1 In that hour came the disciples unto Jesus, saying, Who then is greatest in the kingdom of heaven? 2 And he called to him a little child, and set him in the midst of them, 3 and said, Verily I say unto you, Except ye turn, and become as little children, ye shall in no wise enter into the kingdom of heaven. 4 Whosoever therefore shall humble himself as this little child, the same is the greatest in the kingdom of heaven. 5 And whoso shall receive one such little child in my name receiveth me: 6 but whoso shall cause one of these little ones that believe on me to stumble, it is profitable for him that a great millstone should be hanged about his neck, and that he should be sunk in the depth of the sea.

7 Woe unto the world because of occasions of stumbling! for it must needs be that the occasions come; but woe to that man through whom the occasion cometh! 8 And if thy hand or thy foot causeth thee to stumble, cut it off, and cast it from thee: it is good for thee to enter into life maimed or halt, rather than having two hands or two feet to be cast into the eternal fire. 9 And if thine eye causeth thee to stumble, pluck it out, and cast it from thee: it is good for thee to enter into life with one eye, rather than having two eyes to be cast into the hell of fire. 10 See that ye despise not one of these little ones: for I say unto you, that in heaven their angels do always behold the face of my Father who is in heaven. 11 12 How think ye? if any man have a hundred sheep, and one of them be gone astray, doth he not leave the ninety and nine, and go unto the mountains, and seek that which goeth astray? 13 And if so be that he find it, verily I say unto you, he rejoiceth over it more than over the ninety and nine which have not gone astray. 14 Even so it is not the will of your Father who is in heaven, that one of these little ones should perish.

15 And if thy brother sin against thee, go, show him his fault between thee and him alone: if he hear thee, thou hast gained thy brother. 16 But if he hear thee not, take with thee one or two more, that at the mouth of two witnesses or three every word may be established. 17 And if he refuse to hear them, tell it unto the church: and if he refuse to hear the church also, let him be unto thee as the Gentile and the publican. 18 Verily I say unto you, What things soever ye shall bind on earth shall be bound in heaven; and what things soever ye shall loose on earth shall be loosed in heaven. 19 Again I say unto you, that if two of you shall agree on earth as touching anything that they shall ask, it shall be done for them of my Father who is in heaven. 20 For where two or three are gathered together in my name, there am I in the midst of them.

21 Then came Peter and said to him, Lord, how oft shall my brother sin against me, and I forgive him? until seven times? 22 Jesus saith unto him, I say not unto thee, Until seven times; but, Until seventy times seven. 23 Therefore is the kingdom of heaven likened unto a certain king, who would make a reckoning with his servants. 24 And when he had begun to reckon, one was brought unto him, that owed him ten thousand talents. 25 But forasmuch as he had not wherewith to pay, his lord commanded him to be sold, and his wife, and children, and all that he had, and payment to be made. 26 The servant therefore fell down and worshipped him, saying, Lord, have patience with me, and I will pay thee all. 27 And the lord of that servant, being moved with compassion, released him, and forgave him the debt. 28 But that servant went out, and found one of his fellow-servants, who owed him a hundred shillings: and he laid hold on him, and took him by the throat, saying, Pay what thou owest. 29 So his fellow-servant fell down and besought him, saying, Have patience with me, and I will pay thee. 30 And he would not: but went and cast him into prison, till he should pay that which was due. 31 So when his fellow-servants saw what was done, they were exceeding sorry, and came and told unto their lord all that was done. 32 Then his lord called him unto him, and saith to him, Thou wicked servant, I forgave thee all that debt, because thou besoughtest me: 33 shouldest not thou also have had mercy on thy fellow-servant, even as I had mercy on thee? 34 And his lord was wroth, and delivered him to the tormentors, till he should pay all that was due. 35 So shall also my heavenly Father do unto you, if ye forgive not every one his brother from your hearts.

1 Sel ajal tulid jüngrid Jeesuse juure ja ütlesid: „Kes on küll suurim Taevariigis?"

2 Ja Jeesus kutsus lapsukese Enese juure, asetas tema nende keskele

3 ja ütles: „Tõesti Ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsukesed, ei saa te mitte Taevariiki!

4 Kes nüüd iseennast alandab nagu see lapsuke, on suurem Taevariigis.

5 Ja kes iganes ühe niisuguse lapsukese vastu võtab Minu nimel, see võtab Mind vastu.

6 Aga kes pahandab ühe neist pisukesist, kes Minusse usuvad, sellele oleks parem, et veskikivi tema kaela poodaks ja ta uputataks mere sügavusse.

7 Häda maailmale pahanduste pärast! Sest pahandused peavad tulema, kuid häda sellele inimesele, kelle läbi pahandus tuleb!

8 Aga kui su käsi või su jalg sind pahandab, siis raiu ta maha ja heida enesest ära. Parem on sulle, et sa vigasena või jalutuna lähed elusse, kui et sul on kaks kätt ja kaks jalga ja sind heidetakse igavesse tulle.

9 Ja kui su silm sind pahandab, kisu ta välja ja viska enesest ära. Parem on sulle, et sa ühe silmaga lähed elusse kui et sul on kaks silma ja sind heidetakse põrgutulle.

10 Vaadake ette, et te ühtki neist pisukesist ei põlga; sest Ma ütlen teile, et nende Inglid taevas alati näevad Mu Isa palet, Kes on taevas.

11 Sest Inimese Poeg on tulnud päästma seda, mis on kadunud.

12 Mis te arvate? Kui kellelgi inimesel juhtub olema sada lammast ja üks neist eksib ära, eks Ta jäta need üheksakümmend üheksa mägedele ja lähe otsima seda, kes on ära eksinud?

13 Ja kui juhtub, et ta selle leiab, tõesti Ma ütlen teile, et ta sellest tunneb rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksast, kes ei olnud ära eksinud.

14 Nõnda ei ole ka teie Isa tahtmine, Kes on taevas, et üks neist pisukesist hukka läheks.

15 Aga kui su vend eksib sinu vastu, siis mine ja noomi teda nelja silma all. Kui ta sind kuulab, siis sa oled oma venna võitnud.

16 Aga kui ta sind ei kuula, siis võta enesega veel üks või kaks, et iga asi kinnitataks kahe või kolme tunnistaja sõnaga.

17 Aga kui ta neid ei kuula, siis ütle kogudusele; aga kui ta kogudustki ei kuula, siis Ta olgu sinu meelest nagu pagan ja tölner.

18 Tõesti Ma ütlen teile, et mis te iganes maa peal seote, on ka taevas seotud, ja mis te iganes maa peal lahti päästate, on ka taevas lahti päästetud.

19 Taas ütlen Ma tõesti teile, et kui kaks teie seast ühel nõul on maa peal mingi asja pärast, mida nad iganes paluvad, siis see saab neile Minu Isalt, Kes on taevas.

20 Sest kus kaks või kolm koos on Minu nimel, seal olen Mina nende keskel."

21 Siis astus Peetrus Tema juure ja ütles: „Issand, mitu korda ma pean, kui mu vend mu vastu eksib, temale andeks andma? Ons küllalt seitsmest korrast?"

22 Jeesus ütles temale: „Ma ei ütle sulle mitte: Seitse korda! vaid: Seitsekümmend korda seitse korda!

23 Sellepärast on Taevariik kuninga sarnane, kes oma sulastega tahtis aru teha.

24 Aga kui ta hakkas aru tegema, toodi üks ta ette, kes oli talle kümme tuhat talenti võlgu.

25 Aga kui tal ei olnud maksta, käskis isand müüa tema ja ta naise ja ta lapsed ja kõik, mis tal oli, ja maksta.

26 Siis sulane heitis maha, kummardas teda ja ütles: Kannata minuga, ja ma maksan sulle kõik!

27 Siis oli isandal hale meel sellest sulasest, ta laskis tema lahti ja kinkis talle võla.

28 Aga seesama sulane läks välja ja leidis ühe oma kaassulase, kes temale oli võlgu sada teenarit. Ja ta võttis tema kinni, kägistas teda ja ütles: Maksa, mis sa oled võlgu!

29 siis tema kaassulane heitis maha tema jalge ette, palus teda ning ütles: Kannata minuga, ja ma maksan sulle kõik!

30 Aga tema ei tahtnud, vaid läks ära ja heitis ta vangi, kuni ta maksab oma võla.

31 Aga kui tema kaassulased nägid, mis sündis, said nad väga kurvaks ja tulid ning kaebasid oma isandale kõik, mis oli sündinud.

32 siis kutsus ta isand tema enese ette ja ütles temale: Sa tige sulane! Kõik selle võla ma kinkisin sulle, sellepärast et sa mind palusid,

33 eks siis sinagi pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin?

34 Ja ta isand sai vihaseks ja andis tema piinajate kätte, kuni ta maksab kõik, mis tal temaga oli võlgu.

35 Nõnda teeb ka Minu taevane Isa teile, kui te igaüks omast südamest andeks ei anna oma vennale!"