1 At that season Jesus went on the sabbath day through the grainfields; and his disciples were hungry and began to pluck ears and to eat. 2 But the Pharisees, when they saw it, said unto him, Behold, thy disciples do that which it is not lawful to do upon the sabbath. 3 But he said unto them, Have ye not read what David did, when he was hungry, and they that were with him; 4 how he entered into the house of God, and ate the showbread, which it was not lawful for him to eat, neither for them that were with him, but only for the priests? 5 Or have ye not read in the law, that on the sabbath day the priests in the temple profane the sabbath, and are guiltless? 6 But I say unto you, that one greater than the temple is here. 7 But if ye had known what this meaneth, I desire mercy, and not sacrifice, ye would not have condemned the guiltless. 8 For the Son of man is lord of the sabbath.

9 And he departed thence, and went into their synagogue: 10 and behold, a man having a withered hand. And they asked him, saying, Is it lawful to heal on the sabbath day? that they might accuse him. 11 And he said unto them, What man shall there be of you, that shall have one sheep, and if this fall into a pit on the sabbath day, will he not lay hold on it, and lift it out? 12 How much then is a man of more value than a sheep! Wherefore it is lawful to do good on the sabbath day. 13 Then saith he to the man, Stretch forth thy hand. And he stretched it forth; and it was restored whole, as the other. 14 But the Pharisees went out, and took counsel against him, how they might destroy him.

15 And Jesus perceiving it withdrew from thence: and many followed him; and he healed them all, 16 and charged them that they should not make him known: 17 that it might be fulfilled which was spoken through Isaiah the prophet, saying,

18 Behold, my servant whom I have chosen;

My beloved in whom my soul is well pleased:

I will put my Spirit upon him,

And he shall declare judgment to the Gentiles.

19 He shall not strive, nor cry aloud;

Neither shall any one hear his voice in the streets.

20 A bruised reed shall he not break,

And smoking flax shall he not quench,

Till he send forth judgment unto victory.

21 And in his name shall the Gentiles hope.

22 Then was brought unto him one possessed with a demon, blind and dumb: and he healed him, insomuch that the dumb man spake and saw. 23 And all the multitudes were amazed, and said, Can this be the son of David? 24 But when the Pharisees heard it, they said, This man doth not cast out demons, but by Beelzebub the prince of the demons. 25 And knowing their thoughts he said unto them, Every kingdom divided against itself is brought to desolation; and every city or house divided against itself shall not stand: 26 and if Satan casteth out Satan, he is divided against himself; how then shall his kingdom stand? 27 And if I by Beelzebub cast out demons, by whom do your sons cast them out? therefore shall they be your judges. 28 But if I by the Spirit of God cast out demons, then is the kingdom of God come upon you. 29 Or how can one enter into the house of the strong man, and spoil his goods, except he first bind the strong man? and then he will spoil his house. 30 He that is not with me is against me; and he that gathereth not with me scattereth. 31 Therefore I say unto you, Every sin and blasphemy shall be forgiven unto men; but the blasphemy against the Spirit shall not be forgiven. 32 And whosoever shall speak a word against the Son of man, it shall be forgiven him; but whosoever shall speak against the Holy Spirit, it shall not be forgiven him, neither in this world, nor in that which is to come. 33 Either make the tree good, and its fruit good; or make the tree corrupt, and its fruit corrupt: for the tree is known by its fruit. 34 Ye offspring of vipers, how can ye, being evil, speak good things? for out of the abundance of the heart the mouth speaketh. 35 The good man out of his good treasure bringeth forth good things: and the evil man out of his evil treasure bringeth forth evil things. 36 And I say unto you, that every idle word that men shall speak, they shall give account thereof in the day of judgment. 37 For by thy words thou shalt be justified, and by thy words thou shalt be condemned.

38 Then certain of the scribes and Pharisees answered him, saying, Teacher, we would see a sign from thee. 39 But he answered and said unto them, An evil and adulterous generation seeketh after a sign; and there shall no sign be given to it but the sign of Jonah the prophet: 40 for as Jonah was three days and three nights in the belly of the whale; so shall the Son of man be three days and three nights in the heart of the earth. 41 The men of Nineveh shall stand up in the judgment with this generation, and shall condemn it: for they repented at the preaching of Jonah; and behold, a greater than Jonah is here. 42 The queen of the south shall rise up in the judgment with this generation, and shall condemn it: for she came from the ends of the earth to hear the wisdom of Solomon; and behold, a greater than Solomon is here. 43 But the unclean spirit, when he is gone out of the man, passeth through waterless places, seeking rest, and findeth it not. 44 Then he saith, I will return into my house whence I came out; and when he is come, he findeth it empty, swept, and garnished. 45 Then goeth he, and taketh with himself seven other spirits more evil than himself, and they enter in and dwell there: and the last state of that man becometh worse than the first. Even so shall it be also unto this evil generation.

46 While he was yet speaking to the multitudes, behold, his mother and his brethren stood without, seeking to speak to him. 47 And one said unto him, Behold, thy mother and thy brethren stand without, seeking to speak to thee. 48 But he answered and said unto him that told him, Who is my mother? and who are my brethren? 49 And he stretched forth his hand towards his disciples, and said, Behold, my mother and my brethren! 50 For whosoever shall do the will of my Father who is in heaven, he is my brother, and sister, and mother.

1 Sel ajal läks Jeesus viljast läbi hingamispäeval. Aga Tema jüngritel oli nälg ja nad hakkasid päid katkuma ja sööma.

2 Kui variserid seda nägid, ütlesid nad Temale: „Vaata, Sinu jüngrid teevad, mida ei sünni teha hingamispäeval!"

3 Aga Tema ütles neile: „Eks te ole lugenud, mis Taavet tegi, kui temal ja ta kaaslastel nälg oli,

4 kuidas ta läks Jumala kotta ja nad sõid ära vaateleivad, mida süüa ei olnud luba temal ega ta kaaslastel, vaid ainult preestritel?

5 Või eks te ole käsuõpetusest lugenud, et preestrid rikuvad hingamispäeval pühakojas hingamispäeva ja on ometigi süüta?

6 Kuid Ma ütlen teile, et siin on See, Kes on suurem kui pühakoda!

7 Aga kui te teaksite, mis see on: Ma tahan halastust, aga mitte ohvrit! siis te ei oleks hukka mõistnud süütumaid.

8 Sest Inimese Poeg on hingamispäeva isand!"

9 Ja kui Ta läks sealt eemale, tuli Ta nende kogudusekotta.

10 Ja vaata, seal oli inimene kuivanud käega. Ja nad küsisid Temalt ning ütlesid: „Kas sünnib terveks teha hingamispäeval?" Nad mõtlesid Ta peale kaevata.

11 Aga Tema ütles neile: „Kes on teie seast inimene, kellel on üksainus lammas, ja kui see kukub auku hingamispäeval, et ta temast ei haara kinni ega tõmba teda välja?

12 Kui suur vahe on nüüd inimese ja lamba vahel! Sellepärast sünnib küll teha head hingamispäeval!"

13 Siis Ta ütles sellele inimesele: „Siruta oma käsi!" Ja ta sirutas. Ja see sai jälle terveks otsegu teine.

14 Siis variserid läksid välja ja pidasid nõu Tema vastu, kuidas Teda hukka saata.

15 Aga kui Jeesus seda sai teada, läks Ta sealt ära. Ja paljud järgisid Teda, ja Ta tegi nad kõik terveks;

16 ja Ta hoiatas neid kõvasti, et nad Temast avalikult ei räägiks,

17 et läheks täide, mis on üteldud prohvet Jesaja kaudu:

18 „Vaata, See on Mu Sulane, Kelle Ma olen valinud, Mu armas, kellest Mu hingel on hea meel! Ma panen Oma Vaimu Tema peale ja Ta kuulutab paganaile kohut.

19 Ta ei riidle ega kisenda, ja Ta häält ei kuulda uulitsail.

20 Rudjutud pilliroogu Ta ei murra katki ja suitsvat tahti Ta ei kustuta ära, kuni Ta on õigluse jalule seadnud;

21 ja paganad panevad oma lootuse Tema nime peale!"

22 Siis toodi Tema juure seestunu, kes oli pime ja keeletu. Ja Ta tegi tema terveks, nõnda et keeletu rääkis ja nägi.

23 Ja kõik rahvas hämmastus ning ütles: „Kas see vahest ei ole Taaveti poeg?"

24 Aga kui variserid seda kuulsid, ütlesid nad: „Seesinane ei aja kurje vaime välja muidu kui Peeltsebuli, kurjade vaimude peamehe abil!"

25 Et aga Jeesus nende mõtteid mõistis, ütles Ta neile: „Iga kuningriik, mis on isekeskis riius, hävib; ja ükski linn või koda, mis on isekeskis riius, ei jää püsima.

26 Kui nüüd saatan välja ajab saatana, siis on ta riius iseenesega; kuidas siis võib tema riik püsida?

27 Ja kui Mina Peeltsebuli abil kurje vaime välja ajan, kelle abil ajavad teie pojad need välja? Sellepärast peavad nemad olema teile kohtumõistjaiks.

28 Aga kui Mina Jumala Vaimuga kurjad vaimud välja ajan, siis on juba Jumala Riik teie juure tulnud.

29 Või kuidas võib keegi minna vägeva kotta ja riisuda tema riistu, kui ta enne ei seo seda vägevat? Alles siis ta saab riisuda tema maja.

30 Kes ei ole Minuga, see on Minu vastu; ja kes Minuga ei kogu, see pillab laiali.

31 Seepärast Ma ütlen teile: Iga patt ja jumalapilge antakse inimestele andeks; aga Püha Vaimu pilget ei anta inimestele andeks.

32 Ja kes iganes räägib sõna Inimese Poja vastu, sellele antakse see andeks, aga kes iganes midagi räägib Püha Vaimu vastu, sellele ei anta seda andeks, ei selles maailmas ega tulevases.

33 Kas tunnistage puu heaks ja ta vili heaks, või tunnistage puu halvaks ja ta vili halvaks. Sest puud tuntakse tema viljast.

34 Te rästikute sigitis, kuidas te võite rääkida head, kui te olete kurjad? Sellest, mida süda on täis, sellest räägib suu.

35 Hea inimene toob südame heast tagavarast esile head, ja halb inimene toob halvast tagavarast esile halba.

36 Ent Ma ütlen teile, et inimesed peavad kohtupäeval aru andma igaühest tühjast sõnast, mis nad on rääkinud.

37 Sest su sõnust arvatakse sind õigeks ja su sõnust mõistetakse sind hukka."

38 Siis vastasid Temale mõningad kirjatundjad ja variserid ning ütlesid: „Õpetaja, me tahame Sinult näha tunnustähte."

39 Aga Tema kostis ja ütles neile: „See kuri ja abielurikkuja tõug otsib tunnustähte, aga talle ei anta muud tunnustähte kui prohvet Joona tunnustäht.

40 Sest otsegu Joona oli valaskala kõhus kolm päeva ja kolm ööd, nõnda peab Inimese Poeg olema maapõues kolm päeva ja kolm ööd.

41 Niinive mehed astuvad kohtus esile ühes sellesinase sugupõlvega ja süüdistavad teda, sest nad parandasid meelt Joona jutluse tõttu. Ja vaata, siin on enam kui Joona!

42 Lõunamaa kuninganna tõuseb üles kohtus ühes sellesinase sugupõlvega ja süüdistab Teda, sest Ta tuli ilmamaa otsast kuulama Saalomoni tarkust. Ja vaata, siin on enam kui Saalomon!

43

44 Siis ta ütleb: Ma lähen tagasi oma kotta, kust ma väljusin! Ja kui ta tuleb, leiab ta selle tühja olevat, puhitud ja ehitud.

45 Siis ta läheb ja võtab enesega kaasa teist seitse vaimu, kes on temast kurjemad; ja kui nad sisse tulevad, elavad nad seal. Ja selle inimese viimne lugu läheb pahemaks kui esimene. Nõnda käib ka selle kurja sugupõlve käsi."

46 Kui Ta rahvale veel rääkis, vaata, siis seisid Ta Ema ja Ta vennad õues ja tahtsid Temaga rääkida.

47 Siis ütles keegi Temale: „Vaata, Su Ema ja Su vennad seisavad õues ja tahavad Sinuga rääkida!"

48 Tema aga vastas ja ütles sellele, kes seda Temale teatas: „Kes on Mu Ema ja kes on Mu vennad?"

49 Ja Ta sirutas Oma käe jüngrite poole ning ütles: „Vaata, siin on Mu ema ja Mu vennad!

50 Sest kes iganes teeb Mu Isa tahtmist, Kes on taevas, see on Mu vend ja õde ja ema!"