1 E, tendo Jesus entrado em Jericó, ia passando. 2 E eis que havia ali um homem chamado Zaqueu; e era este um chefe dos publicanos, e era rico. 3 E procurava ver quem era Jesus, e não podia, por causa da multidão, pois era de pequena estatura. 4 E, correndo adiante, subiu a um sicômoro para o ver; porque havia de passar por ali. 5 E quando Jesus chegou àquele lugar, olhando para cima, viu-o e disse-lhe: Zaqueu, desce depressa, porque hoje me convém pousar em tua casa.

6 E, apressando-se, desceu, e recebeu-o alegremente. 7 E, vendo todos isto, murmuravam, dizendo que entrara para ser hóspede de um homem pecador. 8 E, levantando-se Zaqueu, disse ao Senhor: Senhor, eis que eu dou aos pobres metade dos meus bens; e, se nalguma coisa tenho defraudado alguém, o restituo quadruplicado.

9 E disse-lhe Jesus: Hoje veio a salvação a esta casa, pois também este é filho de Abraão.

10 Porque o Filho do homem veio buscar e salvar o que se havia perdido.

11 E, ouvindo eles estas coisas, ele prosseguiu, e contou uma parábola; porquanto estava perto de Jerusalém, e cuidavam que logo se havia de manifestar o reino de Deus. 12 Disse pois: Certo homem nobre partiu para uma terra remota, a fim de tomar para si um reino e voltar depois.

13 E, chamando dez servos seus, deu-lhes dez minas, e disse-lhes: Negociai até que eu venha. 14 Mas os seus concidadãos odiavam-no, e mandaram após ele embaixadores, dizendo: Não queremos que este reine sobre nós.

15 E aconteceu que, voltando ele, depois de ter tomado o reino, disse que lhe chamassem aqueles servos, a quem tinha dado o dinheiro, para saber o que cada um tinha ganhado, negociando.

16 E veio o primeiro, dizendo: Senhor, a tua mina rendeu dez minas. 17 E ele lhe disse: Bem está, servo bom, porque no mínimo foste fiel, sobre dez cidades terás autoridade.

18 E veio o segundo, dizendo: Senhor, a tua mina rendeu cinco minas. 19 E a este disse também: Sê tu também sobre cinco cidades.

20 E veio outro, dizendo: Senhor, aqui está a tua mina, que guardei num lenço; 21 Porque tive medo de ti, que és homem rigoroso, que tomas o que não puseste, e segas o que não semeaste. 22 Porém, ele lhe disse: Mau servo, pela tua boca te julgarei. Sabias que eu sou homem rigoroso, que tomo o que não pus, e sego o que não semeei; 23 Por que não puseste, pois, o meu dinheiro no banco, para que eu, vindo, o exigisse com os juros?

24 E disse aos que estavam com ele: Tirai-lhe a mina, e dai-a ao que tem dez minas. 25 (E disseram-lhe eles: Senhor, ele tem dez minas.) 26 Pois eu vos digo que a qualquer que tiver ser-lhe-á dado, mas ao que não tiver, até o que tem lhe será tirado. 27 E quanto àqueles meus inimigos que não quiseram que eu reinasse sobre eles, trazei-os aqui, e matai-os diante de mim.

28 E, dito isto, ia caminhando adiante, subindo para Jerusalém. 29 E aconteceu que, chegando perto de Betfagé, e de Betânia, ao monte chamado das Oliveiras, mandou dois dos seus discípulos, 30 Dizendo: Ide à aldeia que está defronte, e aí, ao entrar, achareis preso um jumentinho em que nenhum homem ainda montou; soltai-o e trazei-o.

31 E, se alguém vos perguntar: Por que o soltais? Assim lhe direis: Porque o Senhor o há de mister.

32 E, indo os que haviam sido mandados, acharam como lhes dissera. 33 E, quando soltaram o jumentinho, seus donos lhes disseram: Por que soltais o jumentinho?

34 E eles responderam: O Senhor o há de mister.

35 E trouxeram-no a Jesus; e, lançando sobre o jumentinho as suas vestes, puseram Jesus em cima.

36 E, indo ele, estendiam no caminho as suas vestes. 37 E, quando já chegava perto da descida do Monte das Oliveiras, toda a multidão dos discípulos, regozijando-se, começou a dar louvores a Deus em alta voz, por todas as maravilhas que tinham visto, 38 Dizendo: Bendito o Rei que vem em nome do Senhor; paz no céu, e glória nas alturas.

39 E disseram-lhe de entre a multidão alguns dos fariseus: Mestre, repreende os teus discípulos.

40 E, respondendo ele, disse-lhes: Digo-vos que, se estes se calarem, as próprias pedras clamarão.

41 E, quando ia chegando, vendo a cidade, chorou sobre ela, 42 Dizendo: Ah! Se tu conhecesses também, ao menos neste teu dia, o que à tua paz pertence! Mas agora isto está encoberto aos teus olhos.

43 Porque dias virão sobre ti, em que os teus inimigos te cercarão de trincheiras, e te sitiarão, e te estreitarão de todos os lados; 44 E te derrubarão, a ti e aos teus filhos que dentro de ti estiverem, e não deixarão em ti pedra sobre pedra, pois que não conheceste o tempo da tua visitação.

45 E, entrando no templo, começou a expulsar todos os que nele vendiam e compravam, 46 Dizendo-lhes: Está escrito: A minha casa é casa de oração; mas vós fizestes dela covil de salteadores.

47 E todos os dias ensinava no templo; mas os principais sacerdotes, e os escribas, e os principais do povo procuravam matá-lo. 48 E não achavam meio de o fazer, porque todo o povo pendia para ele, escutando-o.

1 Kui Jeesus jõudis Jeerikosse, läks ta sealt läbi. 2 Seal oli mees nimega Sakkeus; ta oli maksukogujate ülem ja ta oli rikas. 3 Sakkeus tahtis näha, kes Jeesus on, aga ei näinud üle rahvahulga, sest ta oli lühikest kasvu. 4 Ta jooksis ettepoole ja ronis metsviigipuu otsa, et teda näha, sest Jeesus pidi sealtkaudu minema.

5 Kui Jeesus selle kohani jõudis, vaatas ta üles ja ütles: „Sakkeus, tule kohe alla! Ma pean täna sinu kodus peatuma!" 6 Sakkeus tuli alla ja võttis ta rõõmsalt vastu.

7 Seda nähes nurisesid kõik: „Tema on patuse mehe juurde külla läinud!"

8 Kuid Sakkeus ütles Issanda ette astudes: „Vaata, Issand! Siin ja praegu annan ma poole oma varandusest vaestele, ja kui oma olen kelleltki midagi välja petnud, maksan selle neljakordselt tagasi."

9 Siis Jeesus ütles temale: „Pääste on tulnud täna sellesse majja, sest ka see mees on Aabrahami poeg. 10 Sest Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut."

11 Kui nad teda kuulasid, rääkis Jeesus veel ühe tähendamissõna, sest ta oli Jeruusalemma lähedal ja inimesed arvasid, et Jumala riik saabub kohe. 12 Ta ütles: „Üks kõrgest soost mees reisis kaugele maale, et lasta end seal määrata kuningaks ja siis tulla tagasi.

13 Niisiis ta kutsus kümme oma sulastest ja andis neile kümme naela*19:13 Üks nael oli võrdne umbes kolme kuu teenistuse eest saadud palgaga. raha: „Kaubelge seni, kuni ma tagasi tulen!"

14 Aga tema alamad vihkasid teda ja läkitasid saadikud talle järele ütlema: „Me ei taha seda meest endale kuningaks!"

15 Aga ta sai kuningaks ja läks tagasi koju. Ta käskis kutsuda need sulased, kellele ta oli raha andnud, et näha, kui palju nad olid teeninud.

16 Esimene tuli ja ütles: „Isand, sinu nael on kümme juurde teeninud."

17 „Hästi tehtud, mu hea sulane!" vastas peremees. „Kuna sa oled olnud ustav nii väheses, siis annan sulle meelevalla kümne linna üle."

18 Teine tuli ja ütles: „Isand, sinu nael on viis juurde teeninud."

19 Peremees vastas sellelegi: „Sina valitse viie linna üle!"

20 Siis tuli järgmine sulane ja ütles: „Isand, siin on sinu nael, mida ma olen hoidnud taskurätikus. 21 Ma kartsin sind, sest sa oled karm mees. Sa võtad sealt, kuhu ei ole pannud, ja lõikad, mida sa ei külvanud."

22 Ta isand vastas: „Sinu enda sõnade põhjal ma mõistan su üle kohut, sa nurjatu sulane! Sa teadsid, et ma olen karm mees: võtan, kuhu ma ei ole pannud, ja lõikan, mida ma ei ole külvanud. 23 Miks sa siis ei pannud mu raha panka, et ma oleksin selle tagasi tulles kasuga tagasi saanud!"

24 Ja ta ütles juuresolijaile: „Võtke tema nael tema käest ära ja andke sellele, kellel on kümme naela!"

25 „Isand," ütlesid nemad, „tal on juba kümme!"

26 Ta vastas: „Ma ütlen teile, et igaühele, kellel on, antakse juurde, aga kellel ei ole, sellelt võetakse ära ka see, mis tal on. 27 Aga need minu vaenlased, kes mind ei tahtnud enda kuningaks, tooge siia ja surmake minu ees!" "

28 Ja kui Jeesus oli seda kõnelnud, jätkas ta teed Jeruusalemma.

29 Nii kui ta jõudis Betfage ja Betaania lähedale mäe juurde, mida nimetatakse Õlimäeks, läkitas ta kaks oma jüngritest ning ütles: 30 „Minge külla, mis on teie ees. Seal te leiate kinniseotud sälu, kelle seljas ei ole keegi istunud. Siduge see lahti ja tooge siia! 31 Kui keegi teilt küsib: „Miks te selle lahti seote?", siis öelge: „Issandal on teda tarvis!" "

32 Läkitatud läksid ja leidsid kõik täpselt nii, nagu Jeesus neile oli öelnud. 33 Aga kui nad sälu lahti sidusid, küsisid selle omanikud neilt: „Miks te sälu lahti seote?"

34 Ja nad vastasid: „Issand vajab teda!"

35 Nad tõid ta Jeesuse juurde, heitsid oma kuued sälu peale ja panid Jeesuse tema selga istuma. 36 Kui ta edasi liikus, laotasid inimesed oma rõivad tee peale.

37 Aga kui ta jõudis kohani, kus tee läheb alla Õlimäe juurde, hakkas kogu jüngrite hulk rõõmustades valju häälega Jumalat kiitma kõigi imede eest, mida nad olid näinud:

38 „Õnnistatud olgu kuningas, kes tuleb Issanda nimel!"

„Rahu taevas ja au kõige kõrgemal!"

39 Mõned variserid rahva hulgast ütlesid Jeesusele: „Õpetaja, sõitle oma jüngreid!"

40 „Ma ütlen teile," vastas ta, „kui nemad vaikiksid, hakkaksid kivid kisendama!"

41 Nii kui Jeesus Jeruusalemma lähedale jõudis ja linna nägi, nuttis ta tema pärast 42 ja ütles: „Kui ometi sinagi oleksid ära tundnud, mis sulle rahu toob – ent nüüd on see sinu silmade eest varjatud. 43 Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased rajavad sinu ümber valli ja piiravad su sisse ja ahistavad sind igast küljest. 44 Nad teevad su maatasa, sinu ja su lapsed koos müüridega. Nad ei jäta kivi kivi peale, sest sa ei tundnud ära aega, millal Jumal sinu juurde tuli."

45 Jeesus läks templisse ja hakkas välja ajama neid, kes seal ostsid ja müüsid. 46 Ta ütles neile: „Kirjutatud on: „Minu koda peab olema palvekoda", aga teie olete teinud selle röövlikoopaks!"

47 Jeesus õpetas templis päevast päeva; aga ülempreestrid, kirjatundjad ja rahvavanemad otsisid võimalust teda tappa. 48 Siiski ei leidnud nad ühtki viisi, sest inimesed olid kogu aeg tema ümber tähelepanelikult kuulamas.