja kui Paulus pani käed nende peale, tuli neile Püha Vaim ja nad rääkisid võõraid keeli ja prohveteerisid. 7 Seal oli kokku umbes tosin meest.
8 Paulus läks siis sünagoogi ja rääkis julgesti kolm kuud, väideldes ja veendes neid Jumala riigi asjus. 9 Aga kui mõned tegid oma südame kõvaks ega uskunud, vaid rahva ees halvustasid usuteed, läks ta ära nende juurest ja eraldas neist ka jüngrid ning pidas iga päev arutlusi Türannose koolis. 10 See kestis kaks aastat, nõnda et kõik, kes Aasias elasid, nii juudid kui kreeklased, said kuulda Issanda Jeesuse sõna.
11 Ja Jumal tegi erakordseid imesid Pauluse käte läbi, 12 nii et ka tema ihu pealt võetud higirätikuid ja põllesid viidi haigete peale ja haigused lahkusid neist ning kurjad vaimud läksid välja.
13 Aga mõned juudid, kes rännates kurje vaime välja ajasid, hakkasid kasutama Issanda Jeesuse nime, üteldes: „Ma käsin teil välja tulla selle Jeesuse nimel, keda Paulus kuulutab!" 14 Ja need olid ühe juudi ülempreestri Skeua seitse poega, kes seda tegid. 15 Ent kuri vaim ütles: „Jeesust ma tunnen ja Paulust ma tean, aga kes teie olete?" 16 Ja mees, kelles oli kuri vaim, hüppas neile peale ja sai võimust nende üle. Ja ta andis neile niimoodi peksa, et nad alasti ja haavatuna põgenesid sellest majast.
17 See lugu sai teatavaks kõigile juutidele ja kreeklastele, kes elasid Efesoses. Hirm langes nende kõikide peale ja Issanda Jeesuse nime hoiti suure au sees. 18 Ja paljud usklikud tulid ning tunnistasid üles oma teod. 19 Paljud neist, kes olid tegelenud nõiakunstiga, tõid oma raamatud kokku ja põletasid need ära kõikide silme all. Ja kui nad arvutasid kokku nende väärtuse, oli see viiskümmend tuhat hõbetükki. 20 Nõnda võimsalt kasvas ja avaldas oma väge Issanda sõna.
21 Pärast kõiki neid sündmusi otsustas Paulus Makedoonia ja Ahhaia kaudu Jeruusalemma minna. „Kui ma seal olen ära käinud," ütles ta, „pean ma nägema ka Roomat." 22 Ta läkitas Makedooniasse kaks oma abilist, Timoteose ja Erastose, ise jäi aga veel mõneks ajaks Aasiasse.
23 Sel ajal tekkis suur tüli õpetuse pärast. 24 Sest üks hõbesepp nimega Demeetrios, kes tegi hõbedast Artemise templi kujukesi, tõi sealsetele käsitöölistele rohkesti tööd. 25 Ta kutsus kokku kõik, kes selles ametis olid, ja ütles neile: „Mehed, te teate, et meie heaolu sõltub sellest tööst. 26 Ja te näete ja kuulete, et see Paulus veenab ja pöörab ümber palju inimesi mitte ainult Efesoses, vaid peaaegu kogu Aasias, öeldes, et need ei ole jumalad, mis kätega tehakse. 27 Ja nõnda ähvardab põlu alla sattumine mitte ainult meie äri, vaid ka suure jumalanna Artemise templit võidakse põlata ja selle toredus hävitada, ehkki seda kummardab kogu Aasia."
28 Seda kuuldes läksid nad raevu ja hüüdsid: „Suur on efeslaste Artemis!" 29 Ja terve linn täitus segadusega ja nad tungisid teatrisse, vedades kaasa makedoonlased Gaiuse ja Aristarhose, Pauluse reisikaaslased. 30 Ja kui Paulus tahtis rahva ette minna, ei lubanud jüngrid teda. 31 Isegi mõned provintsi ametnikud, kes olid ta sõbrad, saatsid talle sõnumi paludes, et ta ei läheks teatrisse.
32 Rahvakogu oli segaduses, sest ühed karjusid üht ja teised teist ja enamik ei teadnud, mis põhjusel nad olid kokku tulnud. 33 Siis toodi rahva seast esile Aleksandros, kelle juudid ette lükkasid. Aleksandros viipas käega, tahtes pidada rahva ees kaitsekõnet. 34 Aga kui nad said aru, et ta on juut, karjusid kõik ühehäälselt kaks tundi: „Suur on efeslaste Artemis!"
35 Aga linnakirjutaja vaigistas rahvahulga ja ütles: „Efesose mehed, milline mees ei teaks, et efeslaste linn on suure jumalanna Artemise templi ja tema taevast Zeusi käest maha langenud kuju hoidja? 36 Seepärast, kuna need faktid on vaieldamatud, peaksite olema vait ja mitte midagi tegema kiirustades. 37 Te olete toonud need mehed siia, kuigi nad ei ole rüüstanud templit ega teotanud meie jumalannat. 38 Kui nüüd Demeetriosel ja teistel käsitöölistel on midagi kellegi vastu, siis kohtud on avatud ja seal on prokonsulid; kaevaku nad seal üksteise peale. 39 Ja kui teil on veel nõudmisi, siis seletatagu asi korralise rahvakogu ees. 40 Sest meil on oht sattuda tänase kära pärast uurimise alla, ja pole ühtegi põhjust, millega sellist korratut kogunemist õigustada." 41 Ja kui ta seda oli öelnud, saatis ta rahvakoosoleku laiali.