1 Wherefore, leaving the word of the beginning of the Christ, let us go on {to what belongs} to full growth, not laying again a foundation of repentance from dead works and faith in God,
2 of {the} doctrine of washings, and of imposition of hands, and of resurrection of {the} dead, and of eternal judgment;
3 and this will we do if God permit.
4 For it is impossible to renew again to repentance those once enlightened, and who have tasted of the heavenly gift, and have been made partakers of {the} Holy Spirit,
5 and have tasted the good word of God, and {the} works of power of {the} age to come,
6 and have fallen away, crucifying for themselves {as they do} the Son of God, and making a show of {him}.
7 For ground which drinks the rain which comes often upon it, and produces useful herbs for those for whose sakes also it is tilled, partakes of blessing from God;
8 but bringing forth thorns and briars, it is found worthless and nigh to a curse, whose end {is} to be burned.
9 But we are persuaded concerning you, beloved, better things, and connected with salvation, even if we speak thus.
10 For God {is} not unrighteous to forget your work, and the love which ye have shewn to his name, having ministered to the saints, and {still} ministering.
11 But we desire earnestly that each one of you shew the same diligence to the full assurance of hope unto the end;
12 that ye be not sluggish, but imitators of those who through faith and patience have been inheritors of the promises.
13 For God, having promised to Abraham, since he had no greater to swear by, swore by himself,
14 saying, Surely blessing I will bless thee, and multiplying I will multiply thee;
15 and thus, having had long patience, he got the promise.
16 For men indeed swear by a greater, and with them the oath is a term to all dispute, as making matters sure.
17 Wherein God, willing to shew more abundantly to the heirs of the promise the unchangeableness of his purpose, intervened by an oath,
18 that by two unchangeable things, in which {it was} impossible that God should lie, we might have a strong encouragement, who have fled for refuge to lay hold on the hope set before us,
19 which we have as anchor of the soul, both secure and firm, and entering into that within the veil,
20 where Jesus is entered as forerunner for us, become for ever a high priest according to the order of Melchisedec.
1 Sellepärast jätkem kõrvale algõpetus Kristusest ja püüdkem täiuslikkusele ning ärgem hakakem uuesti rajama alust pöördumisele surnud tegudest ja usule Jumalasse,
2 õpetusele ristimisest ja käte pealepanemisest, surnute ülestõusmisest ja igavesest hukatusest.
3 Ja nii me teemegi, kui Jumal lubab.
4 Sest on võimatu neid, kes korra olid valgustatud ning maitsesid taevalist andi ja said osa Pühast Vaimust,
5 ja maitsesid Jumala head sõna ja tulevase maailmaajastu väge
6 ja siis ära taganesid, uuesti tuua meeleparandamisele, sellepärast et nad iseeneste kahjuks Jumala Poja risti löövad ja naeruks panevad.
7 Sest maa, mis joob enesesse rikkalikult sadanud vihma ja kasvatab tarvilist vilja neile, kes seda harivad, saab õnnistuse Jumalalt;
8 kuid maa, mis kannab kibuvitsu ja ohakaid, on kõlbmatu ja lähedal needusele, ja lõppeks ta põletatakse.
9 Aga, armsad, teie suhtes me usume seda, mis on parem ja soodus õndsusele, kuigi me räägime nõnda.
10 Sest Jumal ei ole ülekohtune, et Ta unustaks ära teie teod ja armastuse, mida olete osutanud Tema nimele, kui te pühadele abiks olite ja veelgi olete.
11 Aga me ihaldame seda, et te igaüks osutaksite sama indu täieliku lootuse säilitamiseks otsani;
12 et te ei läheks loiuks, vaid järgiksite neid, kes usu ja pika meele tõttu pärivad selle, mis on tõotatud.
13 Sest kui Jumal Aabrahamile andis tõotuse, vandus Ta Iseenese juures, sest ei olnud kedagi suuremat, kelle juures Ta oleks võinud vanduda,
14 ning ütles: „Tõesti, õnnistusega Ma õnnistan sind ja teen sind väga paljuks!"
15 Ja nii Aabraham ootas kannatlikult ning sai tõotuse kätte.
16 Sest inimesed vannuvad suurema juures ja vanne on neile kinnituseks kui kõige vasturääkimise lõpetus.
17 Nii on Jumal selleks, et tõotuse pärijaile veel selgemini näidata oma nõu kindlust, vannet tarvitanud vahendiks,
18 et kahe kõikumatu asja läbi, milles Jumalal on võimatu valetada, oleks vägev julgustus meil, kes oleme usaldanud kinni haarata eelolevast lootusest,
19 mis meile on otsekui hinge ankur, kindel ja tugev ning ulatub sissepoole eesriide taha,
20 kuhu eeljooksjana meie heaks on läinud sisse Jeesus, kui ta sai ülempreestriks igavesti Melkisedeki korra järgi.